Shutterstock
Kinnisvarasektor võib majanduse jaoks olla oluline tugisammas, sest aktiivne turg ergutab investeerimist, toob kaasa uute töökohtade loomist ning tõstab omaniku kindlustunnet ja tarbimist, kui tema maja või korteri hind liigub kõrgemale. Kahtlemata on kinnisvarasektor oluline Hiina majanduse jaoks, millest johtuvalt on valitsus viimase aasta jooksul erinevate sammudega üritanud nõudlust stimuleerida, käivitades suurlinnades uue buumi.
Hiinlaste jaoks ei ole mälestused viimasest kinnisvarabuumist kuigi vanad, kui 2013.a 10%ni küündinud hinnatõus ajendas valitsust karmistama regulatsioone, mis viis ülepakkumiseni ning tingis korrektsiooni.
Suuremat mulli lõhkemist suudeti siiski vältida, sest niipea kui hinnad 2014.a sügisel langusesse pöörasid, muutus valitsuse hoiak ning nõudluse ergutamiseks leevendati uuesti piiranguid, kuna kinnisvarasektor tiris kaasa teisi tööstusharusid ning survestas majanduskasvu. Standard Chartered’i hinnangu kohaselt on alates 2010.a pool majanduslikust jahtumisest tingitud majade ehituse langusest.
Kui 2003-2010.a pidi Hiinas esimese maja ostmisel omafinantseering olema 20%, siis turu kuumenedes kergitati osakaal 30% peale. Eelmisel aastal alandati määr esimese kodu soetamisel 25% peale ning teise kodu puhul 40% peale (varem 60%), mida tänavu kärbiti veelkord vastavalt 20% ja 30% peale, et julgustada ostjaid.
Stimuleerivate meetmete alla mahuvad veel madalamad maksud, subsiidiumid ja intressimäära langetamised, mis aitasid kinnisvaraturul eelmise aasta keskel stabiliseeruda ning ronida -6% langusest mõne kuuga uuesti kasvupoolele.
Kasvutempo on sügisest alates kiirenenud, ulatudes tänavu jaanuaris 70s suuremas linnas keskmiselt 2,5%ni. Vanad head ajad ei ole veel päris igal pool tagasi, sest pärast aktsiaturu krahhi liikus raha eelkõige suurematesse linnadesse, kus majade ning korterite varu oli väiksem ja seetõttu spekulatiivse jõu mõju hindadele suurem.
Tagajärjena on kasv plahvatuslikuks muutunud eelkõige suurlinnades, kui Shenzhenis hüppas keskmine hind jaanuaris 52% võrreldes 2015.a jaanuariga, Shanghais 18% ning Pekingis 10%. China Real Estate Information Corpi andmetel tuleb Shanghais ruutmeetri eest maksta rekordilised 5056 eurot, Shenzhenis aga 6533 eurot (võrdluseks maksis Miller Samueli andmetel korteri ruutmeetri hind Manhattanil 2015.a kolmandas kvartalis keskmiselt 14800 eurot).
Mitmel pool väiksemates linnades (kolmas ja neljas klass) on kinnisvarahinnad jätkuvalt languses ning ei pruugi aastaid olulisi paranemise märke näidata, sest nõnda kaua kuluks analüütikute sõnul kõrgete varude likvideerimiseks. Vähendamaks kinnisvarasektori negatiivset survet majandusele, on valitsus seadnud müümata elamispindade varu vähendamise tänavu üheks oma peamiseks eesmärgiks. Selleks kiirendatakse urbaniseerumise plaani, meelitatakse ostjaid soodustuste ja subsiidiumite ning nagu eelpool juba mainitud, madalama omafinantseeringu ja odavama laenurahaga.
Olgugi, et fookus püsib peamistest majanduspiirkondadest kaugematel väikelinnadel, riskitakse järjekordse kinnisvaramulli tekkimisega suurlinnades, kus võib juba lugeda lugusid maaklerfirmade uste taga ööbivatest ostjatest ning populaarsust koguvast ühisrahastamisest, mis tänu madalamale sisenemisbarjäärile suurendab spekulatiivset jõudu ning laiendab negatiivset mõju, kui hinnad peaksid suuna jälle alla võtma.
Kinnisvara ruutmeetri keskmise hinna aastane muutus Hiina esimese klassi (1st Tier) ja teise klassi linnades (2d Tier).
Allikas: Bloomberg
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
