30. septembril avaldatud 19-leheküljelises raportis hoiatab üleilmne reitinguagentuur Moody’s, et Balti riigid on maailma ühed kõige haavatavamad seoses kiiresti vananeva rahvastikuga. Kui olukorda õigeaegselt ei adresseerita, toob see lisaks majanduskasvu aeglustumisele paarikümne aasta pärast kaasa suure surve riigieelarve sotsiaalkulutustele ning tõenäoliselt rahulolematuse pensionäride poolt seoses sotsiaalteenuste kättesaadavuse (arsti järjekorrad, ravimite hinnad) halvenemisega ja madalate sissetulekutega (pensioni suurus). Euroopa Komisjon hindab, et senistest pensionireformidest ei piisa ning sotsiaalkulutuste jätkusuutlikkuse tagamiseks on vaja rohkem ära teha.
Kiiresti vananev rahvastik
Tegelikult ei ole see uus teema ning hoiatus ei tule üllatusena. Ühelt poolt seisavad Balti riigid silmitsi väga kiiresti vananeva rahvastikuga, mis on allolevatelt rahvastikupüramiididelt hästi näha.
Allikas: indexmundi
Eestis on noori ehk alla 25-aastaseid 26,7% kogu rahvastikust, Lätis 25,2%, Leedus 26,1%. Need numbrid on madalamad võrreldes meie põhjanaabritega - Soomes on alla 25-aastaseid noori 27,9% rahvastikust, Rootsis 29,2% ja Norras 31,3%. Võrreldes teisel pool suurt lompi asuva USA 33,1% alla 25-aastaste osakaaluga on meie mahajäämus ja sellest tulenevalt ka tulevikus ees ootavad probleemid juba väga suured. Ekstreemsematest näidetest on näiteks Türgis alla 25-aastaseid koguni 42,3% kogu rahvastikust, Indias 46,6%, Saudi Araabias 46,9%, Filipiinidel lausa 52,7%.
Ülalolevaid rahvastikupüramiide vaadates on selge, et kui täna on Balti riikidel suurearvulise keskealiste klassiga veel võimalik praeguseid pensionäre üleval pidada, siis mõnekümne aasta pärast muutub pilt kardinaalselt. Sisuliselt peab tänane keskealiste rühm tööelu jooksul endale ise pensioni ette ära koguma. Eurostat hindab, et aastaks 2060 tõuseb üle 65-aastaste osakaal Eestis tänase 18,0% pealt 30,5%ni. Lätis liigub vanemaealiste osakaal 18,1% pealt 35,6% peale ja Leedus 16,7% pealt 31,2% peale. Need on väga suured liikumised.
Senise pensionisüsteemi ebapiisavus
Teiselt poolt on probleemiks 2%+4% süsteemi kaudu II pensionisambasse kogutav liiga väike summa, mis ei vasta tuleviku pensioninäride ootustele ja mida saaks lahendada pensioni II samba sissemaksete suurendamisega - näiteks 2014-2017 ajutiselt kehtiva 3%+6% süsteemi alaliseks muutmisega. Praegu saavad enam kui pooled LHV pensionifondide kliendid riigilt 6% makset – see näitab, et oma maksete valiku tegemisel on nad näidanud valmisolekut ja soovi pensioniks rohkem koguda. Teine reform, mida oleks vaja, on sotsiaalmaksusoodustuse loomine tööandjaile, kui nad teevad sissemakseid III pensionisambasse töötaja eest osana töötasust, et hoogustada vabatahtlikku pensionikogumist. Pikemalt olen koos arvutustega põhjendanud mõlema sammu vajalikkust 2014. aasta 4. detsembril avaldatud artiklis ”Kuidas pensionile jäädes hästi hakkama saada”.
Tänaseks on Eestis II sambaga liitunud 674 tuhat inimest, kes on II sambasse koos enda ja riigipoolse panuse ning tootlusest tuleneva panusega kokku kogunud €2,46 miljardit eurot ehk ca €3650 inimese kohta. Vabatahtlike III samba pensionifondide maht on samal ajal üle 20 korra väiksem ehk vaid €0,12 miljardit. Inimesed, kes soovivad tulevikus suuremat pensioni saada, peaksid kindlasti III pensionisambasse sissemakseid tegema – lisavõidu annab see, et iga aasta alguses tuludeklaratsiooni esitades maksab riik III sambasse tehtud maksete pealt 20% tulumaksu tagasi (seni kuni sissemaksed ei ületa 15% aastasest sissetulekust või €6000 aastas). Parim lahendus oleks regulaarsete igakuiste sissemaksete tegemine (kas töötaja või tööandja poolt) III sambasse, et tuleviku seisukohalt olulised maksed ei ununeks tegemata.
Pensioni kogumise probleemile lisab mastaapsust omakorda see, et Balti riikide palgatõus on madala baasi tõttu Lääne-Euroopa riikidega võrreldes oluliselt kiirem olnud ning on seda ilmselt ka lähitulevikus. Seda rõhutab ka Moody’se raport. Mida suurem on inimeste palga erinevus tööle minemise alguses ja pensionile jäädes, seda rohkem peaks palgast kõrvale panema, et pensionile jäädes n-ö viimasest kõrgemast palgast pensionile minnes ei oleks kukkumine liiga suur. Kui Eestis II pensionisambaga 2002. aastal algust tehti, siis oli keskmine netopalk selle aasta alguses €277 (bruto €352). 2014. aastal oli Eesti keskmine netopalk tõusnud €799 (bruto €1005) peale. Keskmine aastane netopalga kasv seega 8,5% aastas. Tarbijahinnaindeks ehk inflatsioon on samal ajal tõusnud 3,6% aastas. Ehk eestlaste palga ostujõud on inflatsioonist kiiremini kasvanud, mis on hea. Ka eestlaste II samba pensionisäästud on alates 2002. aasta II pensionisamba loomisest inflatsioonist kiiremini kasvanud (EPI50 indeks 4,5% aastas), kuid nähtud palgakasvust on see number kõvasti maas, mis tähendab, et pensionisäästud on inflatsiooni vastu küll ostujõudu hoidnud ja isegi kasvatanud, kuid regulaarse sissetuleku ehk palga vastu ostujõudu oluliselt kaotanud. Kümme aastat tagasi kogutud 2%+4% maksed ei ole kaugeltki võrreldavad sama osakaalu maksega tänasest palgast.
Kuna tõenäoliselt jätkub Eesti palga konvergents muu Euroopa riikidega ka järgmistel aastakümnetel, siis peaksid täna nii II kui III pensiosambasse kogutavad säästud olema oluliselt suuremad. Vastasel korral juhtub suure tõenäosusega see, et pensionile minnes avastatakse, et pensionina ei saada kätte mitte 40% viimasest palgast, vaid 40% oma eluea keskmisest palgast. Ja seda, kui madal oli töötasu aastakümneid tagasi, ei taha siis enam keegi mäletada. Tagamaks pensionisüsteemi pikaajalist jätkusuutlikkust, tuleks täiendavad poliitilised meetmed kohe vastu võtta – antud juhul ei tiksu aeg ootamise kasuks.
Joel Kukemelk
LHV Varahalduse juhatuse liige
Loe ka: 04.12.2014 ”Joel Kukemelk: Kuidas pensionile jäädes hästi hakkama saada”
Tweet
