Pension läbi ajaloo

Shutterstock

Pensionimaksmisel on tõesti pikk ja järjepidev ajalugu. Selle jätkumist (sotsiaalpensioni makstakse praegu 80 riigis) ei ähvarda ka kuuldused läänelike heaoluriiklike põhimõtete võimalikust hülgamisest seoses elanikkonna vanane­misega, sest riik vajab kaitsmist ja kaitsjate tõsine motivaator läbi aegade on läbiproovitult olnud just pension.

Kõik algas Roomas

Kuigi mõningate ajaloolaste väitel on märke varasest sotsiaalhoolekandest juba Babüloonia kuninga Hammurapi 1750. aastal eKr kehtestatud seadustekogus, on süsteemi juured seal, kus õhtumaal harilikult – Roomas.

Rooma riigi aegne penisonisüsteem on toonud meie keelepruuki vähemalt kaks sõna, mida mittelatinistid ei oskakski ela­tusrahaga siduda – preemiaks nimetati tol ajal erruläinud sõjaväelase pensioni, diplomiks aga pronkstahvlil pensionitun­nistust. Rooma vabariigi algaegadel oli väeteenistus ajutine, üldkohustuslik ja n-ö sõjakäigupõhine, mis tähendas, et pä­rast ohu või vajaduse möödumist pandi relvad kõrvale ning mindi taas külvama või lõikusele. Vabariigi lõpuaegadel tek­kis aga vajadus alalise ja tugeva armee jä­rele. Selleks loodi elukutseline sõjavägi, kus näiteks impeeriumi langusaegadel, keiser Diocletianuse ajal (aastail 284–305) oli standartide all maavägedes ligi 400 000 ja lisaks mereväes veel 46 000 meest. Teenistusaeg oli toona 20 aastat – see on jäänud siiani paljudes riikides sa­maks –, mille järel oli pensioneerujaile ette nähtud riiklik pension.

Rooma veteranidele määrati teenistuse katkemisel vigastuste tõttu või teenistus­aja täitumise järel hüvitis maatükina rii­gimaadest kas Itaalias või (veteranide ha­jutamiseks ja kolooniate paremaks valitsemiseks) allutatud maades. Ülikute maanappusest ajendatud vastuseisu tõttu asendati krundijagamine regulaarse pen­sionirahaga. Lisaks värbamise hõlbusta­misele ja sõdimishuvi stimuleerimisele oli pensionisüsteemil ka tugev julgeole­kuline tähendus. Nimelt püüti palga ja pensioni abil kahandada veteranide kui hästi organiseeritud ja löögijõulise ühis­konnakihi himu riigipöördeks ja mõne „oma poisi” riietamiseks purpurse äärega keisritoogasse. Lisaks lasus veteranidel kohustus olla reservväelasena valmis rii­gi kaitseks taas rivvi astuma.

Iga uus valitseja oli sunnitud Rooma ühiskonna mõjuvõimsama osa ehk sõja­väe hüvesid suurendama. Nende hüvede rahastamiseks asutati juba esimese keisri Augustuse valitsusajal (aastail 63–14 eKr) eriline riiklik kassa – aerarium militare. Raha selleks saadi uutest maksudest, milleks olid pärandimaks (5%) ja müügi­maks (1%). Pensioni suurus Augustuse pe­rioodil oli kaardiväelasel ehk pretoriaanil 16-aastase teenistuse järel 20 000 sestert­si ja üldväe leegionäril 20-aastase teenis­tuse järel 12 000 sestertsi. Võrdluseks võib välja tuua, et tollal sai sestertsi eest pätsi leiba ja klaasi veini.

Sõjaväeteenuse ja veteranide lojaalsuse ostmine oli hiigelriigi majandusele nii­võrd tõsine koorem, et seda peetakse im­peeriumi kokkuvarisemise üheks tõsiselt võetavamaks põhjuseks.

Uus aeg, uus algus

Kulus hulk sajandeid, enne kui riigikor­raldus jõudis taas tasemele, kus tekkis vajadus ja ka võimalus soodustada selle toimimist pensionirahaga.

Väidetavalt kehtestati üks esimesi uue­ma aja pensionisüsteeme Saksamaal Saksi-Gotha-Altenburgi hertsogi, protes­tantliku ilmavaate suure eestseisja Ernst I Vaga kuldseks nimetatud valitse­misajal. Tema korraldusel seati 1645. aastal sisse lesefond vaimulike leskede toetuseks, millele järgnes 1662. aastal toit­jakaotuspension kooliõpetajate leskedele. Enne seda oli teatav hoolekandesüsteem levinud vaid tsunftides ja kaupmeeste ühendustes, kus eluajal tehtud sissemak­seist kaeti matusekulud ja maksti perele toetust.

