Investor Kristi Saare

Foto: Triin Raa

Kuidas Sinust sai investor?

Ühelt poolt huvist ja teistelt poolt konkreetsest vajadusest. Mind on alati intrigeerinud mõtteviis, et raha võiks sinu eest tööd teha ja sinul on seetõttu võimalus tegeleda endale huvipakkuvate asjadega. Kuna olen enamiku oma senisest töökarjäärist tegelenud põhitöö kõrvalt ka erinevate projektide ja vabatahtliku tööga ning hindan väga paindlikkust ja võimalusi valida, siis minu peamiseks motivatsiooniks investoriks hakkamisel oli ikkagi vabadus. Teisalt, kui õpetajana läbi Noored Kooli programmi tööle läksin, siis polnud palganumbrid muljetavaldavad: 2011. aastal oli täiskohaga töötava nooremõpetaja palk ligikaudu 600 eurot brutos. Sellise summa puhul sai rääkida ainult äraelamisest, mitte reaalsest heast elust. Seega oli mul praktiline vajadus võtta rahaasjade üle kontroll, et ei peaks pidevalt muretsema.

Kuidas leidsid algkapitali?

Kuna minu palganumber polnud nii suur, et sellest oleks saanud midagi säästa, siis läksin ise teist teed pidi ja hakkasin mõtlema, kuidas oma sissetulekuid suurendada. Tegin ülevaate kõigest, mida oskan sedavõrd hästi, et keegi võiks mulle selle eest raha maksta. Lauale jäid eratundide andmine ja tõlkimine, mida olin ka ülikooli ajal enda ülalpidamiseks teinud. Hakkasingi otsima kliente väiksematele tõlketöödele ja tegin koostööd keeltekoolidega, kes vajasid täiskasvanud keeleõppuritele tänapäevastes meetodites tugevaid õpetajaid. Lisaks hoidsin silmad-kõrvad lahti, kui keegi otsis mõne projekti juurde abilisi, kui kuskil oli vaja koolitajaid või mu oskustest oli lihtsalt kellelegi abi. Tegelesin oma töökarjääriga, et suurendada oma vastutust, ning olen nüüdseks koolis lisaks õpetajaametile ka õppejuht.

Kuidas soovitad algajal investoril alustada?

Eks võimalusi ongi kaks. Esiteks, vaadata kriitilise pilguga üle kõik oma kulutused ja võimalusel neid vähendada, hinnates ratsionaalselt, millised kulutused on tõeliselt vajalikud ja samas pakuvad ka naudingut. Teine tee on see, mida mööda ise läksin – leida lisatööotsi. Lihtsam on leida ajutisi abitöölise või asendustöötaja tööotsi, mida vahendab näiteks GoWorkaBit, ent kui pingutada ja sõpradega infot jagada, siis leiab lisaprojekte ka erialaselt. Kõige keerulisem ongi esimeste kontaktide leidmine – eestlastele meeldib pigem kliente oodata kui enda oskusi välja reklaamida ja aktiivselt oma teenust pakkuda. Muidugi tulevad appi ka „klassikud” ehk ebavajalike asjade mahamüümine, autokasutuse piiramine, väiksema või odavama elamispinna valimine ja muu säärane optimeerimine.

Milline oli Sinu esimene eesmärk investorina?

Minu kõige esimene eesmärk oli pihta hakata. Kogusin selleks ikka piisavalt palju hoogu, sest investeerimismaailm näis alguses ikkagi suur ja õigete valikute tegemine keeruline. Seadsin endale eesmärgi, et suurendan pidevalt oma investeeringute mahtu – kui alustasin ainult paarikümne euroga, siis pingutasin selle nimel, et iga kuu kasvõi 10 eurot rohkem investeeringutesse jõuaks. Vaikimisi kaasnes sellega väljakutse leida mooduseid suurendada oma sissetulekuid igakuiselt.

Milline on see nüüd?

Olen avalikult välja öelnud, et töötan finantsvabaduse nimel. Minimaalselt võiks finantsvabaduseni ehk hetkeni, mil investeerimistulud katavad kõik igapäevased elamiskulud, jõuda hiljemalt 40. eluaastaks, optimistlikumalt aga 35. eluaastaks. Mida kauem investeerinud oled, seda suuremaid võimalusi hakkad igal pool nägema, seega võib eesmärk ajas ka muutuda.

Kumba rohkem eelistad, kas aktsiaid või võlakirju?

Minusugusele väikeinvestorile meeldivad rohkem aktsiad, sest üldiselt – kui välja jätta LHV hiljutine emissioon – on võlakirjad minu jaoks pigem natuke liiga suur tükk, et neid mugavalt portfelli kaasata. Teisalt olen hetkel oma portfelli pigem agressiivselt ehitamas, mis tähendab, et võlakirjade peamine võlu ehk vara väärtuse hoidmine on minu jaoks vähem atraktiivne kui aktsiate pakutav tootlus. Pikas perspektiivis võiks Baltikumi võlakirjaturg pakkuda rohkem valikuvariante – kui suur osa ettevõtete võlakirju on näiteks erinevate krediidipakkujate poolt välja antud, siis eelistaksin samade laenude rahastamist pigem ühisrahastuse kui võlakirjade kaudu. Ootaksin näiteks pikisilmi Eesti riigi võlakirju.

