Linda Nektar
Suve algul alternatiivturule tulnud, Võrumaal asuv Linda Nektar on ambitsioonikas ettevõte, kes otsib kasvuvõimalusi. Selleks börsilt kogutud raha ka kasutatakse.
Ettevõtte ajalugu sai alguse nõukogude ajal Linda kolhoosist, mis asutati 1940. aastate lõpus. 1960. aastatel hakati seal kohalikest õuntest ja marjadest veini tootma. Eesti vabariigi taasiseseisvumine lõpetas kolhooside tegevuse ning Linda Nektar erastati 1992. aastal.
Traditsiooniline joogitööstus
1993. aastal ostis ettevõttes suurosaluse Soome alkoholimonopol Primalco. Viis aastat hiljem sai Linda Nektar Primalco Helsingi tehasest uue mahutite ja seadmete pargi. Ettevõttes toodeti kuni 2002. aastani traditsioonilisi puuvilja- ja marjaveine. Siis aga ostis enamusosaluse senine tuumikaktsionär Erik Hagström, kes oli ettevõttes algatanud olulisi tehnoloogilisi muudatusi juba aastast 2001, ja muutis ettevõtte fookust. Villimiselt ja lõpptarbijale suunatud tootmiselt liiguti äriklientide teenindamisele. Siitpeale algas ettevõttes uus ajajärk.
Ajavahemikul kuni 2011. aastani läbis ettevõte olulise muutuse – tehti toote- ja tehnoloogiaarendust ning investeeriti kaasaegsesse tootmistehnoloogiasse, paigaldati uued kääritusmahutid ja modernsed filtreerimisseadmed. Üks olulisemaid teetähiseid oli 2005. aastal Iso-Mixi tehnoloogia kasutusele võtmine kääritusefektiivsuse suurendamiseks. Antud tehnoloogia kasutuselevõtuga oli Linda Nektar tol hetkel maailmas pioneer.
Ettevõte tegeleb kääritatud alkoholi tootmisega Balti ja Skandinaavia joogitööstustele, kes valmistavad sellest erinevaid kergeid alkohoolseid jooke. Jaekliendini otse Linda Nektari toodang ei jõua. „See on hoopis teine äri, mis eeldab teistsugust lähenemist ja suuri turunduskulusid, ja me ei soovi ka oma klientidega konkureerida,” sõnab kümme aastat ettevõtet juhtinud Kadri Rauba. Kuigi dekaadi vältel on ette tulnud nii tõuse kui ka mõõnu, on ärimudel osutunud edukaks. „Ettevõtte edu taga on paljuski praegune tuumikomanik, kellel oli selge nägemus, kuidas ettevõtet arendada, ning ta ei kartnud ka muudatusi ellu viia,” sõnab Rauba.
Kohalik vesi ja tööjõud
Kääritatud alkoholi valmistatakse õunakontsentraadist, mida tuleb mitmekordselt veega lahjendada. Kuna tootmismahud on suured – mahutipargis võib korraga olla ligi miljon liitrit vedelikku –, siis on ettevõttel oma puurkaev, sest linna veevärgi peale sellist süsteemi üles ei ehita. „Lõuna-Eestile omaselt on siinses vees palju rauda ja mangaani, kuid kaasaegse veepuhastusega saadakse sellest jagu,” selgitab Rauba.
Põhimõtteliselt võib analoogse tootmise püsti panna ükskõik millisesse maanurka, kuid vee kõrval on oluline tegur ka elekter ning ettevõtte logistiline asukoht, sest suuri, 26-tonniseid autotsisterne sõidab tehase väravast sisse ja välja iga päev.
Kuigi Eestis on pea igas taluõues õunapuu, napib meil õunakontsentraadi tööstuslikuks tootmiseks piisavas mahus õunaaedu. Probleeme tekitab ka põhjamaine kliima, sest talved võivad kardinaalselt erineda – see aga mõjutab saagikust ja õunte kvaliteeti. Linda Nektari toodang peab alati olema ühtlase kvaliteediga, kuna kliendid on oma lõpptoodete retseptid paika timminud ega ole huvitatud nende igakordsest muutmisest.
Nõudlus on väga sesoonne. „Suvel tellitakse märgatavalt rohkem kui talvel. Me peame olema valmis kiirelt reageerima, et tagada vajaminevad mahud,” selgitab Rauba. „Oleme investeerinud tootmisesse ja tehnoloogiasse. Eesmärk on klientide soovid täita.” Kõvasti on panustatud ka kvaliteeti ning ettevõtte töökorralduse ja juhtimise edendamisse.
Õunakontsentraaditurg põhineb maailmaturuhinnal. Suurimaks hinna mõjutajaks on saagikus, mistõttu uusi tarnelepinguid sõlmitakse just sügiseti.
