Et risk ja tootlus käivad käsikäes, on investeerimise põhitõde. Levinud on arvamus, et kui tahad saavutada kõrgemat tootlust, siis tuleb võtta ka kõrgem risk. Aga kas see on ikka alati nii?
Kulli ja kirja võib mängida kõrgemate või madalamate panustega. Kui mängida ühe korra, siis on tõesti vahe kui suurelt panustada. Kui aga münti visatakse mitmeid ja mitmeid kordi, ei sõltu oodatav tulemus enam panuse ehk riski suurusest. Neile, kes mängimist ei naudi, on see lihtsalt ajaraiskamine.
Risk kui edukuse indikaator
Investeerimine on pikaajaline järjepidev tegevus, kus panuseid tehakse rahavoogudele, mis tulevikus teatud tõenäosusega toimuvad. Mida madalama hinnaga õnnestub investeerida, seda rohkem on võita ja vähem kaotada. Kõik investeeringud ei õnnestu, sest ükski inimene ega ka kõige võimsam arvuti ei suuda tulevikku täpselt ette ennustada.
Minu tõekspidamise kohaselt on eduka investeerimise aluseks see, kui panustatakse ainult sellistesse võimalustesse, mille puhul riski võtmist tasustatakse vääriliselt. Seetõttu ei usu ma väga „osta ja hoia” või teisisõnu „osta ja unusta” investeerimisstrateegiasse. Risk ei ole üle pika perioodi konstantne suurus. On perioode, mil riski võtmine saab korralikult tasustatud, ja on perioode, mil sellest peaks pigem hoiduma.
Investorid teevad sageli vea, eeldades, et tulevik on lähiminevikuga sarnane. Kiputakse arvama, et see, mis oli minevikus hea investeering, on seda ka tulevikus. Eelmiste perioodide kõrge tootlus võib aga tähendada hoopis seda, et tänane hind on juba liiga kõrge, ning tulevikutootlust silmas pidades on tegu pigem kehva investeeringuga.
Inimese psühholoogia on huvitav
Vaatamata sellele, et kaotused põhjustavad alati suuremat valu, kui sama suured võidud toovad rõõmu, on investorid ikkagi orienteeritud pigem tootlustele kui võimalikele riskidele. Kõrged tootlused on ahvatlevad.
LHV pensionifondide investeerimisstrateegia on lähtunud põhimõttest, et kõrget pikaajalist tootlust võib saavutada ainult siis, kui õnnestub vältida suuremaid kaotusi. Teisisõnu, prioriteet on riskide juhtimine ning hea tootlus on selle tulemus. Olen veendunud, et on ajaperioode, mis on investeerimiseks soodsamad kui teised, ning olen käitunud vastavalt sellele. Pensionifondide 13-aastase ajaloo jooksul on olnud perioode, mil LHV fondid eristusid kõige agressiivsema investeerimislähenemisega ning konkurendid said viidata riskidele, mida me võtsime. Eelmisel aastal aga olid kõik LHV pensionifondid oma investeerimiskategooriates esimesed tänu sellele, et võtsime riske teistest vähem.
Finantsteooria kirjeldab riski kui väärtpaberi hindade liikumise standardhälvet ehk kui palju hinnad kalduvad pikaajalisest trendist lühiajaliselt kõrvale. Investorid ise kutsuvad nimetatud näitajat volatiilsuseks. Volatiilsust saab mõõta ainult mineviku andmete põhjal. Tulevaste perioodide volatiilsust on küll võimalik ennustada, kuid kindlamaid järeldusi järgneva perioodi volatiilsuse kohta võib teha vaid siis, kui mineviku tootlus annab alust ennustada tulevaste perioodide tootlust.
Kui pensionifondide läinud perioodide tootlusi on ajakirjanduses üsna palju kajastatud, siis fondide poolt võetud mõõdetavatele riskidele pole pööratud mingit tähelepanu. Tegelikkuses on aga suur vahe millist riski võttes tulemus saavutati ning nagu ma varem ka mainisin räägib eelmise perioodi riskitase rohkem järgmise perioodi riskitaseme kohta, kui eelmise perioodi tootlus järgmise perioodi tootluse kohta.
Fondide tootluste graafikud
„LHV pensionifondid S ja XS, mis investeerivad ainult võlakirjadesse, on viimase kahe aasta jooksul olnud oma investeerimiskategooria pensionifondide keskmisega võrreldes veidi riskantsemad, kuid mitte kõige riskantsemad.“ LHV pensionifondil M, mis võib investeerida kuni 25 protsenti oma varadest aktsiatesse, on volatiilsus oma investeerimiskategooria pensionifondidega võrreldes umbes kaks korda madalam. LHV pensionifondide L ja XL riskitasemed on aga oma konkurentidega võrreldes rohkem kui kaks korda madalamad.
Hea pildi saab riskitasemeist ka siis, kui vaadata fondide tootluste graafikuid. Neid jälgides tasub aga mõelda, et fondidesse tehakse regulaarselt täiendavaid investeeringuid, samuti on tähelepanuväärne nende investeeringute hind. Isegi kui kaks erineva riskitasemega fondi, millesse tehakse regulaarseid sissemakseid, saavutavad perioodi lõpuks sama tootluse, võib nende rahaline juurdekasv olla erinev, kuna osakuid soetati perioodi jooksul erinevate hindadega.
Konservatiivsus peegeldab turuolusid
Minult on palju uuritud, miks on LHV pensionifondid valinud nii konservatiivse investeerimisstrateegia. Olen vastanud, et konservatiivsus ei ole LHV eripära. Konservatiivsus investeerimisel ei ole hoiak ega kivisse raiutud põhimõte, vaid kaalutletud reaktsioon oludele. Me ei ole olnud alati konservatiivsed ega pruugi seda olla ka tulevikus.
Leian, et praegu ei ole kõige parem aeg investeerimiseks. Kui minevikus juhtisid investorite otsuseid ahnus ja hirm, siis nüüd on peamine motivaator sund. Keskpangad on ringlusse paisanud hulga raha, mis peab leidma oma sihtkoha. Raha pangakontol hoidmise eest tuleb aga mitmetes riikides maksta juba trahviintresse. Seega on nii finantsvara kui ka kinnisvara hinnad tõusnud tasemele, mida majandusnäitajad ei pruugi toetada.
Kui minevikus võis öelda, et intressimäär oli raha hind, mis kujunes turul nõudluse ja pakkumise tasakaalus, siis tänapäeval on see hoob keskpankurite kontrollpaneelil. Keskpankurite poolt kontrollitud plaanimajanduses on riske aga raske hinnata. Jõuetud ettevõtted, mis peaksid minema pankrotti, püsivad elus ja takistavad arengut. Tulemuseks on innovatsiooni pidurdumine, madal tööviljakus ja olematu majanduskasv.
Ma ei usu keskpankurite võimesse majandust kasvule pöörata. Isegi Hiina ei suuda oma majandust täielikult kontrollida. Küll aga olen ma pikemas perspektiivis optimist, sest olen näinud, milliseid suurepäraseid investeerimisvõimalusi võib luua plaanimajanduse läbikukkumine. Just siis võib olla taas õige aeg investeerida.
Andres Viisemann
LHV pensionifondide juht
* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2016
Fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Võrreldud fondide viimase 2, 3 ja 5 kalendriaasta keskmised geomeetrilised tootlused aasta baasil on vastavalt: LHV XL: 3.89%; 4.78%; 3.38%; Nordea PF A Pluss: 5.57%; 6.86%; 4.16%; SEB Energiline: 5.74%; 4.85%; 1.95%; Swedbank K4: 5.44%; 4.99%; 3.74%; LHV L: 3.84%; 3.90%; 3.13%; Danske Pension 50: 5.08%; 5.04%; 3.29%; Swedbank K3: 4.35%; 4.17%;3.86%; SEB Progressiivne: 3.18%; 2.98%; 2.00%; LHV M: 3.51%; 3.27%; 3.44%; Danske Pension 25: 3.63%; 3.44%; 2.92%; Swedbank K2: 2.65%; 2.39%; 2.92%; LHV S: 2.92%; 2.19%; 3.18%; LHV XS: 3.35%; 2.41%; 3.51%; SEB Konservatiivne: 0.79%; - 0.32%; 1.17%; Danske Pension Intress: 1.71%; 1.46%; 2.32%; Swedbank K1: 1.17%; 0.78%; 2.22%.
10 aasta tootluste võrdlusest on välja jäetud fondid, mis on tegutsenud vähem kui 10 aastat.
Tweet
