Tõsiasjaga, et Eesti SKT reaalväärtus pole nii kaua kriisieelset taset selgelt ületada suutnud, ei saa igavesti leppida. Seepärast on loomulik, et pärast nii paljude aastate möödumist ja kiirema majanduskasvu saavutamise lootuste luhtumist, on soovitud kasvu saavutamiseks hakatud traditsioonilistele meetmetele lootmise asemel ka neist erinevaid vahendeid otsima.
Paraku on pakutava hulk jäänud napiks: väikestele muudatustele maksustamises ja struktuurifondide kasutamises ning ettepanekutele bürokraatia vähendamiseks ei olnud kuni viimase ajani peale riigireformi erinevate kavade suurt midagi lisandunud. Paraku ei võimalda ülaltooduist ükski anda majanduskasvule sellist kiirendust nagu praegu oodatakse. Seetõttu ei ole üllatav, et kasvuallikate otsimisel on pilk järjest sagedamini jäänud peatuma ka teise samba pensionifondide rahal. Mõte on lihtne: kuivõrd seda raha on seni investeeritud valdavalt väljapoole Eestit, siis miks mitte tuua see vähemalt osaliselt välismaalt ära, investeerida Eesti majandusse ja saavutada seeläbi majanduskasvu vajalik kiirus. Või kui see idee ei tööta, miks siis mitte investeerida raha meie kõige peamise tootmisfaktori – inimkapitali – arendamisesse.
Esimesel pilgul pole ei esimese ega teise ideega midagi viltu. Pensionifondidesse on tõepoolest kogunenud üsna palju raha ja see on ülekaalukalt investeeritud väljapoole Eestit. Peale selle kasvavad sissemaksed teise sambasse tõhusalt ja on tunduvalt suuremad kui väljamaksed. Möödunud aastal vastavalt 388 ja 5 miljonit eurot. Liiatigi püsib sisse- ja väljamaksete ülisuur vahe ja seega ka pensionifondide käsutuses olevate vahendite kiire kasv veel üsna kaua, kuid mitte lõpmatult kaua: seni, kuni tööjõuturult on väljunud valdav osa enne 1982. aastat sündinuid. Pärast seda sisse- ja väljamaksete suhe muutub ning siis võib nõnda suurest vahest kui täna ainult unistada. Kuid selleks ajaks, kui fondide mahu kasv stabiliseerub, on neis ilmselt kõvasti rohkem raha kui täna Eesti riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetes kokku. Olekski imelik, kui selle raha kasutamise vastu laiemat huvi poleks tekkinud.
Möödunud aasta lõpuks moodustas teise samba pensionifondide maht ümmarguselt 2,7 miljardit eurot ja see kasvab aastaga ca 0,4 miljardi võrra. Täitsa kaalukas summa, kui võrrelda näiteks riigieelarves 2016. aastal investeeringuteks ette nähtud 0,5 miljardi või ka erasektori 3,6 miljardi suuruse (2014 a. andmed) investeeringute mahuga.
Seejuures peame arvestama veel sellega, et kuivõrd Eesti majandusse on 2,7 miljardist investeeritud üksnes tühine osa, tähendab see, et ilma teise samba olemasoluta oleks inimeste kasutada olev sissetulek olnud viimase kaheteist aasta jooksul peaaegu üheksasaja miljoni euro võrra suurem ja suure tõenäosusega oleks enamik sellest rahast kulunud sisenõudluse suurendamiseks. Sisenõudluse kasv oleks omakorda tähendanud täiendavaid maksulaekumisi ja riigi kulutusi ja need omakorda jälle täiendavat sisenõudlust ja maksulaekumisi...ja kaheteist aasta kohta kokku ka tajutavat vahet SKTs.
Kuigi soovid pöörata pensioni teise sambasse kogunenud raha majanduskasvu mootoriks on täiesti mõistetavad, osutub lihtsaks üksnes sellise mõtte väljaütlemine. Esimene ja suurim takistus idee tegudeks pööramisel on kahtlemata tõsiasi, et pensionifondide otseseks kohustuseks, mida kuidagi muuta ei ole võimalik, on oma klientidele võimalikult suure pensioni kindlustamine, mis muu hulgas tähendab ka fondide kätte usaldatud raha võimalikult tootlikku ja riskivaba paigutamist.
