Shutterstock
Iga kuu alguses viib Bank of America Merrill Lynch globaalsete varahaldurite seas läbi küsitluse, mille põhjal pannakse kokku keskmise fondijuhi profiil: tema varade jaotus ning hinnang võimalustele ja riskidele. Ehkki statistika peegeldab minevikku, võib selle põhjal teha järeldusi ka tulevikuks.
Olgugi, et aktsiaturgude liikumine on 2008.a finantskriisi järgselt olnud mitmel pool maailmas sisuliselt ühesuunaliselt vaid üles, käis viimase pullituruga kaasas investorite võrdlemisi kõrge skeptilisus. Raha osakaal portfellides kasvas eurotsooni võlakriisi ajal ning on praktiliselt 2011.a alates püsinud keskmisest kõrgemate tasemete juures. Paljudes tekitasid üles liikuvad hinnad meelehärmi, sest kuni 2015.a jäid langused suurematel aktsiaturgudel tagasihoidlikuks ning V-kujulised põrked piirasid võimalust vabale rahale atraktiivse hinna juures kohta leida.
Viimase aasta jooksul kasvanud volatiilsus on arvukates riikides toonud turud tippudest üle 20% allapoole, kuid endiselt ei näe portfellihaldurid ja fondijuhid mitte võimalust investeerida, vaid hoopis soovi kapitali veel agressiivsemalt kaitsta.
Veebruari alguses läbi viidud järjekordses küsitluses osales 165 fondijuhti ja portfellihaldurit varade mahuga kokku ligi pool triljonit dollarit, kes tõdesid, et keskmiselt hoidsid nad koguvaradest 5,6% rahas. Nõnda kõrge polnud vabade vahendite osakaal portfellis isegi 2008.a kriisi ajal, kui paralleeli tõmbamiseks tuleb minna ajas tagasi 2001.a novembrisse, mil selja taha oli jäänud tehnoloogiamulli lõhkemine.
14a kõrgeima tasemeni küündiv raha osakaal osutab investorite riskikartlikkusele ning kui küsida, mis hoiab neid öösel üleval, asetatakse nimekirja tippu USA võimalik majandussurutis, arenevate riikide/energiafirmade maksejõuetused ning rahapoliitilise eksperimendi potentsiaalne põrumine.
Kuid statistikale saab läheneda ka teise nurga alt. Ajalugu näitab, et kui vaba raha positsioon kasvab juba üle 4,5%, muutub seda suuremaks tõenäosus, et aktsiate müügiga mindi liiga ekstreemseks ning korrektsioon hindades annab võimaluse hakata vabasid vahendeid uuesti väärtpaberitesse paigutama. Ehk mida rohkem on raha käes, seda suurem on võimalus, et aktsiaturg kaupleb oma põhjade lähedal.
Üksnes raha osakaalu järgi orienteerumine ei pruugi siiski alati turu pöördepunkte kätte näidata, kuna sama kõrge oli vabade vahendite osakaal portfellides viimati ka 2001.a aga globaalne aktsiaturg hakkas ülesmäge liikuma alles 2003.a. Täiendavaks abiks võib põhjade tabamisel olla indikaator, mis näitab, kui palju on võrdlusindeksist proportsionaalselt rohkem või vähem fondijuhid kapitali aktsiatesse investeerinud.
Viimase kuuga vähendasid fondijuhid ülekaalu aktsiates 21% pealt 5%, mis on tegelikult juba alla ajaloolise keskmise. Kuid nagu järgnevalt jooniselt võib näha, osutus varasemalt (2002, 2009 ja 2011) riskivaradesse sisenemisel ajastus õigeks siis, kui fondijuhid omasid võrdlusindeksist väiksemat aktsiate osakaalu.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
