Shutterstock
Olles perioodil 2012-2014 sisuliselt külgsuunas liikunud, ärkasid Hiina aktsiaturud 2014. aasta teises pooles äkitselt ellu ning on alates sellest ajast pakkunud tõsiseid Ameerika mägesid kujutavat vaatepilti. Pärast aastast rallit, lõpetas Shanghai Composite 2015. aasta juuni ca 5200 punkti tasemel, mis tähendab, et aastaga indeksi väärtus 2,5 kordistus (tootlus 150%!). Sellele järgnenud langus osutus sama muljetavaldavaks ning veelgi kiiremaks. Vaid kahe kuuga kaotas indeks üle 40% oma väärtusest. Taaskord järgnes tõus, mis viis Shanghai indeksi nelja kuuga 2015. aasta lõpuks „tagasihoidlikud“ 25% kõrgemale. Käesoleva aasta esimeste päevadega ollakse aga jällegi eelmise aasta lõpust 20% miinuses.
Allikas: Yahoo!
Ülal kirjeldatud liikumised on kaasa toonud suure meedia tähelepanu, eriti languspäevadel, sest volatiilsus ning kukkumised aktsiaturul on see, mis klikke toob. Ühtlasi näib, et liikumised Hiina aktsiaturul on ühtäkki mõjutamas meeleolusid ka ülejäänud maailma aktsiaturgudel. Üheks põhjuseks on jutustus sellest, kuidas langus Hiina aktsiaturul saadab signaali riigi majanduse jahtumise kohta. Kuna Hiina on SKP järgi suuruselt maailmas teine riik, siis tänapäevases, omavahel tihedalt seotud maailmas tähendab Hiina madalam majanduskasv probleeme ka ülejäänud riikidele.
Siinkohal tulekski aga vahet teha aktsiaturul ning majandusel. Juba mõnda aega on kinnitust saanud tõdemus, et aktsiaturu ja majanduse (SKP) vahel on märksa nõrgem seos kui loogiliselt eeldada võiks. Tõus või langus aktsiaturgudel ei tähenda peagi järgnevat sarnast muutust SKP näitajas. Majandusteadlane Paul Samuelson on öelnud: „Aktsiaturud on viiest majanduslangusest ennustanud üheksat“. Seega, igale korrektsioonile või karuturule ei järgne sugugi majanduskrahh. Allolevas tabelis on näidatud S&P 500 näitel korrektsioonid, millele pole järgnenud majanduslangust:
Allikas: Ben Carlson
Teistsuguse kultuurilise, poliitilise ja ajaloolise taustaga riikide puhul on ka ekslik eeldada, et asjad toimivad samamoodi nagu Läänes. Aktsiaturg Hiinas on hoopis teistsugune elukas kui börsid Lääne-Euroopas või USAs. Kogu Hiina aktsiaturgude draama keerises on kaduma läinud Hiina aktsiaturu hämmastavalt väike roll riigi majanduses. Hiina börsiettevõtete turuväärtus moodustab vaid kolmandiku SKPst. USAs on vastav näitaja 150% ning enamikes arenenud riikides jääb see 85%-100% vahele. Aktsiate emiteerimine moodustab vaid 5-10% tõstetavast kapitali mahust, peamine finantseerimisallikas on siiski pangalaen. Majapidamiste varadest on börsile investeeritud alla 15%, mis on ka põhjuseks, miks börsi käekäik tarbimisele erilist mõju ei avalda.
Lisaks tuleb arvestada, et Hiina börsidel on peamised turuosalised jaeinvestorid. Kui USA börsidel kuulub jaeinvestoritele 30% turust ning iga päev moodustavad nende tehingud alla 2% päevasest börside käibest, siis Hiinas on see hoopis vastupidi. Jaeinvestorid moodustavad 85% turust ning pea kogu päevane kauplemiskäive tuleneb tänu nende tehingutele. Lisame siia juurde ka tegutsemise võimendusega ning väga lühikese ajaloo, mille jooksul koguda kogemusi väärtpaberiturgude kohta ja tulemuseks ongi Hiina aktsiaturgude kasiinolaadne käitumine.
