Shutterstock
Investeerimismaastik on viimase paari aastakümnega tuntavalt ümber vormitud. informatsioon on kättesaadavamaks muutunud, tehingute tegemine lihtsustunud ja inimeste emotsioonide kõrval löövad nüüd kaasa külmalt kalkuleerivad masinad, mis igat meie sammu jälgivad ja üritavad vaheltkasu lõigata.
Kasvanud konkurents muudab tootlustes esiletõusmise keeruliseks kunstiks mitte ainult alustavate, vaid ka elukutseliste investorite jaoks. Investeerimist propageerivat ajakirja lugedes võib ekslikult arvata, et raha kasvatamise äris oleks justkui ainult kaotajad, kuid see pole siiski nii. Nagu paljude asjade puhul siin maailmas, on ka investeerimise tulemused suhtelised. Võid lõpetada aasta plussis, aga milliseks osutub tulemus turuga võrreldes, kui varade jaotamise põhimõtted on sarnased?
Kahte moodi tennis
Kaotajate ja võitjate mängu kontseptsioon pärineb Ameerika füüsiku, inseneri ja ärimehe, dr Simon Ramo 1970. aastal kirjutatud raamatust „Extraordinary Tennis For The Ordinary Player“ (eesti keeles: ebatavaline tennis tavalisele mängijale). Mitmeid aastaid väldanud uurimistöö tulemusel järeldab Ramo, et tennist saab mängida kahte moodi: ühte mängivad professionaalid ja ka kõrgem kiht amatööridest, teist aga kõik ülejäänud.
Esimese hooga ei pruugi kahe pallimängu vahel suurt erinevust täheldada, sest varustus, rõivastus ja reeglid on samad, kuid erinevaks muudab mängu selle iseloom. Lühidalt öeldes – ühes mängus võidetakse punkte ja teises kaotatakse. Eksperdid oskavad kasutada jõudu ja tehnikat selleks, et suunata pall vastase jaoks raskesti kättesaadavasse kohta ja teenida sellega punkte. Kaotajate mängus on pilt hoopis teine. Nagu amatöörtennise harrastajad teavad, lähevad servid tihti aia taha või siis lendab pall võrku või kastist välja ning tihti võidab see, kes teeb vähem vigu.
Selle asemel et tavapäraselt punkte lugeda, pidas Ramo oma vaatlustes skoori kaotuste ja võitude alusel. Ekspertide tennises võideti 80 protsenti punktidest, amatöörtennises aga kaotati 80 protsenti. Teisisõnu otsustas professionaalide mängu tulemuse võitja tegevus, amatööride tennises aga sõltus mängu lõpptulemus kaotajast.
Me võiks järeldada, et investeerimises leiab aset midagi sarnast: alustavad investorid mängivad amatööride liigas ja professionaalid teenivad punkte, triumfeerides vastase üle finantsnõu ja -jõuga. Tegelikult pole see nii. Oma 1975. aasta artiklis „The Loser’s Game” ja hilisemates raamatutes argumenteeris Charles D. Ellis, et investeerimine on kaotajate mäng nii amatööride kui ka professionaalide tasandil. Sellele väitele on lihtne kinnitust leida ka tänapäeval.
Mida teha?
S&P Dow Jones Indicesi märtsis avaldatud uuring toob välja, et S&P 500 indeksi tootlusele jäi eelmisel aastal alla 86 protsenti varahalduritest, kes oma aktsiate valikul keskenduvad ainult suurematele börsifirmadele. Viimase viie aasta jooksul on see osakaal olnud ligi 89 protsenti ja kümne aasta jooksul keskmiselt 82 protsenti. Pikaajalised tulemused pole kuigi erinevad kasvuettevõtetele keskendunud strateegiate puhul. See näitab, kui väike osa professionaalidest (amatööridest rääkimata) suudab tegelikult lüüa turgu.
Kui seada amatöörtennises eesmärk meelelahutusest kõrgemale ja üritada ikkagi võitu napsata, peitub edu võti dr Ramo sõnul vigade vältimises. Teisisõnu peaks vähekogenud mängija olema võimalikult konservatiivne, üritama hoida palli mängus ja andma vastasele palju võimalusi, sest nii suureneb tõenäosus mäng kinni panna läbi vastase vigade.
Miks aktiivne investeeringute juhtimine päädib pahatihti turust nõrgema tulemusega, tuleneb rohkest tehingute arvust, katsetest ostusid ja müüke ajastada ning ka kõrgetest haldus- ja edukustasudest, mis kõik toovad kaasa tootlust vähendavaid kulusid. Võidukast tennisemängustrateegiast lähtudes tuleks ka investeerimisel teha võimalikult vähe vigu ehk mõelda pikaajaliselt, jääda passiivseks ja hoida kulusid võimalikult madalana. Siin tulevad appi börsil kaubeldavad fondid.
