Rääkides lähiaja majandusprobleemidest, on tähelepanu alt välja jäänud lahendamata pikemaajalised küsimused, mis ongi paljude Eesti lühiajaliste probleemide peamiseks põhjuseks.
Ükskõik mida me oma majandusest ka ei arvaks, ei saa me oma majanduse staatilise hetkepildi üle võrdluses teiste Euroopa riikidega nuriseda.
Kõik näitajad, mis iseloomustavad hetke olukorda majanduses, on meil üldtunnustatud kriteeriumide järgi eeskujulikud või Euroopa keskmisel tasemel. Ja seda juba nii kaua, et paljud on tüdinenud kuulmast − Eestil on väikseim riigivõlg; meie riigieelarve on paremini tasakaalus kui teistel; meil on keskmisest madalam tööpuudus, ning meie sisetoodang, elanike sissetulekud ja tarbimine kasvavad kiiremini kui enamikus arenenud maades. Loetelu võiks jätkata, kuid sellel pole mõtet, sest Eesti probleemid on mujal.
Suuri üllatusi ei ole
On väljaspool kahtlust, et mis tahes riigi majanduslik edu ja tulevik sõltuvad kõige enam sellest, kui palju ja kui produktiivset tööd seal tehakse ning millised on tingimused nende kahe tootmisteguri kujunemiseks tulevikus.
Õnneks on nende mõlema teguri seisund ja dünaamika hästi jälgitavad ning pikaajaliselt ette prognoositavad, mistõttu on siin piisava vastutustunde ja oskuste korral võimalik nii mõndagi muutuva maailma ja olukorraga kohanemiseks ette võtta.
Kui katastroofid mängust välja jätta, siis suuri üllatusi tööjõu ja selle produktiivsuse osas ette ei tule.
Nii näiteks hakkas möödunud sajandi üheksakümnendate algul madalale langenud sündimus meie tööjõuturgu vähehaaval mõjutama alles nüüd, see on kakskümmend aastat hiljem, kuid sel ajal tekkinud demograafilise augu esimese laine täit jõudu saame tunda alles kahe-kolme eeloleva aastakümne jooksul − siis kui enne üheksakümnendaid sündinud rohkearvulised aastakäigud tööturult lahkunud on ja nende asemele suurt kedagi tulemas polegi.
Üllatus ei saa olla seegi, et teist korda ja veelgi jõulisemalt tunneme oma rahvastikupoliitika tagajärgi siis, kui tööturule hakkavad tulema viimase kahekümne aasta jooksul sündinute lapsed, keda saab olema veel vähem kui viimastel kümnenditel sündinuid.
Peaaegu samaväärselt hästi hoomatavad on ka tööjõu produktiivsuse suurendamise võimalused ja selleks kuluv aeg. Nii näiteks otsustas IT-sektoris võimalust nägev Eesti selle eriala üldharidusliku baasi laiendamiseks taastada matemaatika riigieksami juba aastaid tagasi, kuid ikkagi jäid möödunud aasta eksamitulemused matemaatikas äärmiselt viletsaks.
Ja ega olulist parenemist enne oodata võigi, kuni pole kasutusele võetud uued, tänapäeva sobivad matemaatika programmid ja õppematerjalid; kui õpetajad pole läbinud täienduskoolitust; kui pole muutunud õpetaja staatus ühiskonnas ja kui hästi õppimine pole õpilaste väärtussüsteemis kõrgemale kohale tõusnud kui praegu.
Paraku puutume analoogsete probleemidega kokku pea kõigis suurima produktiivsuse kasvuga valdkondades.
Lisaks kõigele peab arvestama, et tulevik on veel tumedam, kui sündide arvust või hariduse hetkeseisust välja lugeda saab, sest väljarände mõju meie tööjõuturule pole nigelast sündimusest või vähesest huvist matemaatika õppimise vastu sugugi väiksem.
Talentidest on alati puudus
Loomulikult pole suures väljarändes ja võõrsil töötamises midagi enneolematut või otseselt negatiivset. Nii näiteks on enamikule endise NLi riikide kodanikele Venemaal töötamine ja sealt koju saadetav raha nende majandusele ja elanike toimetulekule suurema tähtsusega kui meil Soomes töötamine. Palju võõrsil töötamist võime leida ka kogu Kesk-Euroopast, eriti aga Balkanilt ja Lähis-Idast. Kuid siin on üks erinevus – neist riikidest ei kuulu peale Türgi ükski OECDsse.
Kuid erinevalt Eestist on Türgi suur ning regiooniti väga erinev maa. Seevastu annavad aga kõik arenenud riigid endast parima, et omadele lisaks maksimaalsel hulgal kvalifitseeritud tööjõudu ja andekaid noori juurde meelitada, sest keskmisest kõrgema taseme kindlustamiseks on talente ja oskusi alati enam vaja, kui neid oma rahva hulgast keskeltläbi leida võib.
