Mis on võlakiri?

Shutterstock

Võlakirjad sobivad investorile, kes on huvitatud madala riskiga, kindlast pidevalt laekuvast tulust, mida talle garanteerib iga-aastane intress. Võrreldes aktsiatega on edukalt toimiva ettevõtte võlakirjade risk ja tulusus väiksem, kuid isegi ettevõtte pankroti korral makstakse võlakirjaomanikele nende osa välja enne aktsionäre. Erinevalt aktsiast ei anna võlakiri selle omanikule õigust emitendi tegevuse üle otsustamiseks ehk omanikul ei ole ettevõttes hääleõigust.

Võlakirjad emiteeritakse (lastakse välja) seeriatena, kus emissiooni käigus jaotatakse investoritele võlakirjad ning investorid tasuvad ettevõttele saadud võlakirjade eest rahas.

Tavaliselt vastab igale võlakirjale kindel laenusumma, näiteks 1 000 eurot. Tänapäeval esinevad võlakirjad enamasti mittemateriaalsel kujul — võlakirja tingimused registreeritakse ning füüsilisi pabereid võlakirjade ostjaile välja ei jaotata. Võlakirjad registreeritakse sissekannetena depositooriumides ning need kantakse investorite väärtpaberikontodele. Depositoorium on  krediidiasutus või investeerimisühing, kes hoiab ja säilitab fondi raha, väärtpabereid ja muud vara ning teostab esmast järelevalvet fondi tegevuse seaduslikkuse üle.

Investor võib võlakirjadelt tulu saada nii regulaarsete intressimaksete kui ka võlakirja hinnamuutuse kaudu. Regulaarseid intressimakseid pakkuvaid võlakirju nimetatakse kupongvõlakirjadeks. Võlakirju, mille puhul saab investor tulu müügi- ja ostuhinna erinevusest nimetatakse ka nullkupongvõlakirjadeks ehk diskontovõlakirjadeks.

Kupongvõlakirjade puhul makstav kupongiintress võib olla nii fikseeritud kui ka muutuv. Fikseeritud intressimäära puhul esitatakse see harilikult protsendina nimiväärtusest. Näiteks nimiväärtusega 100 eurot, kupongimääraga 5%, kaks korda aastas makstavate kupongide puhul makstakse iga poole aasta järel kupongi 2,5 eurot võlakirja kohta.

Muutuva ehk ujuva kupongimääraga võlakirjade (FRN ehk Floating Rate Note) puhul on kupongi suurus seotud finantsturgudel hetkel valitseva intressitasemega. Sageli seotakse kupongiintressimäär pankadevahelise rahaturu intressimääraga – näiteks enamiku euroala ujuva intressimääraga võlakirjade kupong sõltub Euroopa pankadevahelise rahaturu intressimäärast euribor. Kaks korda aastas kupongi maksva ujuva intressimääraga võlakirja kupongi suurus võib näiteks olla väljendatud kujul: kuue kuu euribor + 0,50%. Sellisel juhul võetakse aluseks kupongimakse hetkel kehtiv kuue kuu euribor, liidetakse sellele 0,50% ning saadakse kupongimakse suurus järgmise intressiperioodi jaoks.

Diskontovõlakirjade puhul perioodilisi intressimakseid emitendi poolt ei tehta ning  intressiks on nominaal- ja müügihinna vahe. Harilikult lastakse sellised võlakirjad käibele nimiväärtusest odavama hinnaga ehk diskontoga, võlakirjade lõppkuupäeval lunastab emitent võlakirjad aga nimiväärtusega. Näiteks: investor ostab kolmeaastase tähtajaga võlakirja, mille nominaalhind on 100 eurot diskontoga 86,38 euro eest. Lõppkuupäeva saabumisel ostab emitent investorilt võlakirja nominaalhinna ehk 100 euro eest tagasi.

Järgneval joonisel on piltlikult kujutatud kupong- ja diskontovõlakirja erinevust. Mõlemal juhul on tegemist kolmeaastase tähtajaga ja viieprotsendise tootlusega võlainstrumendiga. Kupongvõlakirja puhul tekib investori jaoks tulu regulaarselt makstavatest kupongiintressidest, diskontovõlakirja puhul aga ostu ja tagasimüügi hinna erinevusest.

Võlakirjade liigitamine

Valitsuse võlakirjade (treasuries) aegumistähtaeg vaheldub üldjuhul kolmest kuust kuni kolmekümne aastani. Sellised väärtpaberid garanteerib üldjuhul riigi valitsus, ning nendega seotud riski peetakse olenevalt riigist, suhteliselt madalaks. Valitsuse võlakirju liigitatakse omakorda tähtaja järgi:

Lühiajalised (treasury bills) – tähtaeg on kuni 1 aasta.
Keskmise pikkusega (treasury notes) - tähtaeg kuni 7 aastat.
Pikaajalised (treasury bonds) – tähtaeg tavaliselt kuni 30 aastat, kuid maksimaalset tähtaega ei ole võimalik nimetada, sest esineb ka lõpmatu tähtajaga võlakirju.

