Shutterstock
Vastupidiselt hoiakule, mille kohaselt peaks investeerimine olema sama igav nagu kasvava muru või kuivava värvi vaatamine, on aktsiaturg kaldunud aastakümnete jooksul üha rohkem käitumismalli kasuks, mis ihkab kiiresti tulu teenida.
Kui Föderaalreserv kergitas läinud kolmapäeval intressimäära 25 baaspunkti võrra, aplodeeris turg S&P 500 indeksi näol 1,5% tõusuga. Otsus oli ootuspärane, millega võis selgitada rõõmuhõiset ning positiivselt tõlgendati ka lubadust jätkata rahapoliitika normaliseerimist väga aeglaselt. Kuid juba järgmistel päevadel see seletus enam ei töötanud, sest laiapõhjaline indeks kukkus kahe päevaga -3,3%.
Tänases börsimaailmas on kohati keeruline ulatuslikke liikumisi konkreetse fundamentaalse teguriga põhjendada ning siin võib näpuga näidata mitmete asjaolude suunas. Kriisijärgsetel aastatel on aktsiaturud Ühendriikides ja Euroopas liikunud väheste tagasilöökidega kõrgemale, osalt tänu keskpankade rahatrükile ja madalatele intressimääradele, mis kannustavad investoreid ostma tuleviku kasvu. Isegi kui negatiivsemad poliitilised, geopoliitilised või majanduslikud uudised tõid taevasse tumedad pilved, jäi nende mõju lühiajaliseks, sest lõdvas rahapoliitikas nähakse võlujooki, mis kõik haavad kiiresti ravib. Halvad uudised muutuvad läbi prillide vaadates heaks uudiseks, sest nõnda võib argumenteerida vajadust keskpankade suuremate bilansside ja likviidsuse järele.
Kui vaadata veidi pikemat perioodi, siis spekulatiivsemat jõudu on turule aidanud tuua üleminek elektroonilisele kauplemisele, väärtpaberite tagatisel võetud laenude kasv, kauplemisrobotite sünd ning avardunud fondimaailm. Aastakümneid tagasi, mil tehingute tegemine oli keerulisem, valikuvõimalused tagasihoidlikumad ning kulud kõrgemad, motiveeris see investoreid ka kauem aktsiatest kinni hoidma. Täna pole mitte ainult igaühel võimalik väikeste tasude juures firma aktsionäriks saada, vaid turuga on liitunu masinad, mis tuvastavad ebaefektiivsusi, mustreid, momentumit, vajades vaid murdosa sekundist, et positsiooni siseneda ning kasumlikult väljuda.
Lõpuks taanduvad hinnaliikumised ettevõtte fundamentaalsele väärtusele ning väljavaatele, kuid keskpankade kasvanud roll ootuste juhtimisel ja algoritmidel töötavad kauplemisrobotid on muutnud keskkonna lühiajaliselt mängulisemaks ning pannud turuosalised jahtima kiiret kasumit. Peegeldub see allolevalt jooniselt, kus on näha USA aktsiate keskmise hoidmisperioodi lühenemist nelja kuu ja kuue päeva peale võrreldes 1926-1998.a keskmisega, milleks oli 45 kuud.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
