Jaak Roosaare: Säästa või kulutada

Anne Pikkov

Oletame, et võitsid just loteriiga miljon eurot. Pärast esimest rõõmušokki ja töökaaslastele väljategemist hakkad mõtlema, mida selle rahaga teha. Oled nüüd ju miljonär! Võtad ette Kroonika või mõne muu ajakirja „rikastest ja ilusatest” ja vaatad, kuidas miljonärid peaksid elama.

Esmalt kindlasti uus auto – ükski mil­jonär ei sõida ju kümme aastat vana Ško­daga! Teiseks tuleks osta maja kuhugi eliitrajooni, miks mitte näiteks Kaku­mäele või Viimsisse, ning ehk ka väike suvekorter Pärnusse või saarele. Naisele oleks vaja kinkida korralikud pärlid ja endale korralik kell. Seejärel peaks lote­riivõitu tähistama ühe luksuslikuma puhkusereisiga, ja tegelikult oleks hea ja­gada natuke raha ka sugulastele. Ega pal­ju rohkem sellest miljonist ei jätkugi...

Kapitaliga teenitud tulu

Lugesin hiljuti Thomas J. Stanley raamatut „Stop Acting Rich: And Start  Living like a Real Millionaire”. Jah, tegemist on sama autoriga, kes avaldas palju kuulsust kogunud raamatu „Naab­rimaja miljonär”, mille peamine avastus oli, et keskmine Ameerika miljonär elab igavat ja tavalist elu ega kuluta eriti raha. Samas jääb meedia põhjal mulje, et rikkad kulutavad rohkem kui kunagi varem. Uues raamatus läheb autor teemasse sügavuti ning selgub, et suured kulutajad võib laias laastus jagada kaheks: väga rikkad (kapital 10 miljonit või rohkem) ja suure sissetulekuga, n-ö uusrikkad. Probleemid tekivad sellest, et teises rühmas olevad, värskelt kõrge palga peale saanud inimesed üritavad oma tarbimises jäljendada väga rikkaid (vähemalt kümnekordseid miljonäre) ega jõua seeläbi kunagi tõelise rikkuseni. Miks? Sest väga rikkad inimesed ei kuluta oma kapitali, vaid sellega teenitud tulu. Lisaks tuleb arvestada, et miljardäri jaoks on sportauto ostmine rahaliselt sama väheoluline tehing kui keskmisele inimesele jäätise ostmine – protsentuaal­selt varadega on kulu mõlemal juhul olematu.

Mis on rikkus?

Üks definitsioon, mis on meelde jäänud, ütleb, et „rikkad inimesed elavad ära oma kapitali intresside intressidest”. Mitte kapitalist, mitte intressidest, vaid intres-silt saadud intressidest. Paneb mõtlema.

Tulles tagasi loteriivõidu juurde – küsi endalt, mida teeksid Sina. Kui palju sääs­taksid ja kui palju kulutaksid? Kui su vas­tus ei ole 100% säästmine, siis ei ole sa minu eelmisest mõttekäigust ilmselt aru saanud.

Kapitali ei kulutata – see on nagu seemnevili, mida isegi suure näljaga ei tohi nahka pista. Paraku ei õpeta keegi lapsi (täiskasvanutest rääkimata) kapitali koguma ja seda investeerima. Heal juhul räägitakse säästmisest – säästa, et sul oleks pension ning et saaksid osta endale auto ja maja, säästa, et saaksid kogu raha lõpuks ikkagi ära kulutada. Selline sääst­mine kahjuks aga rikkaks ei tee. Kõige kurvem on muidugi see, et isegi säästmi­ne igapäevaseks kulutamiseks on kesk­misele eestlasele raske (uuringu järgi üle 60% peredest seda ei suuda). Propageerin oma raamatus rikkaks saamise alustala­na liitumist 50%-klubiga – ehk siis säästa ja investeerida tuleks vähemalt 50% oma sissetulekust. See pole lihtne saavutus. Enamik inimesi sellega hakkama ei saa.

Miks on säästmine nii raske?

Kindlasti on kõige lihtsam süüdistada meie madalaid palku. Mida sa ikka sääs­tad, kui palk on 800 eurot kuus ning pool sellest läheb üüri ja teine pool toidu peale (saladuskatte all ütlen, et sageli läheb osa raha ka suitsu, alkoholi või loteriipiletite peale). Paljud inimesed aga teenivad roh­kem, kuid ei suuda ikka säästa. Samal ajal on inimesi, kes saavad hakkama ka 400 euroga kuus. Kui keegi saab hakka­ma, siis on see võimalik – peab vaid piisa­valt kõvasti tahtma!

