Varade kallinemine ja 2008. aasta finantskriisist pääsemiseks kasutuselevõetud QE-d on pannud paljud, alates tavainimesest ja lõpetades ärimeeste ning teadlastega, oma rahale mõeldes arutlema ka maailma rahanduse tuleviku üle. See on täiesti loomulik, sest vaatamata oma noorusele, ei tundu praegune katteta rahasüsteem just kõige parema tervise juures olevat.
Kui jätta kõrvale Jaapan, siis on viimase kaheksa aasta jooksul maailmamajanduse ja rahamaailma toetamiseks või toimimas hoidmiseks täiesti pretsedenditul viisil justkui tagataskust välja tõmmatud umbes kolm ja pool triljonit dollarit.
Kui USA otsustas 2008. aasta novembris läbi viia esimese QE, tundus see võluritrikk paljudele nii ebatraditsiooniliselt riskantsena, et seda hakkasid momentaalselt saatma jutud peatse hüperinflatsiooni saabumisest. Kuid esimesele QE-le järgnes peagi teine ja kolmas ning siis astus mängu ka Euroopa Keskpank. Aga inflatsiooni kiirenemist pole sellele vaatamata kuskil märgata. Kallinenud on üksnes aktsiad ja kinnisvara.
Kuid mured või kahtlused pole kuhugi kadunud. Ja seda õige mitmel põhjusel. Esiteks pole senise suunitlusega rahasüstid majandust käima saanud ja ilmselt tuleb lisaks QE-le ja negatiivsele intressile midagi veel ebakonventsionaalsemat ette võtta? Kas selleks saab olema tõesti helikopteriraha? Tegelikult saab siin mittekonventsionaalne olla üksnes programmi maht ja ulatus, sest piiratud ulatuses on seda ju ostude stimuleerimiseks ühel või teisel kujul viimase kaheksa aasta jooksul üle maailma korduvalt tehtud.
Ja kuigi ka nendel aktsioonidel pole tarbijahinnaindeksi tasemele mingit tajutavat mõju olnud, leidub inimesi, kes järjekindlalt kinnitavad, et hästi rahatrükk lõppeda ei saa ja veel enam on neid, kes seda kardavad. Ajaloos on tavaliselt ju ikka olnud nii, et raskuste ületamiseks ettevõetud rahatrükiga pole varem pidama saadud, kui sellega on üle võlli mindud. Kes võib garanteerida, et nüüd läheb teisiti?
Kui 1997. aasta Kagu-Aasia kriisi ajal võis uskuda, et sealne kriis oli suurimal määral põhjustatud arengumaade valitsemise tasemest, siis kümme aastat hiljem selgus, et päris nii see ikka ei olnud. Kõik kordus ka arenenud maailmas, välja arvatud see, et arenenud maad said kriisis hoopis teisiti käituda kui arenevad riigid.
Osaliselt aitasid kriisi kordumisele kaasa ka Kagu-Aasia ja muudes eelmise sajandi lõpu kriisides kannatata saanud maad. Elu oli neid õpetanud oma reserve oluliselt suurendama ja kuivõrd tänases maailmas on kõige sobivamaks reserviks dollarid ja eurod, siis nõudlus nende valuutade järele kasvas ja koos sellega ka arenenud maade võimalused.
Paraku on viimase aja areng nende reservide tulevikukindlust mitut pidi nõrgendanud. Esiteks on muu maailma areng olnud ja on jätkuvalt kiirem kui dollari ja eurotsooni oma. Teiseks on see pretsedenditu lihtsus ja alles kümme aastata tagasi täiesti mõeldamatu kergus, millega QE-sid läbi viiakse, pannud suurte dollari- ja euroreservidega maad mõtlema, mis saab raske tööga teenitud reservidest tulevikus.
Võimalusi oma riske vähendada pole palju. Praktiliselt ainult kaks: kas vähendada praeguste üldkasutatavate valuutade kasutamist, mis on äärmiselt keeruline ja aeganõudev või siis hajutada riske ja toetuda senisest suuremas ulatuses millelegi kaalukamale kui raha, mille väärtus sõltub muu hulgas ka poliitikute ja ametnike tegevusest.
