Shutterstock
USA ettevõtete kalduvus osta tagasi oma aktsiaid on juba pikemat aega avalikkuse huviorbiidis. Kuigi ühelt poolt investorid rõõmustavad, kui ettevõte otsustab omanikele kapitali tagastada, siis sarnane käitumine paljude ettevõtete poolt teeb turuosalised ärevaks. Nimelt on ettevõtted ajalooliselt olnud oma aktsiate tagasiostmistel väga halva ajastusega, ostes palju tipus ning vähe või mitte üldse põhjas. Seega annab agar aktsiate tagasiostmiste maht hoiatussignaali, et ettevõtted võivad olla oma aktsiate tagasiostmistega hooletud.
Vaadates USA suurettevõtteid (S&P 500), siis juunis lõppenud aastase perioodiga kulutati neto tagasiostudele (tagasiostudele kulutatud summad miinus aktsiate emiteerimisest saadud summad) ligi $500 miljardit. Tegu on pea sama suure näitajaga kui 2007. aasta aktsiate tagasiostu tipus ning nagu tagantjärele võime kinnitada, leiti, et oma aktsiad on parim kapitalipaigutus just siis, kui aktsiad olid kõige kallimad. Arvestades, et S&P 500 indeks on kõigi aegade tippude läheduses ja kõrvutades seda praeguste tagasiostude mahtudega, siis pole ka imestada, kui investoril mõni hall juuksekarv lisandub.
Aktsiate tagasiostmisi on uuritud mitme erineva nurga alt ning ühe huvitava perspektiivi toob juurde Patrick O’Shaughnessy, kes analüüsib, kui veendunud on ettevõtted oma aktsiate tagasiostmisel ja kuidas erineva veendumusega firmade grupid üleüldiselt aktsiate tagasiosmistesse panustavad. Ettevõtte veendumust defineerib ta tagasiostetud aktsiate suhtena ettevõtte kogu aktsiatesse.
Näiteks, kui $680 miljardi suuruse turuväärtusega Apple (AAPL) ostab tagasi $1 miljardi väärtuses aktsiaid, siis on see oluliselt erinev kui näiteks $29 miljardilise turuväärtusega Marathon Petroleum (MPC) otsustab $1 miljardi ulatuses aktsiaid tagasi osta. Marathoni poolt kulutatud miljard kujutab oluliselt suuremat panust ja seega ilmselt ka juhtide suuremat veendumust selles, et oma aktsiate tagasiostmine on hea idee.
Allolevalt ongi antud loogika alusel aktsiate tagasiostmised jagatud kolme gruppi. Madala veendumusega ettevõtted on viimase aasta jooksul ostnud tagasi 0 - 5% oma aktsiatest, järgnevad ettevõtted, kes on tagasi ostnud 5 - 10% aktsiatest ning lõpuks oma aktsiates eriti head väärtust nägevad ettevõtted, kes soetanud enam kui 10% oma aktsiatest. Nagu näha, siis absoluutnumbrites annab suurima panuse kõige madalama veendumusega grupp, kes moodustab 70% kõikidest tagasiostmistest. Antud näitaja on üsna ajaloolise keskmise läheduses, milleks on 67%.
Allikas: investorfieldguide.com
Nagu teooria ütleb, siis eriti huvitatud peaks ettevõtted olema oma aktsiate tagasiostmisest juhul kui need on odavad ning hoiduma kapitali paigutamisest oma aktsiatesse kallitel hinnatasemetel. O’Shaughnessy analüüsist ilmneb, et kui ettevõtted on proportsionaalselt rohkem aktsiaid tagasi ostnud, siis tehakse seda ka turu keskmisest madalama valuatsiooniga. Valuatsiooniga arvestamiseks arvutas O’Shaugnhnessy eraldi näitaja, mis põhineb EBITDA/EV, P/E, P/S ja FCF/EV suhetel ning kõrvutas seda S&P 500 keskmise näitajaga. Muidugi tuleb rõhutada, et turuga võrreldes suhteline odavus või kallidus võib kaasa tuua valesid järeldusi, kuna turg ise võib keskmiselt olla kallis või odav.
Allikas: investorfieldguide.com
Nagu näha, siis nii madalama kui ka kõrgema veendumusega aktsiate tagasiostuprogrammide puhul ostetakse aktsiaid tagasi turu keskmisest madalama valuatsioonitasemega. Tagasiostude puhul, kus soetatavate aktsiate maht on vahemikus 0 – 5%, jääb valuatsiooniskoor 45-nda protsentiili kanti ning suure veendumusega tagasiostmiste puhul (5%+ aktsiatest), ostetakse aktsiad tagasi ca 33-nda protsentiili juures.
Ajalooliselt on kõrgema veendumusega ettevõtete tootlus tagasiostmistele järgnenud aastase perioodi vältel turu keskmisest 3,3% kõrgem, samas kui madalama veendumusega ettevõtete aktsiate tootlus ei ole turu keskmisest oluliselt erinenud.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
