Shutterstock
Kuigi naftatööstuse ajalugu ulatub juba aastatuhandete taha, omandas see maavara musta kulla nime koos oma kaaluga poliitiliste otsuste tegemisel ühiskonnas ja tehnoloogias alles pisut rohkem kui sada aastat tagasi, mil inimesi hakkasid edasi liigutama sisepõlemismootoril töötavad sõidukid.
Nafta osatähtsust tänase maailma(poliitika) kujunemisel on raske alahinnata. Mõelgem vaid riikidele ja linnadele, mis on oma rikkuse kogunud tänu mustale kullale, ning tuletagem meelde sõdu, mida nafta pärast on peetud ja jätkuvalt peetakse. Vaadakem kasvõi meie suure idanaabri käekäiku – kui palju sõltub sealne majandus nafta hinnast maailmaturul ja milliseid poliitilisi otsuseid võib hinnalangus esile kutsuda (ilmselt ka näiteks sekkumise Süüria kodusõtta). Või tuleme lähemale ja vaatame, kui palju puudutab nafta hind – hoolimata sellest, et Eestis naftaleiukohad puuduvad – meie oma õlitööstuse käekäiku Ida-Virumaal.
Müüritornide ehitus
Nafta tekkimise kohta on tänapäeval kaks versiooni. Esimese järgi on nafta tekkinud miljonite aastate jooksul madalates meredes elutsenud ning savi-ja liivakihtide alla mattunud taimede ja väikeloomade jäänuste lagunemisel hapniku juurdepääsuta. Teise versiooni järgi tekib loodusliku gaasi ja nafta koostisesse kuuluv süsivesinik maakoore sisemuses kõrge rõhu ja temperatuuri mõjul ning tungib pragude kaudu pinnale. Selle teooria järgi nafta tekkeprotsess jätkub.
Esimesed kirjalikud märked nafta, täpsemalt asfaldi kohta tegid Vana-Kreeka ajaloolased Herodotos ja Diodorus, kelle andmeil kasutati juba 4000 aastat tagasi Babüloni müüride ja tornide ehitamisel asfalti. Asfalti leidub looduses peamisel nafta muundumise saadusena – raske ehk hästi viskoosne nafta koosnebki suurel määral asfaldist. Tõsi, tänapäeval ei ammutata asfalti enam loodusest, vaid see on naftatöötlemise saadus.
Iidsel ajal aga olid Babüloni lähedal naftakaevud ning Kreekas Zákynthose saarel pigileiukohad. Suures koguses leiti naftat ka Väike-Aasias Kiliikias Eufrati lisajõe Issuse kallastelt ning vanadel Pärsia savitahvlitel on näidatud, kuidas naftat kasutati valguse saamiseks ja meditsiinis.
Esimesed teadaolevad naftapuuraugud on pärit Hiinast – aastast 347 või veelgi varasemast ajast. Kuni 240 meetri sügavuste aukude puurimiseks kasutati bambusvarte külge kinnitatud raudterasid ning 10. sajandiks ühendati puuraugud juba pikkade bambustorustike abil soolaveeallikatega – Hiinas põletati naftat soolase vee keetmiseks, et vee aurustumisel soola saada. Vanad dokumendid Hiinast ja Jaapanist annavad teada ka maagaasi kasutamisest valgustamisel ja kütmisel. 7. sajandil tunti naftat Jaapanis kui põlevat vett.
Bagdadi tänavad
762. aastal asutatud Iraagi pealinna Bagdadi esimesed tänavad sillutati naftast valmistatud tõrvaga. Teatavasti asuvad antud piirkonnas suured naftaväljad.
9. sajandil hakati naftat puurima Bakuu naftaväljadel Aserbaidžaanis. Seda on märkinud 10. sajandil Araabia geograaf Abu al-Hasan ja 13. sajandil Marco Polo, kes kirjeldasid nendelt väljadelt kogutud nafta kogust sadades laevatäites.
