Liisa Oviir ja Heido Vitsur: vajame muutusi

Liisa Oviir võtab meid oma kabinetis vastu kerge elevusega. „Selline intervjuu­formaat on minu joaks huvitav ja esma­kordne,” ütleb ta. „Võin oma 30 aasta kogemusega kinnitada, et kõike tuleb ette,” vastab Vitsur.

Kuidas hindate olukorda ettevõtluses?

OVIIR: Raske küsimus, millele üheselt vastata. Kui ma räägin välismaiste ette­võtjatega, siis nad ütlevad, et Eesti majan­dusega on kõik hästi ja olukord on suure­pärane. Eesti ettevõtjatelt kuuleb seevastu suurt kriitikat. Tõde on vahepeal –meil lä­heb suhteliselt hästi, mis ei tähenda, et me võiks siia seisma jääda. Maailm areneb ja meie ettevõtlus peab arenema koos selle­ga. Meie ekspordi teevad suures osas 100 ettevõtet. Eksport läheb hästi, aga võiks minna paremini. Soome ja Venemaa on riigid, kuhu kaup varem suundus, aga seal on rasked ajad ja seetõttu on ka eksport 2 protsenti vähenenud. Samas oleme väga kiiresti leidnud uusi turge asemele. Ettevõtjad on olnud tublid. Mindud on USA-sse, Taani ja Hollandisse.

VITSUR: Olen nõus, et halvasti ei lähe. Vähemalt ei paista välja. Meil läheb pare­mini kui enamikul naabritest. Aga kui ma siiapoole läbi Viru Keskuse jalutasin, meenus mulle Maailmapanga asepresi­dendi visiit Eestisse 20 aastat tagasi. Tema nime ma enam ei mäleta, aga ta külastas Tallinna Kaubamaja – Viru Kes­kust ju siis veel ei olnud. Tookordne ma­jandusminister Liina Tõnisson küsis tema käest, kuidas talle Eesti majanduse olukord meeldib. Vastus kõlas, et üldse ei meeldi, sest siin (kaubamajas) müüakse vähe Eestis toodetud kaupa. Selle mõõdu­puu järgi läheb Eesti majandusel täna halvemini kui tookord. Viru Keskus tõr­jus just hiljuti viimase Eesti tootjana väl­ja Baltika, kelle pood keskusele enam ei sobinud. Lisaks on Viru Keskuses muidu­gi raamatukaupmehed, kes müüvad Eesti raamatuid. Seega – kui vanasti müüdi na­tukene Eesti kaupa, siis nüüd see nagu enam üldse ei kõlbaks.

OVIIR: Kaubamajas ju siiski kõlbab.

VITSUR: Jah, sest see on Eesti ettevõte. Eesti majandus ja ettevõtted on kohane­nud, aga need valdkonnad, mida me ole­me suutnud võita ja hoida, pole just väga hiilgavad. Probleem on selles, et võita pole õnnestunud uusi kõrge väärtusega nišše. On küll väikesed edulood, aga need on edulood vaid seni, kuni võetakse kelle­gi poolt üle ja need kolivad Eestist välja. Seega on ettevõtluses kaks valusat prob­leemi. Esiteks see, et uus paljulubav ette­võtlus ei taha kuidagi ära mahtuda ja juurduda. Teiseks aga on meil jäänud vä­heks lõpptoodangu valmistajaid, kes võta­vad välja suurima osa lisaväärtusest.

Me oleme kuskil vahepeal. Jah, tuleme hästi toime, kõigist saatusekaaslastest pa­remini, aga oma ambitsiooni – ma ei räägi viie rikkama riigi hulka jõudmisest, vaid eesmärgist kasvada 3–5 protsenti aastas – pole me suutnud täita. Peame olema õn­nelikud, kui suudame kasvada kolm prot­senti. Aga see pole kindlasti piisav.

OVIIR: Järgmiseks aastaks on prognoos 2 protsenti, ülejärgmiseks 2,9.

VITSUR: Räägime ekspordi vajalikku­sest, mis on igati õige, aga ettevõtjatel on väga raske, kui neil pole siseturgu (mis on enamasti koduturg), kus neil oleks mingisugune eelis, väljendugu see harju­muses, kultuuris või läheduses.

OVIIR: Aga on ju.

VITSUR: Toidukaupade puhul on, aga muud me enam ei tooda. Mänguasju meil enam pole, jalatseid toodame vähe.