Kristliku solidaarsuse eeskuju on nak­kav, kuid vahel aeglasevõitu. Alles järg­mise sajandi algupoolel levis selline hoo­litsus vaimulikkonnale ka Euroopas laiemalt – mõnel pool ühekordse välja­maksena, teisal aga igaaastase preemia ehk meie mõistes pensionina.

Ajaloole tagasivaatavalt traditsioonili­sem ehk militaarne pension võeti kasu­tusele Päikesekuninga Louis XIV ajal, mil mereväeohvitseridele määrati pen­sion aastal 1673. Prantsuse revolutsioo­ni päevil (1790. aastal) võttis vabariik aga vastu seaduse riigiteenistujate pen­sioni kohta ja pension määrati kõigile, kes olid teeninud 30 aastat ja saanud 50-aastaseks.

Uues Maailmas jõuti prantslasi isegi ennetada – 1636. aastast oli Põhja-Amee­rikas Plymouthi koloonias kehtestatud sõjaväepension. Siiski saab riiklikult ar­vestatavas mahus pensionist rääkida al­les pärast riigi tekkimist, kui uue riigi­korralduse sünnimaal Ameerika Ühendriikides võeti suund veterane ma­janduslikult toetada pärast Suurbritan­niast eraldumiseks peetud iseseisvussõda 18. sajandi lõpuveerandil, veelgi enam aga pärast kodusõda. Sõjaväepensionide süs­teem on ajapikku üha laienenud, erilise hoo sai see sisse 19. sajandi lõpu kiireil arenguaastail. Üleriigiline riigiametnike tsiviilpensionisüsteem loodi 1920. aastal, viimati uuendati seda 1987. aastal. Laial­dane pensioniplaanide rakendamine sai hoo sisse Teise maailmasõja ajal, kui pal­gatõus oli kõigile külmutatud ning moti­veerimisraha suunati üha rohkem pen­sioniarvetele.

19. sajand tõi koos tööstusrevolutsiooni­ga kaasa tööliskonna tekke. Töölised hak­kasid sotsiaalse solidaarsuse, aga ka hä­davajaduse tõttu asutama n-ö pensionikassasid ohtliku töö käigus tek­kida võivate invaliidistumiste ja surmade ehk toitja kaotuse puhuks.

Üldine pensionisüsteem riikliku soli­daarsuse kandjana kehtestati esimesena aga Saksamaa ühendaja Otto von Bis­marcki sotsiaalseadustikuga aastal 1889. Vanadus- ja invaliidsuspension, mida ra­hastati algselt tööjõumaksust, oli kavan­datud 70. eluaasta ületanud töölistele (1916. aastal alandati seda piiri 65. eluaas­tani). See oli toona kõrge määr, sest kesk­mine prognoositav eluiga oli tollal hin­nanguliselt vaid 70 aastat (kui jätta kõrvale keskmist alla viivad väikelaste ja sünnitussurmad).

Universaalpensionile mindi peamiselt üle siiski alles 20. sajandi algusaastail: suurematest Euroopa majandustest näi­teks Suurbritannias 1908. aastal ja Prant­susmaal 1910. aastal.

Muide, 20. sajandini peeti Inglismaal vaesust peaaegu kriminaalseks – seda re­guleeris 1495. aastast pärit seadus hulkuri­te ja kerjuste kohta, mis muu hulgas nägi ette kerjuste vangipaneku. Veel vikto­riaanlikus ühiskonnaski loeti vaeseid mo­raalselt mandunuiks, kelle osaks jäi sun­nitöö nn töömajades. 1908. aastal määrati neile, kel aastaid üle 70 ja aastane sissetu­lek alla 31,5 naelsterlingi, viie šillingi suu­rune ehk veerandnaelane nädalapension. Sellele üleriiklikule pensionile järgnesid töötus- ja tervisekindlustussüsteemid aas­tal 1911. Vaesusseadus tühistati formaalselt siiski alles 1948. aastal, mil sissetulekuta inimestele kehtestati riiklik toetus.

Uuel ajal loodud, riikliku hoolitsuse kontseptsioonist lähtuva pensioni suurus oli enamasti seotud pensionikindlustus­maksete ja töötaja palga suurusega, tihti oli töövõtjail sundpensionikindlustus va­naduse, invaliidsuse ja toitja kaotuse pu­huks. Sellistele põhimõtetele on rajatud pensionisüsteem paljudes riikides.

