Mida indeksite puhul tähele panna?

Shutterstock

ETFid on investori jaoks väga lihtne ning soodne viis panustada mõne indeksi liikumisele. Viimastel aastatel on investoritel võimalus läbi börsil kaubeldavate fondide panustada varem raskemini kättesaadavatele instrumentidele nagu näiteks toorainete hinnad või võimendusega hinnaliikumised. Viimaste kaudu on turuosalised ilmselt juba õppinud, et uute alusvarade mängumaale astudes on ka reeglid teised, kui esmapilgul oodatakse (näiteks contango efekt). Kuid ka aktsiaindeksite puhul tasub jälgida, kuidas alusvara ehk indekseid koostatakse või arvutatakse.

Maailma kõige enam jälgitav indeks on tõenäoliselt S&P 500, mida kasutatakse mõõdupuuna, et hinnata USA börside käekäiku. Seega USA aktsiatele panustamiseks ostab investor tavaliselt S&P 500 ETFi. Kuigi S&P 500 katab äärmiselt suure osa USA turukapitalisatsioonist, jääb antud indeksiga ca 20% USA ettevõtete aktsiate liikumisest saamata. See ei pruugi aga veel investorit heidutada, sest suuremate ettevõtete aktsiate käekäigust saadakse ikkagi osa.

Kuid S&P 500 indeksil pole oluline roll mitte ainult investeerimisinstrumendina, vaid tihtipeale on see mitmete strateegiate võrdlusindeks. Seega, strateegiat peetakse edukaks, kui see suudab S&P 500 tulemust lüüa. Suurema tootluse saavutamine on aga päris raske, sest oma olemuselt on S&P indeks nagu liikuv sihtmärk.

Nimelt vahetuvad S&P 500 komponendid üpris sageli, kuna tihtipeale on ettevõtteid, mis indeksist lahkuvad (tavaliselt ülevõtmiste tõttu). Keskmiselt vahetub iga aasta 4,4% indeksi koosseisust ehk ca 20 ettevõtet aastas. Samuti on S&P’l õigus hoida sektoreid kindlates proportsioonides ning jälgida, et uuel lisanduval ettevõttel oleks ajalooliselt tõestatud võime teenida kasumit. Ehk indeksisse ei lisata automaatselt suurima indeksist väljasoleva turukapitalisatsiooniga ettevõtet.

Kui ühe aasta perspektiivis ei tundu muutused suured, siis ajapikku kuhjub efekt üsna märkimisväärseks. Näiteks 1994. aastal kattus indeksi praegune ja toonane koosseis vaid 36% ulatuses. Tehnoloogiasektori osakaal on suurenenud 8% pealt 13% peale. Uued liikmed on tavaliselt kiirema kasumikasvuga kui indeks tervikuna ning kõrgemate marginaalidega. Filosoofiliselt võiks küsida, et kas 1994. aasta ja 2015. aasta S&P 500 puhul on tegu ikka sama indeksiga?

Samas ei saa öelda, et S&P 500 oleks halb võrdlusindeks. Nõustuda tuleb S&P indeksite juhi David Blitzeriga, kelle sõnul soovitakse esindada turgu ning turg on kogu aeg muutumises. Pidevalt komponente vahetades tagatakse parem vastavus turule ning välditakse suuremaid kõikumisi nagu Russelli indeksites, kus indeksi koosseisude ülevaatamine toimub kord aastas.

Siiski tasub märkida, et kuigi indeksisse investeerimisest räägitakse kui passiivsest investeerimisest, siis tegelikult käib indeksi koosseisu moodustamise taga nö. aktiivne tegevus. Omamoodi on tegu nagu tüüpilise aktsiafondiga, kus fondijuht valib fondi aktsiaid, ainult, et antud juhul valitakse indeksisse aktsiaid. Kuna tänapäeval leiab paljude investorite portfellidest indekseid, siis sisuliselt valitakse aktsiaid investori portfelli, kes indeksit läbi ETFi järgib. Indeksi muutused mitte ainult ei peegelda turgu, vaid ka mõjutavad turgu, sest ETFid peavad koosseisu järgmiseks läbi viima reaalseid ostu- ja müügitehingud.

Indeksi koosseisude suured muutused pika perioodi vältel toovad investorile juurde ka ühe probleemkoha indeksi analüüsimisel. Arvestades, et indeks koosneb kahel ajahetkel enamjaolt hoopis erinevatest ettevõtetest, kuivõrd tähtsaks või tähtsusetuks muutuvad indeksi ajaloolised näitajad (kasumid, kasvumäärad, valuatsioon, kasumimarginaalid, omakapitali tootlused jne.) ning kui usaldusväärne on nende näitajate pealt indeksi tulevikuväärtuse prognoosimine?

Hea näide siinkohal on Iirimaa (ja ka mitmed teised Euroopa riigid), kus ilma põhjaliku süvenemiseta indeksi koosseisu muutustesse võib jõuda ekslikele järeldustele. 2014. aasta märtsis kauples Iirimaa aktsiaindeks ISEQ (koosneb 20 ettevõttest) alla 10 kordsel 10 aasta keskmisel kasumil (CAPE). Arvestades Iirimaa paindlikku ja tootlikku tööjõudu ning ettevõtjasõbralikku poliitilist keskkonda näib Iirimaale investeerimine vägagi hea võimalusena.

Vaadates, aga indeksi ettevõtteid eraldi, siis väga soodsad tundusid ainult kaks ettevõtet – Bank of Ireland ning ehitusmaterjalide tootja CRH, kes kahepeale moodustasid 29% indeksist. Teised ettevõtted kauplesid aga oluliselt kallimate valuatsioonide juures tulenevalt nende ettevõtete kõrgest kvaliteedist ning suurtest kasvumääradest. Kuidas on siis võimalik, et indeks on ülimalt alahinnatud (CAPE alla 10), samas kui 71% ettevõtetest on sellest märksa kõrgema valuatsiooniga?

Vastus peitub koosseisu muutustes. Selgub, et paljud ettevõtted, kes olid indeksis 2014. aasta märtsis, olid võrreldes 10 aastase taguse ajaga nö. uued tulijad. Iirimaa kinnisvaramulli lõhkemine ning sellele järgnenud panganduskriis tõi kaasa mitme ettevõtte kadumise indeksist. Kuid perioodil 2004-2008 teenitud buumiaegsed kasumid kajastuvad endiselt indeksi kasumites ning seetõttu mõjutavad ka CAPE arvutusi. Seetõttu oleks ilmselt lühinägelik oodata ISEQ indeksi CAPE normaliseerumist varasematele tasemetele või indeksi kasumite jõudmist finantskriisi eelsetele tasemetele, kuna ettevõtted kes antud ajahetkedel indeksis figureerisid on enamjaolt muutunud.

ISEQ 20 koosseis 2014. a. märts vs 2007. a. jaanuar

Allikas: Philosophical Economics

Seega peaks investorid arvestama, et indeksitesse investeerimisel tuleks tähelepanu pöörata indeksi koostamispõhimõtetele ning ajaloolistele muutustele, sest vastasel korral võidakse langeda „optiliste illusioonide“ ohvriks.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.

Tweet