Shutterstock
Meedia ristis Hiina aktsiaturu 8,5% kukkumise 24. augustil mustaks esmaspäevaks, mis võttis kiiresti globaalse paanika mõõtme aktsia-, võlakirja- ja toormeturgudel. Tormiliste liikumiste keskmes on investorite mure Hiina majanduse pärast, mida kohalik keskpank pole suutnud alates novembrist järjekorras juba viienda intressimäära ja kolmanda kohustusliku reservimäära langetamisega kummutada. Võime kontrollida intressimäärasid ning rakendada teisi ebatraditsioonilisi meetmeid on muutunud keskpangad investorite silmis suurteks kangelasteks, kuid üksikud näited on pannud kahtlema, kas keskpankade uhked vahendid suudavad ikka igas hädaolukorras majandus- ja turujõududele vastu seista?
Ehkki keskpankade võimet rahatrükiga majandust stimuleerida on küsitletud esimesest päevast alates, tekkisid sügavamad kahtlused sellel pretsedenditul teekonnal tänavu 15. jaanuaril, mil Šveitsi keskpank otsustas frangi eurost lahti nööpida.
See oli šokeeriv samm, sest alates 2011.a oli keskpank andnud lubaduse, et üks euro ei hakka kunagi maksma vähem kui 1,20 franki, kuna investorite huvi Šveitsi valuuta vastu ähvardas upakile lüüa ekspordile orienteeritud riigi majanduse. Kuid ilma ühegi hoiatuseta otsustati kursi hoidmisest loobuda.
Ootamatule sammule leidus tagantjärgi mitmeid põhjuseid, millest üheks võis olla aastatega tohutu suureks kasvanud bilanss. Euro ja frangi vahetuskursi kaitsmiseks oli Šveitsi keskpank sunnitud trükkima franke ning nende eest ostma eurosid, tänu millele kasvas Šveitsi keskpanga varade maht üle 500 miljardi frangi ehk ligi 90%ni sisemajanduse kogutoodangust võrreldes 20%ga enne globaalset finantskriisi. Isegi Jaapani keskpanga varade suhe riigi SKPsse oli vaatamata ohtrale ja pikaajalisele rahatrükile väiksem (ca 60%), rääkimata teistest suurematest keskpankadest (Euroopa Keskpanga, Föderaalreservi ja Inglise keskpanga puhul 20-30%).
Aga kuna aasta alguses avalikustas Euroopa Keskpank plaani osta 1,1 triljoni euro väärtuses varasid, mille üheks mõjuks on surve eurole, tähendanuks see Šveitsi keskpanga jaoks veelgi intensiivsemat rahatrükki, kui nad oleksid vahetuskurssi üritanud edasi kaitsta. Ühes punktis oleks keskpank olnud suurem kui riigi sisemajanduse kogutoodang, seades ohtu rahapoliitika kredibiilsuse.
Euro ja frangi vahetuskurss
Allikas: Bloomberg
Võib argumenteerida, et kuna teiste suuremate keskpankade bilansi suhe riigi SKPsse on oluliselt madalam võrreldes Šveitsi keskpanga, leidub potentsiaalselt veel kümnete triljonite eurode väärtuses tulejõudu, millega majandusi aidata aga kas ka siin võib ühel päeval piir ette tulla?
Mõtteainet annavad selleks küsimärgid rahapoliitika efektiivsusest. Hiina keskpank on viimase aasta jooksul langetanud korduvalt intressimäära ja kohustuslikku reservimäära, kuid vastu vaatab SKP kasv, mis on aeglustunud 12 kuuga 7,5% pealt 7,0% peale ning viimaste kuude statistika viitab trendi jätkumisele ka tänavu kolmandas kvartalis. Majanduskasvu on aidanud toita majapidamiste ja ettevõtete võlakoormuse kasv, mille suhe SKPsse jõudis Bloombergi andmetel 2008.a 125% pealt tänavu teises kvartalis rekordilise 207%ni ning kui arvestada sisse veel valitsuse võlakoorem, oli suhe McKinsey andmetel eelmisel aastal 282% ehk üsna sarnane võrreldes näiteks USA ja Saksamaaga. Katsed elavdada majandusaktiivsust tulevad suuremate finantssüsteemi riskide arvelt – miski, mida valitsus ja keskpank on tahtnud vähendada.
Jaapani keskpank on üle kahe aasta erinevaid varasid kokku ostnud eesmärgiga tuua majandus deflatsioonilisest keskkonnast välja. Esialgseks eesmärgiks oli 2% inflatsiooni saavutamine 2015. fiskaalaastal aga kui 2014.a sügisel saadi aru, et siht jääb käeulatusest välja, otsustati võlakirjade ostusid suurendada. Hetkel pumbatakse majandusse 80 triljonit jeeni kuus (ca 59 miljardit eurot) ning vajadusel lubatakse rahatrükkimist veelgi suurendada, kuid hoolimata paisunud bilansist, ulatus juulis inflatsioon energiat ja värsket toitu arvestamata 0,6%ni. Nüüd prognoositakse 2% inflatsiooni saavutamist 2016.a aprill-september perioodil.
Euroopa Keskpanga ja Föderaalreservi puhul on keerulisem väita, et kvantitatiivne lõdvendamine pole tulemust andnud. Esimene alles alustas loetud kuud tagasi varade ostuprogrammiga ja ilma Föderaalreservi triljonite dollariteta võinuks riigi majanduse jaoks taastumine finantskriisist märksa vaevalisemaks osutuda.
Oletame, et Šveitsi keskpank oli siiski pigem erand ning teistel suurematel keskpankadel õnnestub antud lubadused lõpuks täita, kuid mis juhtub siis, kui majandustsükkel pöördub või tekib uus kriis ning keskpangad pole jõudnud selleks ajaks oma bilansse vähendada? Kui kaua võib kesta katse turgutada majanduskasvu keskkonnas, kus globaalne võlakoorem on alates 2007.a kasvanud 57 triljoni dollari võrra ning pole kriisi järel suhtena SKPst mitte vähenenud, vaid kasvanud 17 protsendipunkti võrra 286%ni SKPst.
Me oleme harjunud mõttega, et keskpankade vastu ei tohiks seista, kuna nende käes on kõikvõimas trükimasin, millega juhitakse finantsturgude ootusi ning seeläbi ka makromajandust. Kuid Šveitsi keskpanga otsus loobuda vahetuskursi kaitsmisest, Hiina keskpanga siiani edutu püüdlus majandust elavdada ning Jaapani keskpanga käestlibisev inflatsiooni eesmärk on tekitanud küsimusi, kas rahapoliitiline sekkumine saab olla lõputu ning kas likviidsus jõuab ikka reaalsesse ja produktiivsesse varasse, ega jää ainult finantsurgude isu toitma. Kõikuma löönud mõttemall võib olla üks põhjustest, miks finantsturgudel on volatiilsus tänavu kasvanud.
Keskpankade varade maht: Jaapani keskpank (valge, miljardit eurot), Föderaalreserv (oranž, triljonit eurot), Euroopa Keskpank (kollane, miljardit eurot)
Allikas: Bloomberg
Tweet