Pensionisüsteemide areng on toimu­nud kahe – Anglo-Saksi ja Saksa – mude­li järgi. Tõsi, enamikus riikides on nood ajapikku teineteisele lähenenud. Saksa süsteem on suunatud inimese sotsiaalse staatuse ja elukvaliteedi säilitamisele ka pärast töövõime kaotust, liberaalsem Anglo-Saksi süsteem on aga karmim – see on suunatud vaesuse vähendamisele.

Tulevikus minevikku

Õhtumaades on nii riiklike kui ka eraalgatuslike pensionifondide rahal üha suurem osatähtsus kogu rahandus- ja majandustegevuses. Nii on fondide tulevik tihedalt seotud riikide majanduse käekäiguga ja vastupidi. Samal ajal aga on tõsiseid probleeme sellega, kuhu triljonitesse eurodesse ulatuvate aktivate­ga fondide raha investeerida.

Nii ähvardab heaolupõhimõtetel üles ehitatud riike lisaks massilisele sisse­rändele täiesti reaalselt sama saatus, mis viis langusse Rooma impeeriumi – riigi ees seisvad pensionikohustused ületavad riigikassa võimalusi. Kreekat pole vaja vist nimetadagi, see hoiatav näide on tu­levikus ilmselt kõigis rahandus- ja sot­siaalhoolekandesüsteeme käsitlevais õpikuis.

20. sajandi teise poole riigimudelid pole enam rakendatavad, ees ootab karmim tulevik – väiksemad palgad ja pensionid, kõrgemad maksud, kõrgem pensioniiga, rohkem võõrtöölisi. Spekuleeritakse ka, et 20. sajandi leiutise ehk universaalpen­sioni kui turvalise eluviisi vanadusse pi­kendamise garantii kõrgaeg on peagi möödanik ning tulevikus on taas igaühel endal järjest suurem roll oma pensioni teadlikul kogumisel.

 

LISAKS:

Eesti Wabariik

Aastatel 1920–1924 maksti riiklikku pensioni vaid sõja­väelastele, 1924. aastast alates hakati seda maksma ka riigi- ja omavalitsus­ametnikele ning õpetajaile. Ühtlasi laiendati tööõnne­tuste tõttu töövõimetuks jäänute pensionikindlus­tust, mida hakkasid saama riigikaitses töötanud invalii­did ja ka tööõnnetustes in­valiidistunud põlluharijad. Töövõime täieliku kaotuse puhul maksti toetuseks 2/3 aastapalgast, kergematel juhtudel kehtestati kind­laksmääratud protsent. Enne töörahvariigi kehtes­tamist 1940. aastal oli Eesti riikliku pensioni saajate ni­mekirjas veidi üle 15 000 inimese.

Pärast Teist maailmasõda

Kui suur sõda läbi sai, lan­ges hoolekandetöö pearas­kus „õigel poolel” sõdinud invaliidide ja veteranide elu­järje kindlustamisele. Riiklik pensionisüsteem nägi va­naduspensioni ette mees­tele alates 60. eluaastast ja naistele alates 55. eluaas­tast. Pensioni suurus sõltus tööaastate arvust ehk staa­žist, aga ka viimaste töö­aastate palgast – nii käisid paljud pensionieelikud „tut­vuse poolest” oma viimas­tel tööaastatel kallimalt ta­sustatud töödel. Eesti jaoks suhteliselt soodsat süstee­mi toetas impeeriumi suur­te idapoolsete alade suhte­liselt suure noorte töötajate osakaaluga elanikkond. Uue korra sümboliks ja sot­sialistliku põllumajanduse alustalaks olnud ühisma­jandite ehk kolhooside liik­med aga loeti erasektori töötajaiks – neile laienes pensioniseadus alles 1964. aastal. Muuseas, paljud suure impeeriumi põlluma­janduspiirkondade elani­kest said elukohavahetust ja impeeriumisisest reisimist võimaldavad isikutunnistu­sed alles 1974. aastal, kui võeti käiku uued siseriikli­kud passid. Viimane ei keh­tinud õnneks Eesti kohta.

Tänapäev

Pärast Vene aja lõppu on Eestis üles ehitatud kolme­sambaline liitpensionisüs­teem: riiklik, kohustusliku omaosalusega ja vabataht­liku osalusega pension. Nõukogude sõjaveteranid saavad lisaks Eesti riigipen­sionile ka veteranipensioni Vene föderatsioonilt. Nagu terves maailmas, kus pen­sione makstakse, on ka meie pensionisüsteem (ehk riik) suure probleemi ees – elanikkond vananeb ja pensionäride hulk üha kas­vab, maksumaksjaid jääb aga vähemaks.

Ants Vill

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 4/2015

Tweet