Kaius Kiivramees: Hiina ime järelmõju

Seetõttu oleme juba pikemat aega vältinud Hiinaga seotud investeeringuid – Hiinaga seotud arenguriike ja toorme­sektorit ning rahvusvahelisi ettevõtteid, kes saavad olulist müügitulu arenguriiki­dest. Vastupidiselt oleme investeeringud positsioneerinud nii, et lõigata kasu Hiina ja arenguriikide nõrkusest ning toormeturu trendimuutustest läbi lääneriikide tarbija oluliselt paranenud ostuvõime.

Jahenemise olulisus

Et Hiina tänastest probleemidest paremini aru saada, tuleb alustada eelmise kümnendi trendide analüüsimi­sest. Hiina tegi möödunud kümnendil väga suuri investeeringuid kinnisvarasse ja infrastruktuuri – kõige selle jaoks ehitati globaalselt üles tohutu toorme, materjalide ja muude vajaminevate kaupade tootmisvõimsus. Pole ka vähem oluline, et investeeringute kasvu finant­seeriti suuresti läbi laenukoormuse kasvu.

Tänaseks võib väita, et Hiina senine kasvumudel on ennast ammendanud ja laenutasemed jõudnud punkti, kust vana kasvumudeliga enam edasi ei liiguta.

Hiina investeeringute kasv tõstis toor­meturgudel järsult hindasid, kuna maail­ma suurima rahvaarvuga riigi kiirelt kas­vav nõudlus toorme järele oli ka turu-osaliste endi jaoks üllatus. Toormehinda­de tõusust võitsid enim sellised riigid nagu Austraalia, Venemaa, Brasiilia ja mitmed teised Ladina-Ameerika riigid ning ka naftat eksportivad OPEC-i riigid. Samas tähendas see toormeid importiva­te riikide jaoks, kelleks olid pea kõik üle­jäänud arenenud riigid, järsku ostujõu langust kõrge inflatsiooni läbi.

Toormehindade järsu tõusu tõttu hak­kasid tootjad tegema suuri investeerin­guid tootmismahtude suurendamiseks – optimistlikult Hiina majanduskasvu oodates. Paraku hakkas umbes viis aastat tagasi Hiina investeeringute tasuvus ka­hanema ja majanduskasv jahtuma. 2011. aastast alates on mitmetel toormeturgu­del esinenud ülepakkumist, mis on ühtlasi survestanud toormehindasid. Viimase kahe aasta jooksul on ülepakkumisest tin­gitud hinnalangus aina süvenenud.

Hiina valitsus on sõnastanud oma ees­märgi suunata majanduse struktuur in­vesteeringutelt rohkem tarbimispõhiseks. Eks see on ka paratamatu, sest ühelgi rii­gil pole lõputult võimalik teid ja sildu ehi­tada. Kuna Hiina tarbib hetkeseisuga en­diselt umbes 50 protsenti maailma rauamaagist, vasest jne, tähendab sealsete investeeringute koomaletõmbamine meie hinnangul lähiaastatel üha suuremaid probleeme riikidele, kes on viimasel küm­nendil Hiina kasvust oluliselt kasu saa­nud.

Positiivne arenenud riikide jaoks?

Vastus peitub majanduse struktuuris. Hiina investeeringuid ja arenguriikide tarbimist võib vaadata kui mündi kahte eri poolt. Mündi ühel poolel on Hiina investeeringud, mis määravad toormehin­dade suuna (mida rohkem investeerin­guid, seda kõrgemad toormehinnad). Teisel pool on aga tarbimine arenenud riikides, kus toormehinnad sisendhinda­dena on ostujõu jaoks samuti väga olulised (mida kõrgemad toormehinnad, seda väiksem ostujõud). Arenenud riikide tarbimise maht on 30 triljonit dollarit, Hiina investeeringute maht aga 5 triljonit dollarit aastas (graafik 2). Näiteks ei ole pea ühelgi arenenud riigil Hiina-suunalise ekspordi osakaal üle 10 protsendi SKP-st. Kõige kõrgem on see Jaapanis, aga ka jaapanlaste jaoks on olulisemad turud lääneriikides. Euroopa suurim eksportija Saksamaa ekspordib Hiinasse 5 protsenti SKP-st. Seega on USA, Euroopa ja Jaapani ettevõtete jaoks kordades olulisem lääneriikide tarbija käitumine kui Hiina kapitaliinvesteeringute tulevik.

Kuigi Hiina investeeringute kasvu ja toormehindade vahel on olnud selgelt po­sitiivne seos (graafik 1), on toormehinnad tugevasti seotud ka sissetulekutega are­nenud riikides. Langevad toormehinnad suurendavad arenenud riikides sissetule­kuid, ja kuna majandused on tugevalt tar­bijale suunatud, on mõju majandusele tervikuna tugevalt positiivne. See kaalub üles ka Hiina investeeringute jahenemi­se negatiivse mõju, sest tegu on ennekõi­ke kohaliku, mitte globaalse mõjuga.

Hiina majanduse jahenemine ja toor­mehindade langus on arenguriikide akt­siaturge viimastel aastatel olulisel määral survestanud (graafik 4). Eelmise küm­nendi tugev kapitali sissevool, mis oli tin­gitud kõrgetest toormehindadest ja Hiina investeeringute buumist, on tänaseks asendunud kapitali suure väljavooluga. NN Investment Partnersi analüütikute hinnangul on arenevatelt turgudelt ainu­üksi viimase aastaga välja voolanud tril­jon dollarit.

Kui eelmisel kümnendil arvati, et aren­guriigid on globaalse kasvu vedur ja väl­jaspool neid turge toimub stagnatsioon, siis täna on pilt pigem vastupidine. Aren­guriikide kiire kasvu taga peitsid end tu­gevad struktuursed puudujäägid, mis majanduse tõusufaasis ei paistnud silma. Arenguriikide tarbimisbuum polnud pal­jude riikide jaoks midagi muud kui toor­meturgude tõusulainel toimunud laenu­ralli, millega strukturaalset muutust majanduses ei kaasnenud.

Toormehinnad soosivad tarbimist

Langevad toormehinnad on tagurpidi keeranud eelmise kümnendi trendid, millest peaks võitjana väljuma lääneriiki­de tarbija, kelle ostujõud vähenes olulisel määral tänu arenguriikide ülespuhutud inflatsioonile. Hiina viimase kümnendi kiiret kasvu võib seetõttu ka vaadata kui kõrgendatud maksukoormat lääneriikide tarbijale, kuid trendide muutudes võib see asenduda maksusoodustusega.

Ajal, mil arenguriigid on selgelt raskus­tes, on lääneriikide tarbija aktiivsus kasva­mas. Euroopas on automüügi kasv teinud mitme aasta tipud, samuti on USA-s uute autode müügi näitajad kümne aasta pari­mad. Samal ajal on automüük Hiinas ha­kanud sel aastal langema.

Tugevust näitavad selgelt enamik lää­neriikide sisetarbijale suunatud teenu­seid ja tooteid. USA näitel on kasvamas nii elamuehitus kui ka ehitustegevus laiemalt. Tööpakkumiste arv on viimase 14 aasta tippudel ning tööpuudus lange­nud väga madalale tasemele.

Madalate toormehindade mõju paistab tarbimispõhises majanduses selgelt ja po­sitiivselt tarbimist elavdavat.

Kaius Kiivramees
LHV privaatpanganduse portfellihaldur

Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri nr 4/2015

Tweet