Börsil kaubeldavad fondid
Sageli on finantsinnovatsiooni eesmärk muuta kapitali kättesaadavust ja liigutamist lihtsamaks ja odavamaks. Paljude toodete ja teenuste seas tõusevad esile ka ETF-id, mis nägid esmakordselt ilmavalgust 1990. aastate alguses, kuid kogusid tugeva tuule purjedesse just viimase kümne aasta jooksul, mil üleilmne ETF-ide arv kasvas 450 pealt veidi üle 4000 ning nendesse paigutatud varade maht paisus 400 miljardilt dollarilt ligi kolme triljoni dollarini.
ETF-il on ühiseid jooni nii tavalise aktsia kui ka traditsioonilise fondiga. Ühest küljest esindab ETF tükki alusvarast, olgu selleks aktsiate, võlakirjade või muude instrumentide kogum. Erinevalt harilikust fondist saab aga ETF-iga nagu avalikult kaubeldava aktsiagagi teha tehinguid terve päeva jooksul, mil börsid on avatud.
Abimees passiivsus
Oluline abimees kaotajate mängus võidupunktide teenimisel on passiivsus. Fondijuhtide ja teiste varahaldurite eesmärk on kasvatada oma klientide raha konkurentidest rohkem, mis tähendab, et turul otsitakse aktiivselt võimalusi sealt, kus teised rahajuhid ja turuosalised on eksinud ja midagi valesti hinnastanud. See toob kaasa kauplemiskulud, teisalt aga näitas juba S&P Dow Jones Indicesi statistika, et isegi kõige kompetentsemad professionaalid astuvad valikute tegemisel tihti ämbrisse.
Börsil kaubeldavate fondide passiivne juhtimine (leidub ka aktiivselt juhitud ETF-e) aitab hoida haldustasud aastas keskmiselt 0,5 protsendi lähedal, kuid paljudel juhtudel jäävad need veelgi väiksemaks (Vanguardi toodete puhul keskmiselt 0,14 protsenti). Kui arvestada, et traditsioonilistel aktiivselt juhitud fondidel on need kaks korda ja kohati veelgi kõrgemad, siis aitab ETF aastas juba selle võrra investori tootlust parandada.
Varajuhtimisega käivad kaasas ka nähtamatud kulud, mille alla liigituvad näiteks tehingutasud. Mida rohkem varahaldur väärtpabereid ostab ja müüb, seda enam ta oma aastatootlust vähendab. Ka ETF-idel on tehingukulud, kuid üldjuhul jäävad need marginaalseks. Valdavalt pannakse ETF-i positsioonid paika mõne indeksi järgi ning vajadusel tehakse korrigeerimisi kvartaalselt või kord aastas.
Sekka mahub ka prügi
ETF-id leidsid esmalt kasutust institutsioonide seas ning on tänagi pankade ja kindlustusfirmade jaoks olulised vahendid, kuid järjest suuremat populaarsust on toode juba mõnda aega kogunud väikeinvestorite hulgas, kuna selle abil saab igaüks oma portfelli kokku panna lihtsalt ja efektiivselt.
Nõnda pole enam probleemiks paigutada suhteliselt madalate kulude juures osa oma portfellist ühe ostuga 600 Euroopa firmasse, võtta sihikule USA kinnisvarasektor, Brasiilia kasvuaktsiad, investeerida arenevatele turgudele laiemalt, paigutada kapital erineva riskitasemega võlakirjadesse, panustada toorainesektorisse jne.
Tuhandeid börsil kaubeldavaid fonde ei saa siiski käsitleda kui võrdseid, sest loodud on väga palju nišitooteid mõne uue, põneva strateegiaga või eksootilisema alusvara järgimiseks. Selliste instrumentide kaubeldavus võib olla kohati väga madal, ja kuigi ETF-ide arv netos kasvab, pannakse iga kuu neid ka sadade kaupa kinni.
ETF-idesse investeerimisel peab hoolikalt vaatama, milline on päevane käive, et soovi korral oleks hiljem lihtne ostjat leida. Samuti tuleks heita pilk ETF-i kapoti alla, et näha, millistesse instrumentidesse ja kui suurte osakaaludega investeeritakse, sest sarnase temaatikaga ETF-e on tihti mitu, kuid nende varade paigutus võib olla erinev. Kui ETF-i kodulehelt või prospektist vaatab vastu strateegia, kus tootluse saavutamiseks kasutatakse tuletisinstrumente, tasub pikaajalisel investoril meeles pidada, et sellised ETF-id sobivad valdavalt kõrgema riskitaluvusega kauplejate jaoks.
Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri nr2/2015
Tweet
