Shutterstock
Likviidsus iseloomustab seda, kui palju tehingu tagajärjel väärtpaberi hind muutub ehk kui kerge on investoril teha tehingut ilma hinda mõjutamata. Näiteks kui soovitakse osta miljon aktsiat, kuid parima müügihinnaga pakutakse sellest väiksemat kogust, siis tehingu läbiviimiseks peab hind muutuma. Mida vähem hind muutub, seda likviidsemaks väärtpaberit loetakse ja vastupidiselt, mida rohkem hind muutub, seda vähem likviidsema instrumendiga meil tegu on. Tavaliselt kehtib seaduspärasus, et mida suuremad on kogused, seda vähem on likviidsust.
Investorid on viimased neli aastat suunanud raha madala krediidireitinguga ehk rämpsvõlakirjadesse. Investment Company Institute andmetel olid USA rämpsvõlakirjadesse investeerivate fondide mahud eelmise aasta lõpu seisuga $378 mld. 2007. aasta tipu, $176 mld pealt on varade hulk kahekordistunud. Ilmselt on siin oma roll mängida madalatel intressidel, mis on turvalisemate varade tootlused põhimõtteliselt nullinud ning mistõttu on turuosalised suuremate kasumite otsinguil pöördunud kõrgema potentsiaalse tootluse aga ka kõrgema riskiga instrumentide poole. Ühtlasi on madalamad laenukulud ning taastuv majandus vähendanud ettevõtete osakaalu, kes on sattunud makseraskustesse, jättes mulje, et ehk ei olegi tegu väga riskantse investeeringuga.
Kahjuks pole riskantsemate instrumentidega kõrgem tootlus garanteeritud (sest kui oleks, poleks ju tegu riskantsete instrumentidega). Seda on valusalt meelde tuletamas viimased kuud, kus madala naftahinna tulemusel on raskustesse sattunud mitmed väikesed, suure laenukoormusega naftaettevõtted. Tuleb välja, et ettevõtete rämpsreiting oli ikkagi asja pärast. JPMorgani hinnangul kasvab energeetikasektoris maksejõuetuste osakaal järgmisel aastal 10% peale, mis oleks kolm korda kõrgem kui käesoleval aastal.
Kuid vähe sellest, et mõned ettevõtted ei suuda enam õigeaegselt laenumakseid teha, ei õnnestu investoritel ka antud võlakirjadest vabaneda, sest viimased on äärmiselt ebalikviidsed. Siinkohal ilmnebki likviidsuse dünaamiline külg ehk likviidsus pole ajas konstantne. Ühtpidi on soovitust vähem likviidsust tõusufaasis, kus ostusurve viib hinnad ülespoole. Tavaliselt jõuab pakkumise pool lõpuks järele ehk üha rohkem ettevõtteid kasutavad võimalust ja emiteerivad madalamate tulususte juures võlga, sest nõudlust on. Eriti ilmekalt iseloomustab likviidsuse kadumist aga langusfaas ehk olukord, kus kõik tormavad korraga ukse poole ehk soovitakse müüa, kuid seda poolt, kellele viimaste hindade juures müüa, on äkitselt väga raske leida. Seega võib juhtuda, et investeeringust vabanemiseks peab investor leppima olukorraga, et ta saab müüa oluliselt madalamalt tasemelt võrreldes viimati toimunud tehingutega ehk likviidsust on vähe.
Eelmisel nädalal teatas Third Avenue Trust, et peatab oma $788 mln suuruse Focused Credit fondi osakute lunastamise. Kuna fondi tootlus viimase aasta jooksul üha halvenes, soovis järjest rohkem investoreid osakuid lunastada, kuid lõpuks teatas fondijuht, et edasiste lunastamissoovide täitmine oleks võimatu ilma lausmüügita ülimadalate hindade juures. Seda just tulenevalt võlakirjadest, milledega pea üldse kauplemist ei toimu ning milledest vabanemine on seetõttu pikem protsess.
Mitmed turuosalaseid on hoiatanud investoreid, et nad ei alahindaks rämpsvõlakirjade riskantsust ning ebalikviidsusest tulenevaid täiendavaid riske. Third Avenue otsus jätab kindlasti rämpsvõlakirjade turule mõneks ajaks pleki külge ja aitab meedial genereerida negatiivseid ja hirmutavate pealkirjadega lugusid, kuidas investorid enam oma raha kätte ei saa. Lisaks aitavad kaasa rämpsvõlakirjade tulususte tõus rekordmadalatelt tasemetelt ning oht, et rämpsvõlakirjade tootlus tuleb see aasta miinusmärgiga. Samas arvatakse enamjaolt, et tegu pole parima näitega iseloomustamaks rämpsvõlakirjade turu üldist seisu.
Allikas: Goldman Sachs
Third Avenue Focused Credit Fund tegeles rämpsvõlakirjadesse investeerimisega, kuid isegi võrreldes teiste sarnaste fondidega oli fondi strateegia väga riskantsete killast. Nimelt olid enamus fondi kuuluvatest võlakirjadest CCC reitinguga ehk põhimõtteliselt halvimatest halvimad ning keskmine võlakirjade tulusus kogu portfelli peale oli 38%. Võrdlusena võib tuua, et kogu rämpsvõlakirjade sektori keskmine tulusus on hetkel 8,5% kandis. Third Avenue fondis oli ka veel saneerimises olevate ettevõtete võlakirju, millede realiseerimine võib võtta aega kuid või isegi aastaid. Müümise teeb raskemaks ka veel asjaolu, et mitmel juhul oli fond ostnud üle 10% emiteeritud võlakirjade mahust. Näiteks juuli lõpus oli fondi portfellis ehete ja aksessuaaride jaemüüja Claire’s Store võlakirjad, millede emissioonimaht oli $320 miljonit, millest kolmandik kuulus fondile. Antud võlakirjad kaotasid detsembri alguses kahe tehinguga poole oma väärtusest.
Allikas: Bloomberg
Siiski võib aimata, et rämpsvõlakirjade sektor on piisavalt pihta saanud, et pakkuda huvitavaid võimalusi väärtusinvestoritele, sest mängu on taas agressiivsemalt astunud oma ala spetsialistid. Eelmise nädala teisipäeval ütles maailma üks edukaimaid rämpsvõlakirjade investoreid Howard Marks, et esimest korda alates finantskriisist on tekkinud märkimisväärsel hulgal huvitavaid investeerimisvõimalusi, kui mitmed võlakirjad kauplevad 40% oma nimiväärtusest madalamal. Muidugi mõista on suur osa nendest võimalustest seotud nafta ja gaasitööstusega.
USA rämpsvõlakirjade tulusus:
Allikas: Bloomberg
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
