Viimasel ajal on selliste traditsiooniliste majanduskasvu võimalike kiirendite, nagu loodetav välisnõudluse kasv, tööjõumaksude alandamine või innovatsiooni tõhustamine, kõrval hakatud üha enam rääkima ka sellest, et majandusarengu toetamiseks oleks vaja Eesti majandusse senisest rohkem suunata kohalikke säästusid, eriti aga pensionifondidesse kogunenud ja kogunevaid miljardeid.
On ka aeg, sest elu on näidanud, et osa loodetust, nagu näiteks välisnõudluse tugevnemine, saavad meie probleeme ka parimal juhul ainult osaliselt lahendada ja et väliskeskkond ei pruugigi iseendast meile enamiku ajast soodne olla.
Sama selgeks on saanud ka see, et tee efektiivsuspõhiselt majanduskasvult innovatsioonipõhisele nõuab tunduvalt enam aega, oskusi ja ressursse, kui üleminek investeeringutepõhiselt efektiivsuspõhisele ning et me ei teagi päris selgelt, kuidas tuleb toimida ja mida peame selleks tegema. Ning ega ka tööjõumaksude vähendamine üksi niisama lihtsalt majandust toetama hakka. Elu on näidanud, et tööjõumaksude vähendamisel kipuvad kasvama teised maksud, mis omakorda toovad kaasa kiirenenud töötasu kasvu, mistõttu ettevõtlus tööjõumaksude alandamisest oodatud kasu ei pruugigi saada.
Ja nii olemegi nüüd teiste arenenud riikidega üpris samasuguses olukorras. Tuleb leppida sellega, et meil pole hetkel majanduskasvu kiirendamiseks käepäraseid teisi ideid, kui pöördumine vana tarkuse - raha paneb rattad käima - juurde.
Kuivõrd meil rahatrüki masinat pole ja võlgu võtta me ka ei taha, jäävad ainsateks kohtadeks, kust raha majandusse juurde tuua, meie endi säästud, raha väljavoolu vähendamine ja riigiettevõtted.
Tundub, et kriitiliseks kohaks ülalmainitud kolmikus on just riigiettevõtetega seotud probleemid. Mitte seepärast, et seal midagi enneolematut juhtunud oleks või teha tuleks. Probleemi dramaatika paistab olevat peidetud hoopis sinna, et me ei armasta oma riigiettevõtete võimalustest kuigi palju rääkida, nende arenguvõimalusi nii tulukuse kui ka kasvu seisukohalt analüüsida; et meie jaoks on riigiettevõtted mingiks vana aja jäänukiks, mis on hetkel küll olemas, kuid mis on juba definitsiooni järgi ebaefektiivsed ning millest meid areng ükskord niikuinii vabastab. Kui siin millestki üldse rääkida tasub, siis selleks on üksnes riigiettevõtete juhtide palgad.
Kui aga maailmas ringi vaadata, siis võib üsna kiiresti veenduda, et arenenud maades riigile ettevõtluses osalemisel sellist allahindlust ei tehta. Me ei ole aga isegi viitsinud mõelda sellele, kuidas meie pinnal tegutsevad teiste riikide või riigi kontrolli all olevad ettevõtted vägagi konkurentsivõimelised ja investoritele atraktiivsed saavad olla. Olgu siin meeldetuletuseks väike loetelu: Statoil, Neste, Vattenfall, Telia ...
Ja kui natukegi lähemalt tutvuda arenenud riikide edulugudega, tuleb välja, et mitmetel juhtudel on just riik olnud see ettenägelik ja usaldusväärne omanik või kaasomanik, kes on valitud sektorites riskinud rohkem ettepoole vaadata ja investeerida edu saavutamiseks komplekssemalt ja kaugemasse tulevikku, kui erasektor, eriti aga väikeste arenevate riikide eraettevõtjad seda teha suudaks, aidanud kaasata sisemaiseid säästusid ja tuua sisse välisinvesteeringuid.
Olgu siin meeldetuletuseks öeldud, et viiekümne aastaga puruvaesest arengumaast ülirikkaks saanud ja majandusvabaduste poolest riikide seas pidevalt esikohal oleva Singapuri majandusareng on suurel määral toetunud just riigi osalusega ettevõtete oskuslikule juhtimisele ja kodumaiste säästude kasutamisele. Kuid ega Singapur teinud seejuures midagi sellist, mida juba varem tehtud poleks. Sarnast lähenemist võime näha nii kaugel kui ka lähemal – näiteks Soome või Austria või Korea arengulugudega tutvumisel.
Paraku ei sobi Eesti riigifirmad ettevõtlike ja konkurentsivõimeliste ettevõtete ritta kuigi hästi. Ei saagi sobida. Probleemid algavad ettevõtete juhtimisest ja lõpevad nende tulevikuvisiooni ebamäärasusega. Ehk teisiti öelduna, nad on peidetud tõsiasja, et kuigi meie riigiettevõtetest enamik peaks toimima äriseadustiku mõttes samadel alustel kui eraettevõttedki, on nad siiski kord sisepoliitiliste ambitsioonide, kord eelarve tasakaalustamise meetodi või üldise lühinägelikkuse ning umbusu ohvriks. Lõppkokkuvõttes tähendab see aga seda, et plaanidesse riigiettevõtetega midagi ette võtta, suhtutakse reeglina sügava umbusuga.
Seetõttu ei saa riigiettevõtted, mis võiks olla oluliseks ja suhteliselt riskivabaks kodumaise vaba raha investeerimise kohaks ja tuua sisse ka välisraha, muutuda selleks seni, kuni riik ei lõpeta hetkepoliitilist sekkumist nende ettevõtete juhtimisse, kuni neid ei vaadelda aegajalt kui sobivat instrumenti eelarve tasakaalustamisel, vaid fikseerib üheselt ja pikaajaliselt nende arengueesmärgi.
Seega saaks riik oma suhtumise muutmisega saavutada korraga vähemalt neli eesmärki. Esiteks luua normaalsed tingimused sisemaiste säästude suunamiseks meie majandusarengusse, teiseks vähendada raha väljavoolu ja kolmandaks luua stabiilsed tingimused nende ettevõtete arenguks ning lõpuks kaotada topeltstandardid ettevõtlusele.
Ei ole vist saladuseks, et vabal rahal ja säästudel oleks kõige lihtsam liikuda avalikesse, see on börsil noteeritud ettevõtetesse, kuivõrd nende tegevus on nähtavam ja allutakse rangemale regulatsioonile ning kontrollile, mis kokkuvõttes tagab investorite riskide parema maandamise.
Paraku on sel teel terve rida raskusi. Kõigepealt on selleks meie ajalooline kogemus, mis ütleb, et börsile viidud ettevõtted (sealhulgas ka riigiettevõtted) võivad meil väga kergesti vahetada omanikku ja uus omanik ei pruugi kohalikule kapitaliturule jäämisest enam hoolida.
Kuid olulisemaks takistuseks on siiski meie riigiettevõtete haldamise senine praktika. Vaja ei ole muud, kui täit selgust, mida riik oma ettevõtetest tahab ja milleks ta neid üldse omab. Kui eesmärgid on selged ja mõõdetavad, peaks kaduma ka nende juhtimise kvaliteedi ja kohalike säästude kaasamise probleem.
Tweet