Nafta destilleerimist kirjeldas aga esmakordselt Pärsia alkeemik Muhammad ibn Zakarīya Rāzi. Destillatsioon on menetlus vedelike puhastamiseks neis lahustunud tahketest ainetest või madalama keemistemperatuuriga vedeliku eraldamiseks kõrgema keemistemperatuuriga vedelikust aurustamise ja auru taasvedeldamise teel. Naftast toodeti sel teel kemikaale, näiteks lambiõli, mida enamasti kasutati petrooleumilampides. Araabia ja Pärsia keemikud destilleerisid toornaftat ka sõjalistel eesmärkidel. Lääne-Euroopasse jõudis destilleerimine läbi Hispaania 12. sajandiks.
Varaseimad andmed naftast Ameerikas leiab Sir Walter Raleigh’ reisidokumentidest Pitchi asfaldijärve äärde Trinidadis aastal 1595.
Aastal 1710 või 1711 leidis Venemaal sündinud šveitslane Val-De-Travers Šveitsist bituumenit. 1719. aastal rajas ta sinna bituumenikaevanduse, mis töötas suisa aastani 1986.
1745. aastal, keisrinna Jelizaveta Petrovna valitsemisajal, rajas Fjodor Prjadunov Venemaal esimese naftapuuraugu ja rafineerimistehase. Sealse destilleerimisprotsessi tulemusel valmis lambiõlisarnane aine, mida hakati kasutama Vene kirikute ja kloostrite õlilampides. Kodustes majapidamistes kasutati tol ajal endiselt veel küünlaid.
Nafta destilleerimise saadusi liigitatakse keemistemperatuuri järgi. Kõige madalama keemistemperatuuriga saadust nimetatakse bensiiniks ja seda kasutatakse tavalise automootori kütusena. Bensiiniaurude ja õhu segu süttib automootoris elektrisädemest. Et põlemine oleks ühtlane, peavad bensiini koostises olema hargneva ahelaga alkaanid. Bensiini põlemise ladusust näitab oktaanarv – mida kõrgem see on, seda kvaliteetsem on bensiin.
Kõrgemal temperatuuril keevat naftasaadust nimetatakse petrooleumiks. Petrooleumiga sarnase keemistemperatuuri ja koostisega naftasaadus on diislikütus, mida kasutatakse diiselmootorites. Diislikütus pritsitakse diiselmootorisse läbi peene ava. Väga suure rõhu all kuumeneb see mitmesaja kraadini ja süttib.
Veel kõrgema keemistemperatuuriga on määrde- ja muud õlid, masuut ja parafiin. Nafta destilleerimisel jääb lõpuks järele must pigitaoline jääk – bituumen.
Šoti õli
Nafta ajalugu kaasajal sai alguse 19. sajandil, kui toornaftast hakati rafineerima parafiini. Šoti keemik James Young märkas Inglismaal Derbyshire’is Riddingsi küla kivisöekaevanduses naftaleket ja otsustas naftast destilleerida kerget õli, mida sai kasutada lambiõlina. Lisaks sai ta destilleerimise käigus ka paksemat õli, mis sobis masinate õlitamiseks.
1848. aastal pani Young püsti väikese toornafta rafineerimise äri. Uued õlid saavutasid suure edu, kuid üsna pea hakkasid kaevandusest leitud varud otsa saama. Young aga märkas, et kaevanduse liivakivilaest tilgub õli, ja jõudis järeldusele, et õli tekib kivisöe kuumenemisel, mistõttu peab seda saama toota ka tehislikult. Oma idees kinni, hakkas ta eksperimenteerima ja saavutas lõpuks soovitud tulemuse. Young sai aeglase destilleerimise teel mitmeid erinevaid kasulikke vedelikke, millest ühe ta nimetas parafiinõliks, sest madalal temperatuuril tardus see parafiini meenutavaks aineks.
17. oktoobril 1850. aastal sai Young oma leiutisele patendi ning juba aasta hiljem valmis maailma esimene masstootmiseks mõeldud õlirafineerimistehas.