Ükskõik, kuidas ka püüda, Eestisse investeerimise kohustusega neid eesmärke saavutada pole võimalik. Suurimat pensionisumma kasvu on võimalik saavutada ainult siis, kui otsida soodsamaid investeerimisvõimalusi tervest maailmast.
Mõiste soodsus on mitmetähenduslik ja mis veel olulisem, ajas muutuv mõiste. See ei tähenda sugugi ainult tulusust. Kuivõrd tulevikku ei saa kunagi täpselt ette ennustada, jääb investeerimine alati riskantseks. Samas on võimalik riske vähendada ja ajada asju nii, et ka oma kehvapoolseks osutunud otsuseid oleks suhteliselt kerge parandada. Eriti vajalik on see võimalus neile, kelle tööks on riskida neile usaldatud võõra rahaga. Ja see asjaolu toob investeeringu tulususe kõrvale võrdväärsena likviidsuse nõude. Ning kui nüüd võtta tulususe ja likviidsuse vajadus kokku, tuleb välja, et Eestis on neetult vähe kohti, kuhu pensionifondidel oleks mõtet investeerida. Või täpsemini – kuhu nad tohiksid investeerida. Väheriskantseid riigivõlakirju meil pole, samuti pole turul kuigi palju ettevõtete omi. Ja kui vaadata Tallinna börsi nimekirjas olevate ettevõtete imeväikeseid käibeid, pole seal ühtegi ettevõtet, mille aktsiaid soovi korral või vajadusel suures mahus osta või müüa saaks.
Kui nüüd käsu korras või patriootilistel kaalutlustel sellele turule iga päev paraja koguse miljonitega siseneda, või sealt väljuda püüda, pole raske ette kujutada, mida see endaga kaasa toob. Sisuliselt mitte midagi head, ainult turu solkimise. Alguses varade kallinemise ja siit edasi hindade kõikumise, kuivõrd hinnad on kunstlikult ebaõigele tasemele tõstetud.
Kuid põhiline point on ju selles, et majandus vara kallinemisest või omaniku vahetamisest kiiremini kasvama ei hakka. Selle kohta on viimase kaheksa aastaga saadud tervest maailmast enam kui piisavalt tõendeid. QE-dega turule toodud triljonid on peaasjalikult tõstnud üksnes kahte tüüpi varade hinda ja ainult rikkust ümber jaotanud, kuid investeeringuid reaalmajandusse sel teel pole kuigi palju juurde saadud.
Pensionifondide rahast võime majanduskasvu kiirenemist oodata alles siis, kui fondid saaks osaleda ettevõtete arenduseks tehtavates täiendavates emissioonides või aktsiakapitali laiendamistes, siis kui tehtava investeeringu abil viiakse ettevõtte tegevus uuele tehnoloogilisele või organisatsioonilisele tasemele jne. Ehk teisiti öeldult: selleks, et fondid saaks senisest tunduvalt enam pensionifondide raha Eesti ettevõtlusesse investeerida, on eelkõige vaja ettevõtjate ambitsioonikaid ja realistlikke arengukavasid.
Aga selleks, et pensionifondid saaks investeerida tehnilisse infrastruktuuri või inimkapitali, on vaja eelkõige vaadata nende poole, kelle vastutusvaldkonda need kaks asja kuuluvad, seega riigi poole. Või kui Eestis tekivad selleotstarbelised PPP–d ja muud seesugused organisatsioonid, siis ka nende poole. Ja kui neil on infrastruktuuriobjektide või inimkapitali jaoks vaja pensionifondide raha, siis see, kes raha vajab, peab selle pärast konkureerima teiste raha vajajatega võrreldavatel tingimustel. Vastasel juhul pensionifondid sellisesse ettevõtmisesse investeerida ei tohi, sest see oleks vastuolus nende tegevuse põhieesmärgiga.
Ehk teisiti öeldult: pensionifondide raha saaks kõige paremini kaasata infrastruktuuri ja inimkapitali arendusse läbi riigivõlakirjade. Aga arvata, et pensionifondid saaks infra arendamise ja demograafilise olukorra muutmise ülesannet vahetult enda peale võtta, pole kuigi realistlik.
Tweet