Munitsipaalvõlakirju annavad välja kohalikud omavalitsused. Munitsipaalvõlakirjadelt tasutavad intressimäärad on kõrgemad, kui valitsuse võlakirjadelt makstavad, sest ka nende puhul eksisteerib teoreetiline võimalus, et emitent pankrotistub ja võlakirja ostja kaotab oma raha.

Ettevõtete võlakirjad (corporate bonds) on tavaliselt kõrgema intressiga, kui valitsuse võlakirjad, sest nendega kaasnev risk on kõrgem. Ka ettevõtte võlakirju võib liigitada mitmeti.

Kommertspaber (commercial paper e. CP). Ettevõtte poolt välja antud lühiajaline võlakiri maksimumkestusega 270 päeva.

Konverteeritav võlakiri (convertible bond). Sellise väärtpaberi omanik võib teatud tingimustel oma võlakirja vahetada ettevõtte aktsiate vastu. Võlakirja vahetamise suhe aktsiate arvu on määratud konverteerimissuhtega (conversion ratio). Konverteerimisaja võib kindlaks määrata näiteks alates mingist tulevasest kuupäevast. Konverteerimissuhe võib väheneda, kui võlakirja lõpptähtaeg hakkab kätte jõudma.

Tagasikutsutav võlakiri (callable bond). Sellise võlakirja emiteerijal on õigus võlakiri ennetähtaegselt nii-öelda tagasi kutsuda (eelnevalt kindlaksmääratud hinnaga). Tagasikutsumise võimalus hakkab üldjuhul kehtima siis, kui võlakirja emiteerimisest on möödunud teatud ajavahemik (call protection period). Tagasikutsumishind (call price) algab üldjuhul hinnast, mis on lähedal nominaalile koos aastase intressisummaga. See hind väheneb võlakirja lõppemistähtaja lähenedes, jõudes üha lähemale nominaalhinnale.

Hüpoteekvõlakiri (mortgage bond). Selline võlakiri on tagatud mingi kinnisvaraga, mis tähendab, et laen on võetud kindla kinnisvaraobjekti või kinnisvaraobjektide kogumi finantseerimiseks.

Võlakirjade riskid

Kuigi võlakirjad sobivad investeerimisportfellis olevate aktsiahindade järskude muutuste tasakaalustamiseks, leidub nii praktiliselt riskivabasid võlakirju kui ka kõrge riskiga rämpsvõlakirju. Nagu kõikide väärtpaberite puhul, on ka võlakirjade tulusus ja risk omavahelises seoses. Kui võlakirjadega seondub mitmeid riskitegureid, siis peamised riskid on maksevõime risk ja intressimäära risk.

Maksevõimetuse korral tekib oht, et võlakirja emitent satub finantsraskustesse ning ei ole võimeline võlakirjaomanikele õigeaegselt ja lubatud mahus intresse maksta. Samuti võib juhtuda, et võlakirju ei saa õigeaegselt ja lubatud mahus kustutustähtajaks lunastada. Selline risk võib tähendada, et võlakirjaomanikud ehk investorid jäävad oma investeeritud rahast kas osaliselt või täielikult ilma. Seetõttu peab investor enne võlakirjaturule sisenemist tegema emitendi kohta põhjaliku finantsanalüüsi.

Intressimäära riski korral tekib oht, et üldine intressimäärade muutumine finantsturul võib mõjutada võlakirja turuhinda. Reeglina üldiste intressimäärade tõustes fikseeritud tulususega võlakirjade turuhind langeb ning intressimäärade langedes fikseeritud tulususega võlakirjade hind tõuseb. Põhjuseks võlakirja hind ja tulususe liikumine vastupidistes suundades.

 

LHV Võlakiri

LHV Pank alustas 05.10.2015 allutatud võlakirjade avaliku pakkumise. Võlakirjade märkimine lõppes 26.10.2015 ning börsil alustatakse võlakirjaga kauplemist 02.11.2015. Allutatud võlakirja nimiväärtus on 1000 eurot. Algne emissiooni maht oli 10 miljonit eurot, kuid ülemärkimise tõttu oli pangal õigus mahtu tõsta 15 miljonile eurole ning välja lasti 15 000 allutatud võlakirja. Võlakirjade intressimäär on 6,5% aastas ja intressimakseid tehakse kord kvartalis. Võlakirjad väljastatakse 10 aastaks ehk aastani 2025, kuid LHV-l on õigus lunastada võlakirjad pärast viie aasta möödumist, kui selleks annab nõusoleku finantsinspektsioon.

Kasulikud lingid

Standard&Poors (S&P) USA võlakirjade reitinguagentuur
Moody’s Investor Service (Moody’s) Teine võlakirjade reitinguagentuur
CNN Money USA võlakirjade tootlikus.
Finance.Yahoo/Bonds Informatsioon USA võlakirjade kohta.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.

Tweet