Kanada geoloog Abraham Pineo Gesner leiutas uue viisi õli rafineerimiseks kivisöest, bituumenist ja põlevkivist. Tema leid, mille ta nimetas petrooleumiks, põles puhtamalt ja oli vähem kulukas kui konkureerivad tooted, näiteks vaalarasv. 1850. aastal lõi Gesner firma nimega Kerosene Gaslight Company ja alustas tänavavalgustuse rajamist Halifaxis ja teistes Kanada linnades. Aastaks 1854 oli ta laienenud juba Ameerika Ühendriikidesse, kus ta New Yorgis Long Islandil asutas ettevõtte North American Kerosene Gaslight Company.
Ignacy Łukasiewicz täiustas 1852. aastal Gesneri meetodit, et luua veelgi paremaid viise lambiõli rafineerimiseks. Esimene kiviõlikaevandus Poolas ehitati 1853. aastal Bobrka linna Lõuna-Poolas. Poola teadlase avastused levisid kiiresti üle maailma ja juba 1861. aastal ehitati Bakuusse esimene kaasaegne rafineerimistehas.
Kes oli esimene?
Küsimusele, kes tegi esimese naftapuuraugu, on raske vastust leida. Tõenäoliselt võib esimeseks kaasaegseks puurauguks pidada Edwin Drake’i puurauku Titusville’i lähedal USA-s 1859. aastast, sest tegemist oli päriselt puuritud, mitte enam kaevatud auguga. Kuid 19. sajandi keskel toimus märgatavaid tegevusi mujalgi maailmas. Rühm Bakuu mäetööstusinsenere olid käsitsi puurinud puuraugu Bakuu lähedale juba 1848. aastal ning Lääne-Virginias puuriti mehaaniliselt augud samal aastal Drake’iga. Lisaks oli üks tööstuslik puurauk käsitsi rajatud Poolasse 1853. aastal ja teine Rumeeniasse aastal 1857. Umbes samal ajal avati esimesed väikesed rafineerimistehased Poolas ja üks suurem tehas Rumeenias. 19. sajandi lõpuks võttis tootjamaade hulgas esikoha aga hoopis Vene impeerium oma saavutustega Aserbaidžaanis.
Ameerika mandril, lisaks leiukohtadele Lääne-Virginias ja Pennsylvanias, puuris James Miller Williams 1858. aastal tähtsa naftapuuraugu ka Kanadas Ontarios. See tekitas suure kõmu ning tõi kohale sadu töölisi ja ka spekulante. 19. sajandi jooksul avastati lähikandist uusi naftavälju, tänu millele muutus koht suureks rafineerimiskeskuseks.
Arvatakse, et naftatööstus USA-s saigi alguse Edwin Drake’i 21 meetri sügavusest naftapuuraugust aastal 1859. Kuna nõudlus lambiõli järele oli suur, kasvas naftatööstus hoogsalt ja muutus kardinaalselt, kui 19. sajandi lõpus tutvustati esimest korda sisepõlemismootorit, mis suurendas vajadust nafta järele hüppeliselt. Varased naftaleiukohad ei suutnud naftavajadust täita ja jäid tahaplaanile ning naftat hakati ammutama uutest leiukohtadest.
Strateegiline kütus
Nafta ja naftasaadused muutusid sõjaliste jõudude jaoks ülitähtsaks enne ja pärast Esimest maailmasõda, seda just merevägede jaoks, kes olid varem kütusena kasutanud kivisütt, aga ka põhjusel, et kasutama oli hakatud auto-ja lennutransporti ning sõjaväljadele ilmusid tankid. Naftahoidlad muutusid seetõttu strateegilisteks punktideks, mida sõdade käigus usinalt pommitama asuti.
Kuni 1950. aastateni säilitas kivisüsi oma liidrikoha maailma tähtsaima kütusena, kuid pärast seda võttis nafta selle rolli kärmelt üle.