Tegelik põhjus on kinni inimese mõtte­viisis. Kui säästmise mõte on tarbimise edasilükkamine, siis on see tõesti raske ja ebameeldiv. Kellele meeldiks häid asju edasi lükata ja täna selle arvelt kehvemi­ni elada? Aga ma väidan, et tegelikult tu­leks läheneda säästmisele hoopis teise nurga alt.

Ma ei säästa raha selleks, et homme rohkem kulutada. Käsi südamel, ma ei plaani oma sääste üldse kunagi ära kulu­tada. Proovi aga kellelegi selgitada, et säästad selleks, et sääste mitte kunagi kulutada. Võin kihla vedada, et enamik inimesi vaatab sind suurte silmadega ega saa sellest aru. Mis mõtet on raha säästa, kui seda ei kulutata?

Ma säästan raha selleks, et panna see enda heaks tööle. Minu pensioniplaan ei näe ette suure rahakoguse säästmist, et siis ühest servast vaikselt rahasummat sööma hakata, lootuses, et suren enne ära, kui otsa saab. Aga just nõnda näevad säästmist ja kogumist paljud praktikud, teoreetikutest rääkimata.

Toon näite põllumajandusest. Oletame, et sul on kana ja kuigi tahaks selle kan­gesti ära süüa, suudad sa, hambad ristis, kana söömist edasi lükata ja kana „sääs­ta”. Igal hommikul vaatad kana ja mõt­led, et küll oleks hea see kana nahka pis­ta, aga ei tohi, sest sa oled säästlik inimene ja hoiad seda kana tulevikuks. Ehk saab sellest koguni sinu pensioni­sammas! Ühel kenal hommikul on koos kanaga puuris ka muna. Rõõmustad, et säästmine kandis vilja, ja saad hommiku­eineks nautida lisaks kanale ka keedu­muna. Loo lõpp. Just selline mõtteviis on inimestel raha säästmisest. Vahel võib isegi juhtuda, et munast saab kana ja siis süüakse ära kaks kana. Aga alati on foo­kus sellel, et saaks need kanad varem või hiljem nahka pista.

Teine võimalus

Hakkad teadlikult taimetoitlaseks ja paned kanad munema. Varsti on sul kaks, siis neli, siis kaheksa ja siis kuus­teist kana. Ehk hakkad nüüd vaikselt ka omletti sööma, sest mune pressib kõvasti peale. Sa ei arvesta oma pensioni selle järgi, kas puuris on piisavalt kanu, et elu lõpuni välja vedada. Eesmärk ei ole kunagi kõiki kanu nahka pista. Pigem õpetad ka oma pojale, kuidas kanafarmi majandada. Ja ehk annetad mõne kana ka naabrimehele, et temagi saaks kanaäriga algust teha.

Just nii mõtlevad kapitalist tõeliselt rikkad inimesed. Kapital on pilet mängu, see on töövahend, mida tarbida ei ole sün­nis. Warren Buffett on öelnud, et kõige rumalam asi, mida rahaga teha, on see ära tarbida. Oma suurimast ebaõnnestu­misest rääkides toob Warren alati esile bensiinijaama ostu oma varases nooru­ses. 21-aastaselt oli Warrenil säästetud 10 000 dollarit kapitali, millest 2000 ta paigutas Sinclairi bensiinijaama ostu. Bensiinijaam läks pankrotti ja viis selle­ga kaasa viiendiku Warreni varadest. Ehk siis umbes-täpselt 12,5 miljardit dol­larit. Investor Jim Rogers läks kunagi oma esimese abikaasaga tülli, sest koju mööblit ostes nägi abikaasa diivanis dii­vanit, Jim aga 15% aastatootlusega kumu­leeruvat kapitali. Diivan jäi ostmata, Jim sai mitmesajakordseks miljonäriks ja naine leidis endale uue abikaasa.

Õigel ajal tehtud investeeringud tagavad sulle dividendid, mida võid kas nahka pis­ta või omakorda uut rikkust koguma suu­nata – liikudes näiteks kanakasvatusest ka veise- ja maasikakasvatusse. Ja mingil hetkel jõuad olukorda, kus sinu kapitali intressid toodavad intresse – nüüd on aeg lipsu veidi lõdvemaks lasta ja õppida ra­hast ka lahti laskma ehk kulutama.

Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2015

Tweet