Et kujunenud olukorda tänavapildist sügavamalt tajuda, vaadakem natuke lähemalt, mis meie suhteliselt väikese tööpuuduse ja keskmise palga suuruse taga peidus on.
Statistika järgi omab meil tööd 624 800 inimest, seda on tervelt 23 800 võrra rohkem, kui neid oli siis, mil Euroopa Liiduga ühinesime. Samas näeme, et parimas tööeas inimesi, see on 25 kuni 49 aasta vanuseid, on meil nüüd 7800 vähem kui kümme aastat tagasi.
See-eest on 49- kuni 75aastaste vanusegrupis töötajate arv suurenenud 39 000 võrra, kuid mitte pensionäride arvelt. Pensionäre töötab nüüd 5400 vähem kui kümme aastat tagasi.
Pilt pole just eriti julgustav, aga ka mitte täiesti masendav. Kuid mingem edasi. Selsamal 2004. aastal oli Eestis 15aastaseid noori 21 000, kuid möödunud aastaks oli 15aastaste arv vähenenud 15 400-le, mis tähendab viie aasta pärast veerandi võrra kesisemat tööjõuturule sisenejate hulka.
Tööjõu olemasolu ja produktiivsuse probleemiga veelgi sügavamale minnes näeme, et neist 624 000 tööga hõivatust omas Eestis legaalset töökohta möödunud aasta lõpus küll 601 000, kuid sellist töötasu või tulu, mida maksuamet fikseerida suutis, sai nendest üksnes pool miljonit inimest, kusjuures iga kümnes neist teenis aastas vähem kui 3200 eurot ega kujuta endast seetõttu erilist baasi eduka Eesti ülesehitamisel. Pigem vajavad nad teiste abi ja sisetoodangu ümberjaotamist.
Kaks tõsist takistust
Kuigi me oleme sellise hõivatuse ja produktiivsuse juures mitte just kõige halvemini hakkama saanud, ei tohiks unustada kaht tõsiasja.
Esiteks seda, et me elaksime tunduvalt jõukamalt, kui oleksime ise suutnud anda mõistlikku tööd neile viiekümnele kuni sajale tuhandele inimesele, kes nüüd väljaspool Eestit endale leiba teenivad. Ka oleks meie rahvuse tulevik siis palju paremini kindlustatud.
Teiseks tuleb arvestada, et praegu oleme tööjõu poolest erandlikult kõige soodsamas demograafilises olukorras: 22 eluaastast vanemaid tööealisi on veel palju, koolieas noori ja lapsi aga veerandi võrra vähem kui kunagi varem, ka kõrgesse ikka jõudnuid pole veel eriti palju.
Eesti järgmiste aastate suurimad probleemid algavad just sellest, et demograafilises mõttes täiesti talumatus, kuid hetke tööealise elanikkonna suuruse mõttes ülisoodsas olukorras oleme suutnud oma majanduses vähegi arvestatava produktiivsusega tööl rakendada 450 000 inimest, kuid pole tõenäoline, et kümne aasta pärast, kui tööealisi on ümmarguselt 50 000 vähem, ja kahekümne aasta pärast, kui tööealisi inimesi tervelt 100 000 võrra vähem on, suudaksime seda pakkuda sama suurele hulgale kui praegu.
Eriti kui arvestada seda, et vähem on just noort, koolidest tulnud tööjõudu, mitte aga neid, kel oma elutöö peaaegu tehtud.
Paraku sõltuvad ju töötajate ja ülalpeetavate suhtest ning koolides õpetatavast (mitte valimislubadustest ja programmidest) minimaalselt vajalik maksukoormus, Eesti atraktiivsus investeerimiskohana ja meie konkurentsivõime maailmas, samuti meie majanduskasv ja suutlikkus oma eelarvet tasakaalus hoida.
Kuivõrd demograafilisi trende pole põhimõtteliseltki võimalik kiiresti muuta, peame pöörama oma tähelepanu teisele tootmistegurile – produktiivsusele. Kahjuks pole ka siin millegi üle rõõmu tunda, kuivõrd viimasel ajal on palgakasv Eestis hakanud tuntavalt ületama produktiivsuse kasvu.
Selleks et vananeva rahvastikuga maal toime tulla, peab eelkõige kindlustama maksimaalsele hulgale tööealistest senisest produktiivsema töö, hoolitsema selle eest, et inimesed püsiks võimalikult kaua terved, et nende suhteliselt väheste töövõimeliste kvalifikatsioon tööaastatega ei väheneks, vaid nad suudaks muutustega kaasas käia.
Seega peaks Eesti majanduspoliitika sisuks olema sellise investeerimis-, innovatsiooni-, haridus- ja teaduspoliitika, tervishoiu ning tööturu korraldamine, et need vastaks rahvastikus toimuvatele muutustele.
Heido Vitsur,
LHV majandusekspert
Artikkel ilmus 26. märtsi Maalehes (maaleht.delfi.ee)
Tweet