Mille järgi kujundad investeerimisotsuseid?

Minu strateegia on olla pigem lihtne ja igav. Ma ei taha võtta liiga suurt riski ega kulutada üleliia palju aega investeeringute haldamisele. Seetõttu ei tee ma investeerides ka väga palju ootamatuid otsuseid. Mul on olemas üleüldine plaan, mida ja millal ma ostan, ning üldjoontes ma jälgin seda. Väike protsent portfellist on ka meelelahutuseks – sellega ma katsetan riskantsemaid investeeringuid. Muidu olen aga põhjalik inimene. Kõik investeerimispakkumised, mis minu lauale jõuavad, uurin ma detailselt läbi ja otsustan pigem konservatiivselt.

Miks ja kelle algatusel loodi Naisinvestorite Klubi?

Naisinvestorite Klubi loomise idee sai alguse, kui hakkasin algaja investorina otsima erinevat investeerimisinfot, lugesin Äripäeva ja käisin erinevatel koolitustel, kus torkas teravalt silma, et naised olid üritustel pigem harv nähtus – sageli olin ma aruteluringis ainuke naisterahvas. Kui vaadata statistikat investorite kohta, siis joonistub samuti välja, et naiste osakaal kipub jääma alla 20 protsendi. Tekkiski huvi, miks see nii on. Veidi tausta uurides sain teada – ja seda tõid välja mitmed naised –, et alustamine tundub hirmus ja investeerimisel on veidi selline „meeste asja” maine. Lisaks oli puudus ka konkreetsetest eeskujudest ja võimalusest teiste kogemusi kuulata. Nii saigi esiti loodud Facebooki grupp, kus avanes võimalus turvalises keskkonnas investeerimisest ja rahast rääkida, ilma et peaks kartma küsimusi küsida. Kaks nädalat pärast grupi loomist tegime esimese kohtumise, et jagada kogemusi ja koondada mõtteid, milliseid koolitusi ja üritusi oleks vaja. Sealt läkski pall veerema. Nüüdseks koondame tuhandeid naisi ja sügisel tähistame oma teist sünnipäeva.

Mille poolest erinevad naiste ja meeste investeerimisotsused?

Eks sellele küsimusele vastamine veidi soostereotüüpidesse kaldub, aga minu kogemusest joonistuvad laias laastus välja kaks erinevust, mida toetavad ka erinevad uuringud. Üks neist on riskitaluvus – mehed hüppavad rohkem pea ees turule ja teevad riskantsemaid tehinguid. See ei tähenda, et naistel riskijulgust poleks, ent sageli on neil sotsiaalse survena rohkem vastutust pere-eelarve ja lastega seonduvate kulude eest, mis arusaadavalt tõmbab riskitaluvust alla. Oma roll on ka taustauuringutel – naised kipuvad põhjalikumalt infot uurima ning teevad tänu sellele ka informeeritumaid otsuseid ning tegelevad korrektsemalt ja väiksema vaevaga näiteks seadusandluse ja maksunüanssidega. Siiski arvan, et mida aeg edasi, seda rohkem need erinevused vähenevad – eelkõige siis, kui sissetulekud üha rohkem võrdsustuvad ja ka muud sotsiaalsed kohustused võrdsemalt jaotuvad.

Veel 3 mõtet:

LHV IPO-st

„Ma olen LHV fänn. Minu investeerimiskonto on LHV-s ning mul on hea meel, et nad on otsustanud Balti börsi elavdada. Kahjuks leian, et sellest pikas perspektiivis ei piisa – ma ei oska ette kujutada, milline ettevõte võiks näiteks lähima viie aasta jooksul teha IPO meie börsil. See aga tähendab, et börsil on liikumised jätkuvalt aeglased ning LHV mõju börsiaktiivsusele võib olla samuti pigem lühiajaline.”

Balti börs meeldib

„See on passiivseks investeeringuks suurepärane. Samas on meie turg väga vähelikviidne ja väheste valikutega. Hoolimata sellest, et mulle mitmed meie ettevõtted meeldivad, hoian Balti aktsiate osakaalu oma portfellis 10 protsendi juures. Uusi oste teen 2–3 korda aastas ehk hoian vaikselt ikkagi silma peal.”

Riigiettevõtted börsile

„Kui riiklikke võlakirju ei tule, siis olen nende hulgas, kes toetaks riiklike ettevõtete osaliselt börsile toomist. Mulle põhimõtteliselt meeldib idee, et sul on võimalus omada tükki ettevõttest, millele sa igakuiselt raha annad. Samas oleks põnev börsil näha ka mõnda eestimaist tootmisettevõtet või miks mitte ka mõnda IT-ettevõtet. Suur osa meie riigi praegusest ettevõtlusplaanist on infotehnoloogia arengule üles ehitatud, miks mitte lasta ka kohalikel arengusse panustada? Samas ei oska ma hetkel välja tuua ühtki ettevõtet, kes võiks olla sellises faasis, et talle endale Balti börsile tulekust kasu oleks.”

Tiit Efert

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 2/2016

Tweet