Sten Tamkivi – eestlasest maailmakodanik

Miks tulid perega tagasi Eestisse?

Igal inimesel ja perekonnal on komplekt vajadusi, mis puudutavad eluks vajalikke tingimusi, nagu infrastruktuur, keskkond, haridussüsteem, tervishoid ja muu säärane. Määrav on ka elukallidus.

Kui oled tehnoloog ja soovid kohtuda omasugustega, siis on Silicon Valley selleks ideaalne paik. Ülipositiivne on sealne kliima. Häid külgi on palju, aga igal pool on ka tegureid, mis pole nii toredad, näiteks sealne kultuur. Euroopaga võrreldes on see pealiskaudne ja vähem lojaalne.

Teine pool on see, et Eesti on kodumaa. Siin on meie perekonnad, sugulased. Lapsed käisid kolm aastat seal koolis, nüüd võiksid nad ka siin koolis käia.

Kes su lastest kasvavad?

Kasvatan neist eestlastest maailmakodanikke. Varem oli kolimine pigem ühesuunaline. Mindi ja jäädigi. Tänapäeval kohtan järjest rohkem inimesi, kes elavad sellist elu, nagu ma isegi. Eestis kohtan tihti sõpru, kes on siin hetkel käimas, aga suurema osa ajast elavad kuskil mujal.

Kas lapsed pole sind paiksemaks muutnud?

Tihtilugu arvatakse, et kui sünnib laps, siis on kõik läbi. Tegelikult pole see üldse nii. Kuni nende kooliminekuni saab vabalt ringi liikuda. Kooliaastad aga tekitavad aastase tsükli ja mõtteviisi, et kuidas ja kus ma sel aastal oma elu veedan. Arvestada tuleb ka sellega, et kui kuhugi lähed, oleks lastel seal koolikoht olemas. Hiinlased näiteks ei mõista, miks me kodus eesti keeles räägime. Nende aitaks kohaliku keele kasutamine lastel kiiremini integreeruda.

Mis sind LHV-ga seob?

Olen olnud klient algusest peale, mul oli seal kasvukonto. Investeerimisportfell tekkis mul 2000. aastate alguses. Kui LHV sai pangaks, tundus see mulle hea mõttena. Internetipanka tegid minu endised kolleegid Skype’ist ja ma nägin seda tööd algusest saadik kõrvalt. Raini (Lõhmust) ja Andrest (Viisemanni) tean 1990. aastate lõpu dotcom buumi ajast.

Läinud aastal küsis Rain minu käest nõu bitcoin’i kohta – et kas see võiks LHV-d puudutada ja millel tuleks silma peal hoida. Vestlesime nendel teemadel ja sellelt pinnalt kutsus ta mind nõukokku. Alguses punnisin vastu, aga lõpuks nõustusin. Mulle sai selgeks, et rahvusvahelisi asju tehes on hea, kui sul on side Eesti majandusega. Pangad teavad majandusest kõige rohkem, seetõttu tundus LHV Panga nõukogu liikmeks olemine huvitav väljakutse. Üks soomlane ütles mulle Silicon Valleys, et ta võttis ka Soomes nõukoguliikme koha vastu, sest see sundis teda käima korra kvartalis kodus.

Olen investeerinud mõnda finantstehnoloogiaid arendavasse idufirmasse. Olen mõistnud, et ühel hetkel, kui tahad finantsteenust pakkuda, on vaja panganduslitsentsi. Koostöö LHV-ga annab võimaluse idufirmadega koos projekte katsetada ja ka ise midagi teha.

Ning lõpuks – austus meeskonna vastu. Naudin seda, kuidas Erkki Raasuke ja Erki Kilu panka juhivad. Õpin sellest ka ise. Mulle meeldib näha keerulisi finantsraporteid lugedes, kuidas keegi on mõelnud, ning teha need lihtsaks ja loogiliseks.

Millised on sinu finantsteadmised?

Olen saanud kinnitust, et minust ei saa head raamatupidajat. Finantse juhtima olen õppinud töö käigus ja koolis. Näiteks kui Harvardis keskendutakse pigem Wall Streetile, siis Stanfordis on ka finantsainetel ettevõtjalik vaade. See meeldis mulle. Arvutamise taha asi ei jää. Isa ja vanaisa olid füüsikud, koolis tegelesin ka rohkem reaal- kui humanitaarainetega, olen teismeeast saadik programmeerinud.

