Valuutasõja mõju küsimärgi all

Shutterstock

Viimasel ajal on aga ilmnenud märke, et valuutakursside liikumisel ei ole tänapäeval kaubandusele nii suurt mõju kui arvatakse. Hiljuti avaldatud uuringus, mis hõlmas 46 riiki perioodil 1996-2012, leidsid Maailmapanga teadlased, et valuutade devalveerumisel oli perioodil 2004-2012 poole väiksem mõju ekspordi kasvule kui aastatel 1996-2003. Lisaks leiti, et mida rohkem riik globaalsesse majandusse integreerub, seda vähem valuuta odavnemine ekspordile mõju avaldab.

Uuringu autorite sõnul on üheks peamiseks põhjuseks tarneahelate globaliseerumine ehk tänapäeval valmistatud tooted on kogum erinevates riikides valmistatud osadest. Hea näide on Hiinas kokkupandavad elektroonikaseadmed. Nutitelefoni puhul on tavaline olukord, kus ekraan imporditakse Jaapanist, kiibid Lõuna-Koreast ning lisakomponendid veel mujalt maailmast, sealhulgas Euroopast ja USAst. Seega nõrgem jüüan alandab küll lõpptoote hinda rahvusvahelistel turgudel, kuid ühtlasi tõstab imporditud osade hinda hiinlaste jaoks.

Tõsi, kui meil on tegu toodetega, mis otsast lõpuni valmistatakse ühes riigis, siis valuuta odavnemisel on oodatud mõju. Näiteks Austraalia viinamarjadest toodetud vein on Austraalia dollari odavnemisel välismaailma klientidele odavam ja seega ahvatlevam variant. Ühtlasi muudab see näiteks Prantsusmaa ja Tšiili konkurentide impordi kallimaks, pakkudes veelgi taganttuult kohalikele tootjatele.

Brown Brother Harriman analüütik Marc Chandler tõi välja, et kuigi Jaapani jeen on aastaga dollari vastu odavnenud 17%, näitas riigi teise kvartali eksport viimase viie aasta suurimat langust. Chandleri sõnul võib seda märgata ka Lõuna-Korea, Taiwani ja Saksamaa puhul, mis viitab pigem madalale nõudlusele maailma majanduses. Citi analüütiku David Lubini sõnul on järeldus pigem selles, et eksport on palju tundlikum välisnõudluse kui valuutakursside suhtes. See tähendab, et ainuüksi valuuta devalveerimisest ei piisa, et ekspordimahte kasvatada. Valuutaefekti mõju võib sõltuda ka ekspordi struktuurist. Lubin toob välja, et konkurentsivõime kasv nõrgemast valuutast on palju väiksem riikide puhul, kes ekspordivad dollarites kaubeldavaid tooraineid kui riikidel, kes müüvad toodet kohalikus valuutas.

Pärast Maailmapanga artiklit viis Financial Times läbi oma uurimuse, milles vaadeldi perioodil 2013-2015 ainult arenevate turgude valuutasid ja eksporti. Täpsemalt uuriti, kuidas muutusid ekspordimahud aasta pärast valuutamuutusi. Erilist seost valuuta muutusel ning järgneva aasta ekspordil ei leitud ning kõrvutades 2014. aasta valuutaliikumisi ning käesoleva aasta ekspordi prognoose võiks justkui luua seose, et nõrgem valuuta toob kaasa languse ekspordis. Isegi ilma silmnähtavate eranditeta (Ukraina, Venemaa ja Venetsueela) ei ilmne erilist seost. Samas oli aga märgata keskmise tugevusega seost valuuta nõrgenemise ning impordi languse vahel.

Möödunud nädalal aga tuli omapoolse uuringuga välja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), kes jõudis teistsugusele järeldusele. Uurides 60 arenenud ja arenevat riiki 30 aasta jooksul, leiti, et 10%-line devalveerimine suurendab netoeksporti 1,5% SKPst. Siiski, riikide vahel esines märkimisväärseid erinevusi. Ligi pool netoekspordi suurenemise efektist tulenes impordi vähenemisest. Ühtlasi märkis IMF, et kuigi täieliku mõju avaldamine võib võtta mitu aastat, siis suurem muutus netoekspordis toimub tavaliselt 12 kuu jooksul.

Seega IMFi sõnul traditsiooniline seos täiesti toimib. Uuringu eestvedaja Daniel Leigh kommentaar tarneahela globaliseerumise osas oli, et teatav mõju sellel ilmselt on, kuid tegelikult on tarneahel laienenud väga aeglases tempos. Kui 1970-ndatel oli brutoekspordile lisatud väärtuse osakaal väljaspool riiki 15% juures, siis aastaks 2013 oli see kerkinud vaid 25%-ni. Ühtlasi arvas Leigh, et selle efekti võib sootuks olla nullinud impordipiirangute leevendamine mitmes riikides. Ühtlasi üritas IMF järgi teha Maailmapanga uuringut ilma eranditeta ning leidis, et sellisel juhul kehtiks samuti oodatud seoses, et valuuta nõrgenemine toob kaasa ekspordi kasvu.