Deflatsioon polegi paha

Shutterstock

Üks valdkond, kus domineeriv lähenemine näib olevat teinud 180-kraadise pöörde on inflatsioon ja selle tagajärjed. Vasakul toodud USA Teise maailmasõja aegne propagandaplakati sõnum on üsna selge, arusaadav ja loogiliselt seostatud – kaupade ja teenuste kallinedes kulutavad inimesed vähem, mistõttu vähendavad ettevõtted varusid ja kärbivad kapitalikulutusi ning lõppude lõpuks on ettevõtted sunnitud töötajaid koondama. Sellest võiks justkui järeldada, et langevad hinnad soodustavad tarbimist, mis oleks ettevõtetele hea ja tooks kaasa tööhõive kasvu.

Tegu on täieliku vastandiga tänapäeva narratiivile. St. Louis keskpanga haru uurijate sõnul võivad madalamad hinnad kõlada küll positiivselt, kuid väidetavalt pärsib deflatsioon kulutuste tegemist ja investeeringuid, sest tarbijad ootavad hindade edasist kukkumist (trendide esktrapoleerimine sarnaselt finantsturgudega) ning lükkavad ostude tegemise edasi. Madalamad kulutused alandavad ettevõtete müügitulusid ja kasumeid, mis lõpuks suurendab töötust. Lisaks on ettevõttele lisasurve palkade näol, kuna palkasid on märgatavalt raskem alandada kui tõsta ning palgakärbete tegemine võtab aega. Seega, lisaks vähenenud müügituludele püsivad ettevõtete kulud kõrgel, millest tuleneb täiendav kasumlikkuse vähenemine.

Kuid kas on võimalik, et propagandaplakati lähenemine on tõele lähemal kui tänapäevane akadeemikute arusaamine? Järgnevad mõned seda väidet toetavad faktid (cherry picking): Hispaanias on käsikäes käinud süvenev deflatsioon ning suurenev sisemaine tarbimine, Saksamaal leidis jaanuaris aset suur hüpe reaalsetes kulutustes (+5,3% yoy) samal ajal kui harmoniseeritud hinnaindeks langes 0,5%, Švetisis on alates 2008. aastast inflatsioon olnud pea olematu, samas on riigi reaalne majanduskasv inimese kohta ning tööturg olnud parem kui enamikes teistes arenenud riikides.

Viimases Bank for International Settlements (BIS) kvartaliülevaates on avaldatud Claudio Borio ja teiste teadlaste artikkel, mis antud tähelepanekuid empiiriliselt tõestada püüab. Nende sõnul pole langevad tarbijahinnad probleem iseenesest. Pigem on tarbimise ja investeeringute langused, mida seostatakse deflatsiooniga põhjendatud pigem langustega kinnisvara- ja aktsiahindades. Artikli autorite arvates on hindade samaaegne langus varahindadega viinud majandusteadlaste poolt tõlgendatud näilise seoseni.

Olles võtnud vaatluse alla 38 riiki alates aastast 1870 leidsid teadlased, et deflatsioon eraldivõetuna (ilma varahindade languseta) on kahjutu. Borino ja teiste sõnul pole kaupade ja teenuste püsivad (vähemalt 5 aasta pikkused) deflatsiooniperioodid statistiliselt olulisel määral seotud madalama majanduskasvuga. Samas kinnisvara- ja aktsiahindade languse mõju majanduskasvule oli alati negatiivne ning statistiliselt oluline. Nii pikki hindade languse perioode nagu uuringus nõutud, pole palju esinenud, kokku 66 korda, millest ainult 4 pärast Teist maailmasõda. Väiksemate vaatluste arvu pealt tehtud järeldused ei pruugi olla usaldusväärsed.

Allolevatel joonistel on toodud majanduskasv inimese kohta enne ja pärast tarbijahinnaindeksi (THI) tipu saavutamist. Nagu näha, siis pärast THI tipu saavutamist on SKP kasvumäärad olnud madalamad kui sellele eelnenud aastatel. Peamiseks põhjuseks on kahe maailmasõja vahelisel perioodil aset leidnud Suur Depressioon. See on ka ainus periood, kus SKP oli viis aastat pärast deflatsiooniperioodi algust madalamal tasemel kui THI tipus. Pärast II Maailmasõda ilmnenud hinnalanguste ajal on aga majanduse keskmine kasvukiirus olnud koguni kiirem kui enne deflatsiooni, kuid see seos pole statistiliselt oluline.

Allikas: Bank for International Settlements

Samasugune analüüs viidi läbi ka kui asendati THI kinnisvara hindade deflatsiooniga (kinnisvarahinnad pidid olema langenud vähemalt 5 aastat järjest). Võrreldes tarbijahindadega oli kinnisvarahindade langusel majanduskasvule märksa suurem mõju, keskmiselt alanes SKP kasvumäär 1,9 protsendipunkti vs 1,3 protsendipunkti THI puhul. Ka aktsiahindade langustel on statistiliselt oluline mõju majanduskasvule. Järgneval joonisel on toodud eeldatav mõju majanduskasvule THI, kinnisvara- ja aktsiahindade langedes. Nagu näha, siis tarbijahindade langus iseenesest erilist mõju majanduskasvule kummagi suunas ei oma, samas kui aktsia- ja eriti kinnisvarahindadel on märkimisväärne negatiivne mõju.

Allikas: Bank for International Settlements

Teoreetilise poole pealt on leitud, et aktsiahinnad annavad ettevõtte juhtidele märku, millal investeerida. Seetõttu on uuringu tulemus loogiline, kuna selle teooria järgi toovad madalad aktsiahinnad kaasa kapitalikulutuste vähendamise ja vastupidi. Kinnisvara on aga enamikele inimestele peamine vara ja enamjaolt finantseeritud võlaga. USA näitel on seega tarbijate peamiseks võimaluseks rahastada tarbimise kasvu laenujääki ületava maja väärtuse arvelt (home equity loans). Seega, kinnisvarahindade langus vähendab tarbijate netoväärtust, reaalset ostujõudu ning mõjutab negatiivselt pankade kapitali. Borio ja teised leidsid ka, et varade hinnalanguse mõju ulatus sõltub võlakoormusest enne hinnalangust.

Antud töö soovituseks oleks, et keskpangad pööraksid rohkem tähelepanu finantstsüklile ehk vara hindade ning võla omavahelisele suhtele, mis on peamised suurte majandusbuumide ja –languste põhjustajad, mistõttu ei tuleks niipalju kulutada aega ja energiat kaupade ja teenuste hinnakasvu hoidmisele üsna kitsas vahemikus. Muidugi toob antud töö päris hästi välja ka kausaalsuse tuvastamise ning seoste tõlgendamise probleemi majandusteaduses. Tihtipeale on osapooltel oma teooriatele intuitiivsed ja loogilised seletused ning vettpidav andmeanalüüs (mis ilmtingimata pole meelega enda teooria kasuks kallutatud), kuid kellel õigus on, on väga raske öelda, sest mängu tuleb veel ka muutuv keskkond ja muutuvad mängureeglid.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.