Mida Silicon Valley sulle õpetas?

Olen seal elanud kümme protsenti oma senisest elust. Mul on olnud kolm erinevat visiitkaarti – Skype Eesti juht, tudeng ja Entrepreneur in Residence. See ametikoht on riskikapitalistide viis hoida alustavaid ettevõtjaid lähedal.

Iga visiitkaart pakub Silicon Valleys erinevaid võimalusi. Tudengina saad sisse paljudest ustest, sest tudeng on ohutu ja ta soovib õppida. Skype’i puhul eeldatakse, et tahad äri teha. Kolmas ametikoht on selline vahepealne – uurid, mõtled ja vaatad ringi, kogud ettevõtluseks ideid, aga järgid teatud jõujooni. Näiteks kõrvalmajas asuva investori juurde sa ei lähe. Need on kolm erinevat kihti elust, mis igaüks andis erineva kogemuse.

Enne Silicon Valleyt polnud ma Ameerika Ühendriikides firmat asutanud ja rahastust hankinud. Sain teada, kuidas see tango käib ja psühholoogia toimib. Lisaks kohtusin maailma tippudega. Silicon Valley pakub sulle ridamisi kohtumisi, aga sul pole aega nende sisu üle järele mõelda. Seetõttu pead vahepeal aja maha võtma ja asju mõtestama.

Lisaks võib pikem eemalolek kodust tekitada ka perele teise tunde. Võõras keskkonnas muutub kodune liit tugevamaks. Silicon Valleys on kümneid rahvusi, see muudab suhtumist elusse.

Mis sulle siin meeldib?

Lennujaam on lahedalt väike (naerab). Mis puudutab idufirmade maailma, siis nii väikeses kohas ei tohiks neid nii palju olla, see on loogikavastane. Meile hakkab see tunduma tavalisena, et Eestis asutatakse selliseid ettevõtteid nagu TransferWise ja GrabCAD. Tegelikult on see ime ja neid inimesi tuleks väga tunnustada. Mujal on meist aastakümneid kauem vaeva nähtud, et nii kaugele jõuda.

Näed sa selles ka ohtu, et mull võib lõhkeda?

Mingid asjad peavadki lõhki minema. Peaasi, et seetõttu paanikasse ei satutaks ega midagi tegemata ei jäetaks. 2000. aastate alguses läksid börsile mitmed firmad, kes poleks pidanud sinna minema. Taksojuhid ja koristajad investeerisid neisse ning kaotasid raha. Täna on pilt hoopis teine. Idufirmasid läheb börsile väga vähe. Professionaalsed investorid võtavadki riske – kui nad kaotavad, on see nende probleem.

Kui vaadata, mil määral sõltub meie elu täna internetist, siis võrreldes 2000. aastaga on see tohutult muutunud. Kui me võrdleme neid summasid, millega müüdi omal ajal Hotmail ja Skype ning milline on Facebooki väärtus, siis neil kõigil on üks ühine näitaja – ühe kasutaja hind on olnud sama. Lihtsalt kasutajate arv on kasvanud. Suhtluskeskkondade hind tõuseb, kuni me jõuame kaheksa miljardi kasutajani. Kui hind peaks sealt edasi tõusma, siis see teeb juba ettevaatlikuks.

Kas on reaalne jõuda absoluutse kasutajate arvuni, nii et kõigil lastel ja vanuritel on ligipääs internetile? Olen käinud Põhja-Aafrika koobastes, kus inimestel polnud aimugi, mis nende naaberkülas toimus, rääkimata ligipääsust internetile.

Aafrika on võib-olla problemaatilisem. Aga ka väga vaestes piirkondades hakatakse mõistma, milliseid võimalusi pakub nutitelefon. Selle nimel tasub pingutada – äkki see ongi enda või lapse jaoks võimalus vaesusest välja tulla.

Internet ja sotsiaalvõrgustikud on praegugi maailma kõvasti muutnud?