Äri on globaalne ja selles osalevad väga paljud riigid üle maailma. Seetõttu pole ka ime, kui ühel aastal tuleb kontsentraat Hiinast, teisel aastal Lõuna-Ameerikast või hoopiski lähemalt Poolast või Saksamaalt. Nõuded kontsentraadile on väga täpsed ning ka selle maitse ja kvaliteet peab aastateüleselt olema ühtlane.
Eestimaine panus ongi vaid töökäed ja põhjavesi. Lähipiirkonnas Linda Nektarile konkurente ei ole. „Meil siin kääritatakse küll, aga pigem teevad seda joogifirmad iseenda tarbeks. Seetõttu on ka kliendid teatud mõttes meie konkurendid, kuigi nendega konkureerimine ei ole eesmärk,” räägib Rauba.
Ettevõttes on 11 töötajat. Suur osa tööst on automatiseeritud, ent ka inimkäsi läheb vaja. Küsimuse peale, kuidas on väikeses ja kauges külas töökäte leidmisega, vastab Rauba: „On nii ja naa. Siin on inimesi, kes on hoidnud töökohta terve elu, aga kui otsime spetsialiste, siis neid on raske leida, sest Tartu ja Tallinna tuled tõmbavad.”
Seetõttu on otsitud koostööd ka teadusasutustega ja spetsialistidega väljaspool Eestit. Arendustöö tulemusena kestab ühe 14-kraadise alkoholi partii kääritamine vähem kui kümme päeva varasema kolme kuu asemel.
Kasvule keskendunud
Viimaste aastate jooksul on ettevõte keskendunud kasvule. Lõpetati uue tootmis- ja kontorihoone ehitus, milleks saadi toetust ka PRIA-lt. Põnevaim arendus on olnud uue tehnoloogilise läbimurde algatamine – juurutamisel on unikaalne tehnoloogia naturaalsete aroomide tootmiseks.
„Idee tuli sellest, et vaatasime tootmist ja uurisime, mida me välja filtreerime ja kanalisatsiooni saadame. Avastasime, et tootmisjääkidena läheb kanalisatsiooni palju väärtuslikku aroomainet, ning asusime uurima, kuidas seda väärindada,” räägib Rauba.
Ettevõtte eesmärk on leida aroomitootmise ja -müügi alal väljund, samuti strateegilised partnerid seadmete tootmiseks, edasimüügiks ja tehnoloogiasiirdeks. Nimetatud tegevused täiustavad olulisel määral Linda Nektari tänast ärimudelit ja avavad ettevõttele globaalse turu.
Kui suureks ettevõte võib kasvada, Rauba spekuleerida ei soovi. Kindlasti on vaja leida vastava valdkonna spetsialiste, kuid tootmises ei pruugi töötajate arv kasvada. Kuigi automatiseerimisega muutuvad tööprotsessid kergemaks, tuleb teatud töid teha siiski käsitsi. „Viimased kümme aastat on töötajate arv püsinud sama,” lisab Rauba.
Üks on aga selge – aroomiäri on globaalne ja väga suur. „Laboris oleme katsed ära teinud, ja huvi meie vastu on olemas. Hetkel paigaldame pilootseadmeid,” räägib ettevõtte juht.
Raha börsilt
Uue valdkonna arendamiseks vajas ettevõte lisaraha. Selleks kaaluti erinevaid võimalusi. „Igal lahendusel olid plussid ja miinused. Börs oli üks võimalus ja otsustasimegi ühehäälselt selle kasuks,” kinnitab Rauba. Börsile minek oli ettevõtte jaoks uudne. „See sundis oma tegevuse uue pilguga üle vaatama ja viis mugavusstsoonist välja,” nendib Rauba. Mahukad ettevalmistustööd võtsid aega vähemalt pool aastat, kuid tulemusega ollakse rahul. Eesti taganurgas asuvale ettevõttele lisab börsil olemine ka usaldusväärsust.
Lisaks võimaldab aktsiate kauplemisele võtmine Linda Nektaril jätkata aktsiaoptsiooniprogrammi, et ühildada võtmetöötajate huvid aktsionäride omadega ja meelitada ettevõttesse uusi spetsialiste. Optsiooniprogrammi maht võib olla kuni kolm protsenti kogu registreeritud aktsiakapitalist (2015. aasta lõpu seisuga) ja optsioonide tähtaeg on kolm aastat. Ettevõtte nõukogul on õigus otsustada, kes töötajatest saavad optsiooniprogrammis osaleda ja kui palju optsioone töötajatele määratakse.
Rauba jälgib nüüd ka ise börsil toimuvat põnevusega, kuigi periood on olnud lühike ja midagi üllatavat pole veel juhtunud. „Olla börsiettevõtte juht, seda võimalust ei ole igaühel,” on Rauba uhke ja lisab, et börsiettevõttes töötamine tekitab ka töötajates kindlustunnet.
Tiit Efert
* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 3/2015
Tweet