OVIIR: Jalatsitootjaid on juurde tulnud.

VITSUR: On küll natukene, aga nende osa on väga väike. Eks ole näha, kas Bal­tika tuleb raskest olukorrast välja. Ka Jüri Kraft (Sangari omanik) hädaldab Val­ga tehases, et kui miinimumpalka tõsta, siis on asi läbi. Jah, Eesti toitu ostame küll meelsasti, aga Rannamõisa märgi all ostame ka Leedu broilerit.

OVIIR: Eesti turg on tõesti väike, võib-olla peaksimegi vaatama oma koduturu­na Eestit, Lätit ja Leedut koos. Et kui os­tamegi Leedu mune, siis ka see on piisavalt patriootiline. Võib-olla on Leedu muna pisut parem kui Poola muna.

VITSUR: Nõus. Aga miks meie kodu­turg on väike? Sest me oleme selle lah­kelt ära andnud. Ja muidugi meie turg ongi inimeste arvult väga väike. Prob­leem on selles, et kui ettevõtjal pole selja taga tugevat koduturgu, on tal keeruline ka kaugele minna.

OVIIR: See on ka üks põhjus, miks ette­võtlusministri koht loodi. Lisaks ettevõt­lusele on ministri hallata suur valdkond – väliskaubandus. Riik peab oma ettevõt­jaid toetama ja julgustama, et lähme väl­ja. Uued turud on väga olulised.

Samas mulle tundub, et Eesti ettevõtjad on üsna nutikad uute turgude leidmisel ja nad võib-olla ei otsigi nii väga riigi abi. Näiteks on E-Piim pääsenud iseseisvalt Jaapani turule.

Kui räägitakse, et Eesti turg on väike, siis mina olen öelnud, et ettevõtjad peak­sid hakkama koostööd tegema. Paneme seljad kokku, siis suudame koos minna välisturule.

VITSUR: Kaks aastat tagasi viidi puidu­sektoris läbi uuring. Üks küsimus oli, et miks te ei koondu, ja teine, et millistel tingimustel oleksite nõus koonduma ja oma jõud ühendama. Enamikul juhtudel oli vastuseks „pigem surm”.

OVIIR: See on Andrese ja Pearu lugu.

VITSUR: Täpselt.

OVIIR: Aga ma siiski usun, et reaalne elu sunnib seda suhtumist muutma.

VITSUR: See peab muutuma hakkama. Kui me räägime ettevõtluskeskkonnast, siis selliste klassikaliste mõõtmistega nagu äritegemise kerguse ja lihtsuse hin­damine pole meie tingimustes midagi peale hakata. Oluline on, kuidas ühine­misi ja koostööd parandada. Selles suu­nas tuleb töötada.

Ma ei mäleta, mis ülikool mõõdab ma­janduse komplekssuse indeksit, aga in­deksi järgi tulebki meie majanduse põhi­probleemina välja vähene komplekssus. See tähendab, et ettevõtted on nagu siga ja kägu, ettevõtted ei haaku omavahel. Ja kuna nad ei haaku, siis on omavahelised logistilised ahelad kohmakad ja pikad. Lisaks ka ebakindlad ja kallid.

OVIIR: Läinud nädalal kohtusime Võ­rus puidutöötlejatega. Minu jaoks oli po­sitiivne näha, kuidas tehakse koostööd. Puidutööstuse kõrval asub graanulivab­rik – vabrik võtab puidutööstuse jäägi ja teeb sellest graanuleid. Parim näide koos­tööst.

VITSUR: See on hea näide, aga esimene pääsuke ei too kevadet. Selliseid näiteid tuleb otsima hakata, et neid tekiks juur­de. Me tõlgendame ettevõtluskeskkonda ja -vabadust vanamoodsalt. Nüüd tuleb vaadata, millised on meie suuremad nõr­kused, näiteks et siseturg on väike. Ette­võtluskeskkonda tuleks vaadata selle jär­gi, kuidas see soodustab piisavalt tugevate ettevõtete tekkimist. Näiteks on E-Piim üks suuremaid tootjaid, aga isegi nende toodangu maht pole piisav.

Kunagi Läänemaa meetootjad rääkisid mulle oma kurba lugu. Nad tahtsid öko­meega Jaapani turule minna, saatsid näidi­sed sinna ja said poole aasta pärast vastuse, et saatke meile iga päev 15 tonni mett. Nen­de terve aastatoodang oli sama suur.