Seetõttu tundub meedia usin kajastus Hiina aktsiaturgude languse kohta pigem hirmu külvamisena arenenud riikide investoritele, kes on harjunud börsi märksa kesksema rolliga majanduses. Samas ei tähenda see, et Hiina majanduses tegelikult probleeme pole. Endiselt seisab riik silmitsi struktuursete kasvuraskustega, üleinvesteerimisest tulenenud probleemidega ning erasektori kõrge võlakoormaga, mistõttu pole sugugi utoopiline oodata majanduse jahenemist. Küsimus on selles, kui palju mõjutab see ülejäänud maailma?
Oma hiljutises memos kirjeldas Howard Marks Hiina mõju USA majandusele. Ta tõi välja, et S&P 500 ettevõtted saavad Hiinast kõigest 1% oma kasumitest. USA ekspordib Hiinasse aastas $106 miljardi ulatuses kaupu, mis kõrvutades USA $18 triljoni suuruse SKPga, moodustab vähem kui 1%. Marks viitab ka Paul Krugmani artiklile, kus viimane märgib, et Hiina ostab maailmalt aastas $2 triljoni väärtuses tooteid ja teenuseid. Samas maailma SKP välja arvatud Hiina on $60 triljonit ehk isegi Hiina ostuhimu drastiline vähenemine ei tohiks maailmamajandusele väga suurt mõju avaldada. Muidugi tuleks sellises analüüsis arvestada ka kaudsete mõjudega teiste riikide SKPle, kuid arvestades, kuidas Hiina toorainete nõudlus võib jätta mulje, et vähemalt pool maailma kaupade toodangust ostab ära Hiina, siis impordi vaid 3%-line osakaal ülejäänud maailma SKPst, ei tundugi kõige hirmsam.
Krugman toob veel välja, et kui USA võlakriisi leviku taga oli mitmete teiste riikide pankade otsene avatus halbadele laenuinstrumentidele, siis Hiina kapitalikontrollid on sisuliselt selle mure elimineerinud. Ehk Hiina võlakriisil ei tohiks teistele riikidele suurt otsest mõju olla ning see jääb peamiselt kohalike pankade kanda. Samas tõdeb Krugman, et kuigi arvud ja faktid näitavad, et Hiina majandusprobleemid peaksid ülejäänud maailmale jõukohased olema, siis teatav ärevus ikka jääb. Nimelt märgib Krugman, et riikide majandustsüklid on rohkem sünkroonis kui nad „peaks“. Näiteks USA ja Euroopa omavaheline kaubavahetus on võrreldes regioonidega kogutoodanguga suhteliselt väike, kuid ometi esinevad majanduslangused ja –tõusud samaaegselt. Krugmani sõnul ei saa seda ainult seletada finantsseoste abil, vaid tegu on ka psühholoogilise „nakatumisega“.
Viimasest tähelepanekust hakkab kinni ka Marks, kes märgib, kuidas jaanuari esimesel kauplemisnädalal langes S&P 500 6,0%, FTSE 100 5,3%, DAX 8,3% ning Nikkei 7,0%. Marksi sõnul on äärmiselt ebatõenäoline, et nii sarnased langused olid iga riigi majanduse ja ettevõtete objektiivse analüüsi tulemus. Pigem näitab see, kuidas turud on omavahel seotud investorite psühholoogia abil, mis aitab ka seletada, kuidas Hiina suudab „eksportida“ oma vähem tähtsa aktsiaturu langusi ka maailma suurtele börsidele. Positiivne investori seisukohast on aga see, et kui need langused tulenevad eelkõige psühholoogilistest teguritest, tähendab see, et ettevõtete väärtused ning hinnad liiguvad üksteisest eemale, tekitades uusi investeerimisvõimalusi.
Täiendavat lugemist:
Howard Marks – On the Couch (PDF)
Be Scared of China's Debt, Not Its Stocks
Shanghai’s Investor Class is a Kindergarten
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
