Shutterstock
Investeerime aega ja raha selleks, et omandada mõne ameti jaoks vajalikke teadmisi ning oskusi, mis aitavad sissetulekut suurendada. Finantsiliselt kindlama tuleviku saavutamisel on see üks osa valemist. Täpselt samasuguse pühendumusega tuleb suhtuda sellesse, kuidas panna enda heaks tööle raha, mis hakkab karjäärirederil kõrgemale ronides üle jääma.
Investeerimine ei tähenda ainult kapitali paigutamist väärtpaberitesse, kinnisvarasse või muudesse objektidesse eesmärgil seda kasvatada. Mõistet laiendades näeme, et tegelikult on tähtsam investeerimine iseendasse. Ülikool, täiendkoolitused, iseseisev õpe – uute oskuste ja teadmiste omandamise võime on võimsaim vahend, mis on inimesele antud.
See avab võimaluse sissetulekut suurendada ning elu kvaliteeti tõsta, luues aluse ka säästmiseks. Raha niisama madratsi alla peites võib finantsvabaduse saavutamise plaan väga kaua aega võtta või siis üldse mitte realiseeruda. Kas oskate nimetada mõnda miljonäri, kes on suutnud varanduse teenida igakuisest sissetulekust raha kõrvale pannes?
Nii nagu keegi pole meist sündinud kitarristiks, ehitajaks, raamatupidajaks, on vale eeldada, et investeerimine on vaid nende pärusmaa, kellel on selleks annet. Oskus oma raha kasvamist juhtida vajab teadmisi, mille omandamine pole ületamatu takistus.
Mitte ainult kaks äärmust
Meediale meeldib tavaliselt välja tuua, kui keegi on oma raha lühikese perioodiga mitmekordistanud või kuidas vastupidiste emotsioonidega mängides räägitakse, et keegi jäi mõne ebaõnnestunud tehingu tõttu ilma raske vaevaga teenitud säästudest.
Äärmustele rõhku asetavad näited motiveerivad ühest küljest oma rahaga turule tulema alustavaid investoreid, kes tahavad üleöö rikkaks saada ning kipuvad seejuures võtma ülemäära kõrgeid riske. Samuti võivad kurjakuulutavad lood ära hirmutada inimesi, kellel on kontol vabu vahendeid, kuid nendega ei julgeta midagi peale hakata.
Jah, me võime fondiosakute või aktsiate ostmisel eksida, aga veel ebameeldivam võib olla pensionipõlve saabumisel uudis, et ilma tootluseta kontol seisnud rahast ei piisa muretuks eluks. Oluline on lähtuda paarist tähtsamast printsiibist, mis aitavad majanduse ja ettevõtete kasvuloost osa saada ning samas vähendada tõenäosust, et investeerimisperioodi lõpuks on järgi vähem raha võrreldes sellega, kui palju aja jooksul portfelli pandi.
Mida pikem teekond, seda parem
Raha väärtpaberiturgudele suunates õnnestub meil osa saada majandustrendidest ning nende lainel kihutavate ettevõte käekäigust. See pole sirgjooneline tee, vaid täis nii kiiremaid arenguperioode, kui ka vähikäike, mida nimetatakse majandustsükliteks. Kuid mida pikemaks me ajatelge venitame, seda selgemaks saab asjaolu, et ajalooliselt suudavad majandused keerulisi perioode ületades naasta tagasi kasvuteele.
Järelikult on oluline omada võimalikult pikka horisonti ning kui investeerida raha iga kuu või kvartal, tuleb sellest plaanist kinni pidada ka majanduskriiside ja börsikrahhide ajal. Psühholoogiliselt on seda raske teha, kui portfelli väärtusest on kadunud 20-30% või enamgi protsenti, kuid just siis peaksid investeeritavad summad olema tavapärasest isegi suuremad.
Jää finantsturgude suhtes alandlikuks
Kui arvad, et pühendad finantsturgudele piisavalt palju aega, suudad leida ebaefektiivsusi ning tabada ära tsükleid nii sektorites kui ka laiemas majanduses, on lootust keskmisest kiiremini oma säästusid kasvatada. Kuid ajalugu näitab, et vaid väga vähesed suudavad sellega hakkama saada ning suurem osa kas põhjustab portfellile hoopis kahju või ei ole võimeline edasi-tagasi sõeludes isegi turu keskmist tootlust kinni püüdma.
Tegelikult on madalate kuludega juhitud börsil kaubeldavate aktsiafondidega saavutatav keskmine tootlus juba piisav, et raha pikaajalisele kasvamisele olulist lisajõudu anda. Näiteks kui panna iga kuu hoiupõrsasse 50 eurot, siis 30a möödudes oleks seal 18 tuhat eurot. Investeerides summad aktsiaturule, mille keskmine reaalne tootlus oleks 7%, kasvaks raha 30a möödudes ligikaudu 60 tuhande euroni.
Õige tasakaal tagab rahulikuma une
Kuna aktsiate tootlus on ajalooliselt olnud märksa parem võrreldes võlakirjade või hoiustega, sõltub paljuski aktsiatest, kui edukalt suudame lüüa inflatsiooni ning kasvatada vara. Kõrgem oodatav tootlus tähendab aga seda, et me avame ennast mõne ettevõtte või tööstusharuga seotud riskidele. Need ohud on seda suuremad, mida lühemaks jääb investeerimise periood. Kui paigutada täna kolmeks aastaks raha aktsiaturgudele ning teisel aastal peaks aset leidma börsikrahh, ei pruugi kolmandaks aastaks portfell olla veel täielikult taastunud.
Üritame elurütmis leida õiget tasakaalu ning samamoodi tuleb see leida ka investeeringute puhul. Kui portfelli vääruse 20-30% langus on hirmutav, peavad riskid olema väiksemad. Investeerides aktsiatesse 50% portfellist, kujuneks ka tagasilöök poole väiksemaks. Oodatav tootlus on siis küll madalam, kuid vähemalt ei liigu elu rööpast välja, kui lehtede esikaantele ilmuvad peast kinni hoidvate maaklerite pildid.
Niin nagu investeerimine enda oskustesse igapäevaselt leiba teenida, tuleb pühendada aega ka selleks et oma säästusid targemalt juhtida. See on justkui teise ameti õppimine, kus esimesed sammud on vaevalised ning rasked, kuid aja möödudes on juba väikese vaevaga võimalik elukvaliteeti tõsta ning pikemas perspektiivis finantsahelatest vabaneda.
Artikkel ilmus 24. oktoobril ajalehes Den za Dnjom.
Tweet
