Maailma riike võib liigitada mitut moodi: suurteks ja väikesteks, rikasteks ja vaesteks, nii lõpmatuseni. Liigitada võib ka selle järgi, kas neil on olemas toimiv pensionikindlustuse süsteem või mitte. Pensionikindlustusega riike saab omakorda jagada selle põhjal, kas kindlustus laieneb kõikidele või mitte, ning kõiki elanikke haarava pensionikorraldusega maid veel selle alusel, kas pensionisüsteem on põhiliselt rajatud põlvkondade vahelise solidaarsuse ideele või on süsteem personaalne.
Kui heita põguski pilk kogu maailma maade pensionisüsteemidele ja nende arengutrendidele, võib seni üksnes solidaarse või kolmesambalise pensionisüsteemiga kokku puutunud inimestele tunduda üllatavana, et kõige levinum on pensionisüsteemi uustulnuk ja viimasel ajal suure avaliku tähelepanu alla sattunud teine pensionisammas ehk kogumispension.
Teine pensionisammas paistab olevat mingis arengujärgus juriidiliselt olemas ka neis riikides, kus toimivat pensionisüsteemi veel pole (näiteks Timor Leste ja Mali). Isegi sellises riigis nagu Zimbabwe töötab see skeemi 3 + 3% järgi juba 1989. aastast, olles mingil moel elanud üle hüperinflatsiooni. Ka sotsialistliku Vietnami sotsiaalkindlustus on rajatud eeskätt II pensionisambale, rajanedes põhimõttel, et töötaja maksab 8% ja tööandja 18%.
Siiski tuleb tunnistada, et kõikidest probleemidest hoolimata on kogumispensionil hulk eeliseid, mida teistel süsteemidel pole.
Kogumispension kui ühiskondlik kokkulepe
Tegelikult pole siin midagi üllatavat. Solidaarne pensionisüsteem tähendab, et uus põlvkond võtab endale vastutuse eelmisele põlvkonnale pensioni maksmise eest. See sai olla domineeriv üksnes teatud arengutasemega või ühiskondliku korraga riikides ja sedagi kindlas demograafilises olukorras: siis, kui uus põlvkond oli vähemalt sama suur kui lahkuv.
Praegune reaalsus on see, et nii arenenud maailm kui ka osa arengumaadest paraku vananeb. Seetõttu on iga järgnev põlvkond eelmisest väiksearvulisem ega suuda solidaarset pensionikorraldust enam finantsiliselt ülal pidada. Iga pensionäri kohta on lihtsalt liiga vähe töötajaid. Meeldib see meile või mitte, kuid neis tingimustes peab töövõimeline osa elanikest endale pensioni põhiosa tööaastatega ise koguma.
Seega on inimeste vanaduspõlve kindlustamisel võtmeküsimus see, kuidas on ühes või teises kohas nii õiguslikult kui ka praktiliselt II samba pensionikindlustus korraldatud. Seejuures ei ole vahet, kuidas seda nimetatakse, kas II sambaks, kogumispensioniks, firmapensioniks või veel mingit muud moodi. Esmatähtis pole ka see, mitu protsenti panustavad inimesed ise ja mitu ettevõtjad, ning kas seda tehakse riigi vahendusel või mitte.
Peamine on asjaolu, et raha kogutakse inimese isiklikule kontole ja püütakse investeerida maksimaalse tulukusega. Eesmärk on, et vanaduspäevadeks vähehaaval kõrvale pandud raha mitte ainult ei kaotaks oma väärtust, vaid kasvaks inimese keskmiselt 40 aasta pikkuse tööaja jooksul reaalväärtuselt kahe-kolmekordseks.
Selle viimase eesmärgi saavutamine ongi kõikide II samba pensionisüsteemide põhiprobleem. Küsimusi on laias laastus kaks: esiteks, kuidas raha tulemuslikult investeerida, ja teiseks, kuidas teha seda minimaalsete tegevuskuludega. Eesti II sambale on ette heidetud vajakajäämisi mõlemas küsimuses ja nagu alati, on osa kriitikast õigustatud, osa mitte. Näiteks tegutseb Eestis nii täiesti normaalse kui ka täiesti ebapiisava tulususega fonde, kuid ega selleski midagi pretsedenditut ole.
Kindlasti mäletavad paljud, kuidas USA energiagigandi Enroni pankroti tõttu hajus firma töötajate pensionisammas nii täielikult, et selle avalikkusele teadvustamiseks pidasid naistöötajad vajalikuks firma hoone ees alasti protesteerida. Tuleb tunnistada, et võrreldes Enroni looga oli nende pensionifondide raha ajutine kaotamine finantskriisi ajal leebe negatiivne kogemus – mitte hullem kui suurima kogemusega Rootsi kogumispensioni fondidel.
Lisaks on negatiivsed juhtumid inimestele väärtuslik info fondide valimisel. Just kriisi ajal muutuvad nähtavaks need, kes riskivad oma klientide rahaga liiga palju.
Kurikuulsad haldustasud
Tegevuskuludega on asi natuke keerulisem. Ühelt poolt on need seotud fondi suuruse ja küpsusega. Pole saladus, et maailmas on üks suhteliselt väiksemate tegevuskuludega fond triljonile dollarile lähenev Norra SWF, kus tänu tehingute suurele mahule maksab ühe miljoni liigutamine väga vähe.
Eesti fondidele aga meie väikeste mahtude tõttu keegi soodustusi ei tee. Sedamööda, kuidas kasvavad meie fondide mahud, on siiski vähenenud ka tehingukulud. Kui 10 aasta pärast on teise sambaga liitunud Eesti kõik töötajad, on ka meie tegevuskulud võrreldes fondi mahuga tunduvalt alanenud.
Siinjuures on tarvis arvestada veel sellega, et praegu on maailm säästjatele äärmiselt ebasoodus ja hetkeinfo alusel ei saa teha järeldusi terve 40-aastase kogumisperioodi kohta. Pika perspektiivi hindamisel tuleks mäletada seda, et aastal 2005 oli LHV pensionifondi L tulusus 22,4% ja 2006. aastal 13,6%. Selline tulemus oli võimalik ainult tänu suurele tööle parimate investeerimisvõimaluste otsimisel. Kui oleksime tookord piirdunud suhteliselt lihtsate investeeringutega riikide võlakirjadesse, oleks olnud võimalik küll tegevuskulusid kokku hoida, kuid sellist tulemust poleks me saavutanud. Siit tulebki teine järeldus: kui püüelda maksimaalse tulemuse poole, peame leppima mõnevõrra suuremate tegevuskuludega.
Ja kui nüüd võrrelda Eesti ja meist märksa edukamate või rikkamate riikide kogumispensioni süsteeme, siis tundub, et erinevused pole mitte niivõrd riikide, kuivõrd fondide vahel. Arenenud riikide seas jääb riikidevahelistest erinevustest alles ainult asjaolu, et Eesti 2% on nominaalis tunduvalt vähem kui rikaste riikide 2%. Samuti on mitmes riigis saavutanud teine sammas juba täieliku küpsuse ning seepärast on fondide tegevuskulud meiega võrreldes suhteliselt väikesed.
Tweet
