Shutterstock
Jalgpalliklubid on investeeringud, mis enamikul juhtudel omanikele suuri kasumeid sisse ei too ning uhkeldamisõiguste kõrval saavad omanikud „nautida“ pigem aastate jooksul klubide bilanssi juurde pumbatavate rahasummade mitmekordistumist. See on ka põhjus, miks mitmed suurklubid on täna klubiomaniku rolliga kaasnevat tähelepanu ja kuulsust nautivate superrikaste mängumaaks, kuigi selle kõrval eksisteerib ka teisi omandivorme. Hispaanias on näiteks mitmete klubide, sealhulgas ka legendaarsete Barcelona ja Real Madridi omanikeks klubi toetajaid koondavad ühendused, kus kõikidel liikmetel on võrdne hääleõigus ning klubi igapäevaelu juhatab fännide valitud president.
Kolmas, jalgpalliklubide piiritut rahavajadust arvestades mõneti üllatav omandivorm on avalikult kaubeldavate aktsiatega äriühing. Kuivõrd reaalset tootlust sellised aktsiad üldjuhul ei paku ning investorid ostavad neid pigem selleks, et saada lisaemotsioone oma lemmikklubi omamisest, võiks lihtsale loogikale tuginedes eeldada, et selline omandivorm on vaid mõne üksiku tugeva brändiga jalgpalliklubi pärusmaa. Ometi – tõenäoliselt paljude üllatuseks – on olemas isegi 22 börsil olevat jalgpalliklubi koondav STOXX Euroopa jalgpalli indeks, milles viie suurima nimena on esindatud NYSE-l noteeritud inglaste Manchester United, Frankfurdi börsi nimekirja kuuluv Borussia Dortmund ning kolm itaallast Milano börsilt: Juventus, AS Roma ja Lazio.
Joonis 1. STOXX Europe Football indeksi (FCTP) kolme aasta liikumine eurodes.
Allikas: STOXX Limited.
Nagu indeksi viimase kolme aasta liikumisest väga selgelt näha on, ei paku jalgpalliklubide aktsiad pikas perspektiivis mingitki tootlust, pealegi ei maksa enamik neist ka kunagi välja dividende. Samas on isegi indeksist näha väga suuri liikumisi, mis sooritavad eriti järske manöövreid ülespoole ning hiljem - veidi tagasihoidlikumas tempos - võtavad jälle suuna tagasi allapoole. Veel paremini paistavad sellised liikumised silma üksikute klubide aktsiahindades. Heaks näiteks on Itaalia pealinnaklubi AS Roma aktsiagraafik. 2013. aasta sügisel alustas klubi uut hooaega Itaalia Serie A-s seninägematus tempos, võites kõik oma esimesed kümme mängu, olles möödunud hooaja lõpetanud tagasihoidlikul kuuendal kohal. Klubi aktsia reageeris pöörase tõusuga, kerkides oktoobri keskpaigaks enam kui 200%, kuid kohe, kui halvenesid tulemused jalgpalliväljakul, taandus ka aktsiahind.
Joonis 2. AS Roma viimase viie aasta aktsiahinna liikumine eurodes.
Allikas: Bloomberg.
Kõikide nende emotsioonide kõrval on jalgpalliklubide aktsiahindade säärasel reaktsioonil headele tulemustele palliplatsil olemas ka täiesti ratsionaalne selgitus. Nimelt on klubide tulemused väga tugevas seoses sellega, kui suurt tulu nad suudavad teenida. Näiteks on igale UEFA Meistrite Liiga alagrupiturniirile pääsenule garanteeritud auhinnarahana €12 miljonit ning olenevalt sinna jõudmise teekonnast või edasistest tulemustest, samuti televaatajate huvist konkreetse klubi vastu, kasvavad klubidele makstavad tasud suurte hüpetega. Näiteks teenis möödunud hooajal Meistrite Liigas teise koha saavutanud Juventus hooaja peale kokku €89,1 miljonit - ligi poole rohkem kui finaali võitnud Barcelona, peamiselt tänu suuremale telehuvile Itaalias. Auhinnarahade kõrvalt ongi sisuliselt kõik klubide teenitavad tulud (teleõiguste müügilt teenitav osa, piletitulu, fännikaupade müük jms) otseselt seotud sellega, kui populaarsed nad on. Ja inimestele meeldivad võitjad.
Samas jäetakse seejuures tähelepanuta üks väga oluline jalgpallimaailma varjukülg: mida rohkem raha selles meelelahutusäris ringleb, seda enam maksab tipptasemel konkureerimine. Seda eriti täna, kus nii mõnegi Euroopa tipptiimi edu taga peitub ülirikas omanik, kes ei pelga parimate mängijate eest maksta täpselt nii palju, kui müüja küsida julgeb. Üleminekutasud on aga ühekordsed väljaminekud ning moodustavad vaid väikese killu sellest summast, mida klubid igal aastal mängijate palgana välja maksavad. 1992. aastal oli keskmine Inglise kõrgliiga jalgpalluri nädalateenistus umbes 1 755 naela, 2014. aastal juba 43 000 naela. Kogu liiga peale teenitud tulu on samas ajavahemikus kasvanud aga 170 miljoni naela pealt 3,3 miljardi naelani. Kiire arvutaja märkab, et kõrgliiga pallurite palk on kasvanud ligikaudu neljandiku võrra kiiremini kui klubide tulud, ning just siin peitubki põhjus, miks jalgpalliklubid on võimetud investorile kasumit teenima: väga suur osa rahast, mis süsteemi sisse pannakse, läheb mängijate taskusse ning sealt kaudu uuesti süsteemist välja. See ei ole ilmtingimata ebaõiglus – on ju just väljakule astuvad mängijad need, kes pakuvad rahvale meelelahutust ning meelitavad miljoneid silmapaare jälgima iga nende liigutust. Investorite põhirolliks jalgpallis jääb aga paraku igavesti seda etendust üleval pidada ning tunda uhkust selle üle, et tänu neile saab rahvas nautida head show´d.
Sellegi poolest leidub üksikuid erandlikke klubisid, mis suudavad süsteemis ringlevaid ressursse kasutada otstarbekalt ning on valmis osa neist loovutama tänutäheks ka investoritele, kes on klubi tegemistele õla alla pannud. Üks viimaste aastate parimaid näiteid sellisest klubist on Borussia Dortmund, mis on küll börsil noteeritud juba 2000. aastast, ent pööre paremuse poole nii palliplatsil kui turgudel saabus selle kümnendi alguses. Ehkki kasumlikkus on kõikunud, on klubi suutnud viimased viis majandusaastat lõpetada plussis ning viimasel kolmel aastal on välja makstud ka dividende. Selle tulemusel on erinevalt enamikest jalgpalliaktsiatest võtnud Borussia Dortmundi aktsia sisse üsna selge trendi ning käitub üsna sarnaselt tõelisele ettevõtte aktsiale, reageerides enam reaalsetele majandustulemustele ning vähem palliplatsil toimuvale.
Joonis 3. Borussia Dortmund viimase viie aasta aktsiahinna liikumine eurodes.
Allikas: Bloomberg.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet