Unicornide otsingul

Foto:Triin Raa

Mis imeloom on unicorn*?

Looduses neid eriti tihti ei kohta. (Naerab.) See mõiste defineeriti idufirmade puhul üpris hiljuti. Unicorn tähendab idufirmat, mis on saavutanud vähemalt ühe miljardi dollari suuruse väärtuse – enamasti pole see börsil arvestatud väärtus, vaid investorite hinnangute põhjal kujunenud number. Suurimad näited on kindlasti Uber, Airbnb, Snapchat, Dropbox ja Spotify.

Tegemist on tegelikult sildistamisega. Väga paljudel investeerimisfondidel peab olema selleks, et nad teeksid korraliku positiivse tootluse, portfellis idufirma, mis jõuab miljardidollarilise väärtuseni. Unicorn on nii kaua illusioon, kuni tegelik asutaja ja investorid on oma töö eest raha saanud. Tõehetk on see, kui ettevõte on viidud börsile või müüdud strateegilisele omanikule. Öeldakse ju ka, et rahal endal pole väärtust, tegemist on lihtsalt mõõtühikuga. Reaalne väärtus on materjaalsetel ressurssidel, energial ja intellektuaalsel omandil. Unicorn’ide näol on tegemist kiiresti paljuneva loomaliigiga tehnoloogiamaastikul. Aga siin on ka oht mulli tekkele.

Reeglina kaasavad unicornid 200 kuni 500 miljonit dollarit. Viimasel ajal on turule tulnud uut tüüpi investorid, sest aktsiaturud on riskantsed ja intressid on nullis. Tekib küsimus, kuhu kapital panna. Osaliselt sellelt pinnalt ongi tekkinud paljud unicorn’id. Aga kas need ettevõtted on ka tegelikult nii palju väärt? Mõned kindlasti on.

Kui tähtis on idufirma jaoks kliendibaas ja kas see mõjutab ettevõtte väärtust?

Väga paljud unicorn’ide teenused on suunatud lõppkasutajale, kus lojaalsus on oluline. Tegelikult on toimunud ka tehinguid, millega on müüdud ilma käibeta idufirmasid. Mõnikord on olnud väärtuseks lihtsalt tehnoloogia, mille väljatöötamine käib teistele üle jõu, või ka väga tugev meeskond. Tulemuseks võib olla ka hea toode, mida kasutatakse palju, kuid mille eest veel keegi ei maksa. See on samasugune olukord, kui sul on baaris miljon klienti, aga keegi ei telli midagi. Kas siis baarmenil on põhjust õnnelik olla? Leidub aga neid, kes baari korraliku raha eest ära ostavad ning suudavad selle toimivaks äriks teha.

Investorid jagunevad kaheks. Ühed ütlevad, et näidake oma tuluallikaid. Teised ütlevad, et neid ei huvita, kuidas teenid. Idufirmade puhul jõuab teenimismudel mõne aasta jooksul mitu korda muutuda, enne kui lõpuks paika loksub.

Kümme aastat tagasi võttis unicorn’i staatuseni jõudmine keskmiselt üheksa aastat. Nüüd on jõutud juba kuueni. Samas ei pruugi see näidata, et uued idufirmad on kvaliteetsemad. Pigem on see seotud rahapakkumise aktiivsusega hilises faasis ja tehingu tingimustega. Võib arvata, et kui börsid peaksid lähiajal korralikult kukkuma, hukkuvad ka paljud unicorn’id.

Samuti arvutas keegi poolnaljaga välja, et kümme aastat tagasi oli idufirmadel unicorni’ks jõudmise tõenäosus 0,0000007 protsenti. Eelmise aasta statistika näitab, et kui sul on algfaasis edukalt läinud, tõuseb tõenäosus lausa ühe protsendini. See kõik on seotud tehnoloogia arenguga ja kapitali pakkumisega. 2000. aastate alguses maksis idufirma loomine viis miljonit dollarit. Täna on see hind 5000 eurot. Barjäärid on oluliselt langenud.

Kas võib öelda, et praegu on idufirmade buum, mis võib ühel hetkel vaibuda?

Kapitali pakkumine saab kindlasti olema tsükliline ning on juba praeguseks kokku kuivamas, samas pole huvi teha idufirmasid tsüklilisust näidanud. Julgustavad globaalsed edulood ja seesama barjääri langemine innustavad noori idufirmasid looma. On ka olnud näiteid sellest, et kui oled suures ettevõttes karjääri teinud, omandanud kontaktivõrgustiku ja lood oma ettevõtte, siis tagasi lipsuga karjääri juurde enam ei ihale.

Kõigist ei saa ju ettevõtjat?

Suuremal osal inimestel ei ole sellist karakterit. Unicorn’ide puhul on huvitav, et enamikku tipus olevatest ettevõtetest juhivad endiselt asutajad.

Kujutame ette, et alustad väikeses ruumis, otsid rahastust, suudad ka ettevõtte arenguga kaasa minna ning oled lõpuks atraktiivne tipptalentidele ja suurinvestoritele. Selliseid karaktereid on väga vähe. Enamasti on asutaja pigem tehnoloogia taustaga – tal on küll kandev roll, aga kasvu haldamiseks tuleb juht juurde palgata.

Mida on vaja?

Suurepärast ideed ja head meeskonda, aga ka ajastus on väga tähtis. Seda alahinnatakse. Terve hulk firmasid sureb välja, kui ajastus on vale. Näiteks Raepank tuli omal ajal välja plastkaardiga – kõik vaatasid seda kui imeasja, aga keegi ei osanud sellega midagi peale hakata. Lisaks on väga suur osakaal ka õnnelikel juhustel.

Kõigil ei õnnestu.

Seetõttu teevadki investorid portfelle, investeerides paljudesse. Idufirmadesse pole mõistlik panna oma varast liiga suurt osa. Arvestada tuleb ka ajafaktorit. Tundub kuidagi, et kõik juhtub imekähku. Aga tegelikult kulub ettevõtte tegeliku väärtuse kujunemisele ikka 10–15 aastat.

Kuidas käib investorite kaasamine?

Kui kaasata raha, siis seda peab jaguma vähemalt pooleteiseks aastaks. Aastaga peab toode olema valmis ja turule viidud. Ja siis peab olema veel pool aastat reservi täiendava kapitali kaasamiseks.

Investorid teevad kiirelt kaks testi. Esiteks uurivad meeskonda, teiseks turu suurust. Miljardi dollari suurune turg on väike, sest kui saad sellest viis protsenti, on tulemuseks vaid 50 miljonit dollarit käivet. Unicorn’iks on niimoodi keeruline kasvada.

Siis peab olema turuks terve maailm.

Või kiirelt kasvav turg. Teatud segmentides võib-olla ainult Hiina – miljard klienti, igaühelt teenid ühe euro. (Naerab.)

Mis on Eesti ettevõte?

Pean kahjuks tunnistama, et jään Eesti ettevõtte mõiste defineerimisega hätta. Saame rääkida Eestiga seotud idufirmadest, mille peakorter ei pea olema siin, aga näiteks üks üksus on siin. Paljudel inimestel, sealhulgas poliitikutel, on unistus, et idufirmade peakorterid võiksid olla Eestis. Aga selleks peab olema täidetud terve rida tingimusi, näiteks klientide lähedus – klient peab vähemalt tajuma, et sa oled lähedal. Ja midagi pole parata. Kui sa tegutsed globaalsel turul, siis müügimeeskonnad töötavad kas Londonis, Ameerika Ühendriikides või Aasias. Lihtsam on ettevõttele palgata Londonis juht, kui palgata ta Londonist Eesti ettevõttesse. Eestisse jäävad tihti insenerid ja klienditugi.

Eestist pärit unicorn’ideks peetakse Skype’i ja TransferWise’i. Kas neid võiks veel juurde tekkida?

Potentsiaali on päris mitmel. Eestis on üks väga lahe idufirma, kus asutajad ei tea tehnoloogiast midagi, kuid on omas valdkonnas profid ning võtavad ligi IT-spetsialistid, kes hakkavad asja arendama. Sellistes lugudes on palju positiivseid eeldusi.

Tehnoloogia loojaid on Eestis oluliselt vähem. Tõsi neid on vähem ka unicorn’ide edetabelis. Eestist on pärit näiteks ZeroTurnaround ja Plumbr, kes loovad ise tehnoloogiat. Päris mitmel tegijal on eeldused paigas, tootel on väärtust ning nad toimetavad piisavalt suurel turul. Tulemus sõltub sellest, kuidas see välja mängitakse.

Kuidas on Eestil idufirmadega kokkuvõttes läinud?

Meil on läinud väga-väga hästi. Aga me ei saa üle ega ümber Skype’i efektist, mis lõi uusi investoreid ning uue laine idufirmasid. See on Eesti reaalsus. Targad töökohad on riigile väga väärtuslikud, aga väga palju on veel teha, et neid juurde luua.

Tegeleda tuleks maksuerisustega ja siiatuleku lihtsustamisega, näiteks võimaldada idufirmade töötajatele eraldi viisad.

Margus Uudam on partner uues riskikapitalifondis Karma.vc, samuti vastutab ta Skype’i loojate poolt loodud Ambient Sound Investmentsi (ASI) riskikapitali portfelli eest. Ta on töötanud juhina Eesti Energia Jaotusvõrgus ja Fonteses. Varasemalt töötas ka majanduspoliitika valdkonna asekantslerina rahandusministeeriumis ja Hüvitusfondi investeeringute osakonnas. Lisaks on Margus tegelenud Eesti riskikapitalituru arendami-sega EstVCA juhatuse esimehe rollis.

* Unicorn on tõlkes ükssarvik.

Tiit Efert

Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2016

Tweet