Septembris 1960. lõid naftatootjad riigid Iraagi pealinnas Bagdadis rahvusvahelise organisatsiooni OPEC (Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon), mille eesmärk on koordineerida ja ühtlustada naftapoliitikat liikmesriikides ning tagada stabiilne naftaturg, et kindlustada tarbijale tõhus, ökonoomne ja regulaarne varustatus ning tootjatele stabiilne sissetulek ja investeeringute õiglane tasuvus.
Vajadus organisatsiooni loomiseks oli tekkinud 1959. aastal, kui Ameerika Ühendriikide valitsus määras Kohustusliku Nafta Impordikvoodi programmi (MOIP) abil kindlaks imporditavate toornafta ja rafineeritud produktide määrad, tekitades sellega eelisseisu Kanadale, Mehhikole ja hiljem Venezuelale.
Viis asutajaliiget olid Iraak, Iraan, Kuveit, Saudi Araabia ja Venezuela. Hiljem liitusid Katar, Indoneesia, Liibüa, Araabia Ühendemiraadid, Alžeeria, Nigeeria, Ecuador, Gabon ja Angola. Gabon täna enam liikmesriikide hulka ei kuulu. Vahepeal oli mõned aastad eemal ka Indoneesia. OPECi põhimõte on, et riik peaks tootma naftat rohkem, kui ise jõuab tarbida. Indoneesia puhul on tänaseks tehtud erand. OPEC-i riigid toodavad 40% maailma naftast.
Hiljem, pärast 1973. ja 1979. aasta energiakriise hakati meedias palju rääkima naftavarude suurusest. Päevavalgele toodi mure, et tegu on piiratud loodusvaraga, mis lõpuks otsa saab, vähemalt majanduslikult tasuva energiaallikana.
Hoolimata sellest, et ennustused olid jubedad, tekkis järgnevatel aastatel suurenenud tootmise ja vähenenud naftavajaduse tõttu aga hoopiski nafta üleküllus. Nii on see siiani käinud lainetena, kõigutades nafta hinda maailmaturul kordades ja kordades.
Vähemalt 90 protsenti masinatest liigub tänu naftale või naftasaadustele ning nafta on maailma kõige tähtsam tarbekaup, kuna see on enamiku tööstuskemikaalide aluseks. Nafta tootmine, laialivedu, rafineerimine ja jaekaubandus teevad naftatööstusest maailma kõige suurema tööstuse.
Pärast Teist maailmasõda võtsid Lähis-Ida riigid oma naftatootmismahtudega USA-lt esikoha üle. Arenenud on nii sügaval vee all puurimine kui ka transport tankeritel ja torustike kaudu.
Kui USA oli 1971. aastal sunnitud loobuma dollari kullakattest, siis avaldati maailma börsidele survet, et nafta eest peab arveldama dollarites. Seetõttu mõjutab ka meie tanklates olevat kütusehinda ühelt poolt toornafta maailmaturuhind, aga sama võrdselt ka dollari euro vahetuskurss.
LISAINFO:
Suurimad naftatootjad
Kolm maailma suurimat naftatootjat riiki on Saudi Araabia, Venemaa ja Ameerika Ühendriigid. Umbes 80% maailma kättesaadavatest reservidest asuvad Lähis-Idas. Neist omakorda 62,5% kuulub Araabia viisikule, mille moodustavad Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid, Iraak, Katar ja Kuveit.
Naftafondid börsil
Läbi ETF-ide (Exchange-Traded Funds) on võimalik börsidel investeerida nafta hindade liikumisse. ETF-id on investeerimisfondid, mida ei juhita fondijuhtide poolt aktiivselt, vaid reeglina on tegu passiivsete fondidega, mille hind liigub kas mingi börsiindeksi, tooraine hinna või muude tunnuste järgi. Panustada saab ka naftahinna langusele, sest olemas on ka selliseid börsil kaubeldavaid fonde, millesse investeerides saab panustada toorainehindade langusele.
Chris Efert
* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2016
Tweet