OVIIR: Koostööd tehes saab mahud suuremaks, aga ettevõtted ei suuda kuna­gi piisavalt palju toota. Seetõttu peaksid väljundiks olema hoopis kvaliteetsed ni­šitooted.

VITSUR: Vaja on kokku panna ettevõt­jate ideed ning turgude tundmine ja tur­gudele sisenemise oskus. Kui arvestada Eesti väiksust, peab meie toodetele igal juhul ruumi olema. Meie väiksus saab olla eelis, aga peame oma keskkonna ku­jundama selliseks, et saaksime väiksuse muuta tõeliseks eeliseks. Selleks pole pal­ju aega, sest rahvas väsib.

OVIIR: Meile meeldib küll rääkida väiksusest ja paindlikkusest, ent mulle tundub, et me ei ole väga paindlikud

VITSUR: Ei ole jah.

OVIIR: Väga levinud on suhtumine, et kui niimoodi on olnud, siis las ta nii ka jääb. Väiksus annab ainulaadse võimalu­se teha muudatus vastavalt hetkevajadu­sele. Aga me ei kasuta seda.

VITSUR: Keskkonna stabiilsus on väär­tus ja kiiresti muutumine tekitab probleeme. Siin tuleb kompromiss leida. See ongi ettevõtlusministri missioon.

OVIIR: Absoluutselt. Teatud stabiilsus on meil olemas, aga näiteks keskkonna­tasude osas oleme tekitanud ebakindlust. See, kuidas me ennast näeme, on seotud teatud stampidega ega tugine üldse reaal­sele elule.

VITSUR: Me oleme paljud sõnad oma leksikonis keelu alla pannud. See on sama, kui öelda heliloojatele, et ühte nooti kasutada ei tohi. Aga majanduses oleme just nii teinud. Me ütleme, et me ei tee seda, teist ja kolmandat mitte kunagi – näiteks maksuerisused. Ma rääkisin Mart Laarile juba siis, kui ta esimest korda pea­minister oli, et ärme küsi väikeste ettevõ­tete käest tulumaksu. Las nad maksavad samamoodi, nagu oli korraldatud enne II maailmasõda Eesti vabariigis, kus väike­ettevõtja maksis mingi kindla summa, näiteks 500 krooni, ja tal lasti tegutseda.

OVIIR: Olen sama meelt. Erinevates rii­kides Lätist kuni Hiinani on rakendatud seda, et väikesed ettevõtted, kes rahulda­vad ainult oma pere vajadusi ja kelle käi­ve on väike, maksavad kindla summa ja neil pole vaja mingeid aruandluskohustu­si, lube, litsentse. Toimeta ja hoia oma pe­rekonda üleval. Elustiiliettevõtteid peab olema, aga samas peame looma soodsa keskkonna ka suurtööstustele. Nemad omavahel ei konkureeri.

VITSUR: Tuleb luua keskkond ettevõt­jatele, et nad tahaksid tegutseda, mitte vi­hastada neid mingite mõttetute aruand­luskohustustega.

OVIIR: Ettevõtlikkust kärbitakse mõt­tetu bürokraatiaga. Iga akti puhul, mis vastu võetakse, tuleks mõelda, kas see on ikka hädavajalik.

VITSUR: Üks välispraktikant töötas 2002. aastal rahandusministeeriumis ja tegi uuringu selle kohta, mida saaks Ees­ti ettevõtluspoliitikaga ette võtta. Järel­dus oli lihtne: paarisajast suuremast ette­võttest on vaid 34 tõeliselt ettevõtlikud. Tuleb lihtsalt vaadata, et ettevõtlikud et­tevõtted saaksid kasvada kaks korda kii­remini kui seni – seega tuleb nende teelt takistused ära koristada, et nad saaksid oma kasvu kiirendada. Uute ettevõtete juurdetekitamine oleks palju raskem ja võtaks märksa rohkem aega. Analüüs pandi sahtlisse ja sellega ei tehtud mitte midagi, kuna see soovitas erandite tege­mist ja väitis, et ettevõtetesse tuleb haka­ta eraldi suhtuma. Aga selline mõtteviis ei sobinud. Ka mina kuulsin uuringust alles hiljem.

Tiit Efert

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 4/2015

Tweet