Väga palju inimesi omistab tehnoloogiale omadusi, nagu moraal ja eetika. Tegelikult tehnoloogial iseloomu ei ole. YouTube’i abil saab mõni indie-bänd tutvustada oma loomingut, aga ka terroristid saavad levitada oma sõnumeid ja värvata sõdalasi. Loen ennast tehnooptimistiks, kuigi näen ka väga palju halbu asju.

Paljud vanemad üritavad laste jaoks piirata arvutikasutamist. Eks selles ole ka kübeke laiskust. Aga ühel hetkel hakkavad lapsed tõmbama alla raamatuid, võib-olla programmeerivad ise mõne mängu.

Paistab sulle nüüd tagasitulnuna Eesti teistsugune? Tegelikult oled sa siin ju käinud kogu aeg.

Igal suvel olen Eestis olnud. Olen käinud lausa iga kolme-nelja kuu tagant.

Aga mõned asjad paistavad küll teistmoodi. Näiteks Ukraina kriisi alguses tulid Silicon Valleys targadki inimesed ligi ja küsisid, et kas minu perekonnaga Eestis on kõik ikka hästi. USA-s ei tajuta, kas NATO toimib või mitte. Hirmutav ja kehv tunne oli. Sealt vaadates paistab Eesti Ukrainale palju lähemal.

Teiseks on avalik diskussioon läinud halvemaks. Esile tõuseb eestlaste ja venelaste teema. Kes on eestlane – kas see, kellel on pass, või see, kes räägib eestikeelt? Mina nimetaks kõiki siin sündinud inimesi eestlasteks. Arutlused – kasvõi kooseluseaduse üle – on läinud koledaks kätte. Kokkuvõttes teeb see ühiskonna katki, sest kõiki teemasid ei saa enam rahulikult arutada. Ma paneks esmajärjekorras kinni uudistelehekülgedel kommenteerimise. Aga see probleem on läinud kaugemale. Kui varem olid kommentaarid anonüümsed, siis nüüd kasutavad mõned tegelased samu võtteid avalikult nii Toompeal rahva ees ja Aktuaalses Kaameras esinedes kui ka Facebookis kirjutades – näiteks sooviga, et inimesed upuksid Vahemerre seetõttu, et neil on teist värvi nahk. No kuulge!

Millega sa hetkel peamiselt tegeled?

Ehitan Teleporti (teleport.org), virtuaalsel kujul. Masinaid ei tee (muigab). Loome tarkvara, mis aitab valida, millises riigis sa elada tahad. Kaks küsimust vajavad lahendamist – esiteks, otsingumootor ja info eri riikide kohta, teiseks aga tahame aidata inimesel sihtkohta kohale jõuda, alustades viisa hankimisest, kodu leidmisest jm.

Alustame idufirmade töötajatega, sest neil on rohkem vabadust ja potentsiaali liikuda. Ajapikku tahame jõuda sinnani, kus meie kliendid on kõik inimesed, kes soovivad liikuda. Eesmärk on, et kõik maailma valitsused konkureeriksid kõikidele inimestele.

See oleks maailmakorda muutev lahendus?

Pärast Skype’is töötamist ei tahagi tegeleda väiksemate asjadega. Maailmas elab veerand miljardit inimest väljaspool oma kodumaad. See on ametlik number, mis on tegelikkuses palju suurem. Võtame kasvõi Eesti ehitajad Soomes – nemad siia arvestusse ei kuulu.

Kõigis 28 Euroopa Liidu liikmesriigis on agentuur, mis tegeleb talentide, firmade ja investeeringute meelitamisega. USA-sse liigub igal aastal poolteist miljonit inimest, osariikide vahel kolib aga seitse miljonit.

Tahame teha inimeste elu lihtsamaks ja odavamaks. Aluseks on isiklik majanduslik võrrand. Elukohaga pole seotud inimese sissetulek, vaid hoopis väljaminek. Keskmiselt 70 protsenti sissetulekust kulub elukohale ja maksudele, mis on otseselt seotud sellega, kus sa hetkel elad.

Kui palju sa edaspidi Silicon Valleyga seotud oled?

Mul on seal palju sõpru. Enamik investoreid, aga ka mõttekaaslasi on seal. Jään Silicon Valleyt regulaarselt külastama.

Tiit Efert

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 3/2015

Tweet