Viimase paari aasta jooksul elavnenud arutelu Eesti riigi võlakirjade mõttekuse üle on saanud uut hoogu sellest, et on tekkinud võimalus võtta laenu rekordmadala intressiga. Diskussioon on olnud aktiivne ja vaat et kirglikki. Mõni oluline aspekt, millest ühtemoodi arusaamine oleks tulevikuvaates selle protsessi juhtimisel kasulik, on jäänud siiski nimetamata. Peale selle tuleks arutelule ilmselt kasuks, kui need tähelepanekud esitaks keegi, kes ei ole võlakirjade väljastaja ehk riigi esindaja.
Riigivõla kontekstis tasub meenutada, milliste sündmuste või protsesside tulemusena tekib üldse riikidel vajadus võtta endale võlg. Enamiku teiste riikide võlg on tekkinud kas pidevast üle tulude kulutamisest, ühekordsetest suurtest kulutustest (näiteks vääramatu jõu tagajärgedega võitlemisest) või kohaliku pangandussüsteemi kõrval ühiskonna säästude investeeringuteks pööramise vajadusest. Võttes arvesse seda, kui erinevad on teed, kuidas nimetatud kolme olukorrani jõutakse, näeme, miks on riigivõla teke demokraatlikus ühiskonnas sõltumata stardipositsioonist pigem küsimus stiilis „Millal?“ kui et „Kas üldse?“.
Arvamuslugu on võimalik täies mahus lugeda Äripäeva veebilehelt.
Romet Enok
LHV pensionifondide portfellihaldur
Tweet