Kui maailmas natuke tähelepanelikumalt ringi vaadata, siis säärased tegevused juba mõnda aega vaikselt käivadki. Hiinlased viivad oma väliskaubandust mitmete maadega üle renminbile ja samuti ei ole midagi imelikku selles, et oma reservide väärtuse üle muret tundvate isikute pilk on senisest sagedamini peatuma jäänud ka vanal ja ausal kullal. Kullal, mis on olnud väärtuse mõõduks ja kehastuseks läbi kõikide aegade, välja arvatud viimased mõnikümmend aastat, kus kuldne väärismetall on olnud degradeeritud samasuguseks turukaubaks nagu nafta või mistahes muu toore, mille hind sõltub nõudlusest ja pakkumisest ning peale selle ka poliitikast ja spekulatsioonidest.
On päevselge, et mida suuremad on isiku dollari- või euroreservid, seda suuremaks on tema mure nende reservide tulevikuväärtuse pärast viimastel aastatel kasvanud. Eeskätt puudutab hirm maailma kõige suuremate valuutareservidega Hiinat, aga ka selliseid riike nagu näiteks Läänemaailmaga konfliktis olevat Venemaad ning veelgi enam eraisikuid, kellele siiski suurim osa maailma rahast ja rikkusest kuulub.
Toimuva hindamisel tuleb arvestada, et kuni viimase ajani ei pidanud Hiina, nagu mitmedki teised riigid, kullareservide omamist üldse otstarbekohaseks. Seetõttu tähendab kulla osatähtsuse suurenemine Hiina valuutareservides lühikese ajaga 1,1% pealt 2%ni otsustavat pööret Hiina keskpanga tegevuses. 0,9 protsendipunkti suurune erinevus võib tunduda tühise muudatusena, kuid tegelikult on kasvu taga peaaegu 300 tonni võrra enam kulda, kui seda on Euroopa Keskpanga kogu kullareserv.
Tänaseks on Hiina oma 1762 tonni suuruse kullareserviga tõusnud maailmas Venemaa ette kuuendale kohale ja võib arvata, et antud kohale kuigi kauaks ei jääda. Hiina toodab praegu umbes kuuendiku kogu maailmas toodetavast kullast – tervelt 450 tonni ja kui üksnes pool läheb reservide täiendamiseks, suurenevad Hiina kullareservid kümne aastaga nelja tuhande tonnini. See tähendab, et Hiina jõuab oma reservide poolest maailmas USA järel teisele kohale, kuid isegi siis moodustab kuld praegustest reservidest üksnes 4-5%, nii et kasvuruumi hiinlastel jätkub. Olgu siin võrdluseks öeldud, et USA ja Saksamaa valuutavaru peaasjalikult kullast koosnebki.
Paraku on Hiina omandanud tänases maailmas sellise kaalu, et tema tegevused ei jää enam sugugi Hiina-sisesteks ettevõtmisteks. Võib arvata, et Hiina tegevus leiab teisigi jälgijaid. Siinjuures tuleb aru saada, et Hiina kullaostudega võrreldes on Kanada loobumine oma olematutest kullavarudest täiesti tähtsusetu pisiasi. Liiati kui arvestada, et oma 150 tonniga maailma suurimate kullatootjate hulka kuuluv ja maapõues ühtesid suuremaid kullavarusid omav Kanada võib vajadusel endale kullavarud imekiirelt soetada.
Samas pole realistlik, et Hiina ja mõnede teiste riikide suurenenud huvi oma valuutareservide mitmekesistamise vastu võiks viia kullastandardi taastamisele. Jäik kullastandard poleks lahenduseks. Kuid midagi maailma rahamajanduses lähemate kümnendite jooksul päris kindlasti muutub. Just niisamuti, nagu see ajaloos ikka on ette tulnud.
Tweet