Shutterstock
On üsna kerge jõuda otsusele, kas minna õhtul kinno või või jääda koju, hakata kaalu langetama, muuta oma soengut, sest nendel teelahkmetel seistes ja suunda valides kipub mõju õnnetundele olema üsna marginaalne. Suuremad otsused, nagu näiteks ülikooli astumine, abieluettepaneku tegemine, oma äri alustamine, kolimine, panevad pikemalt mõtlema, sest puudub kindlustunne, kas elu muutub sellest paremaks. Hiljuti avaldatud uuring näitab, et kui mõni kaalumisel olev plaan võtab südame alt õõnsaks, siis tõenäoliselt tuleks see samm ette võtta.
Ebakindlas seisus langetatud otsuste mõju on varasemalt palju uuritud, kuid enamasti põhinevad need mõne asutuse andmebaasidel või puudutavad suhteliselt tagasihoidlike panustega küsimusi, kuna keeruline on panna kokku juhuslikku valimit ning sundida inimesi abielu lahutama või töökohta vahetama.
Kull või kiri
Hüpoteetiliste situatsioonide asemel võttis Chicago ülikooli majandusprofessor ja Freakonomicsi üks autoritest Steven D. Levitt ülesandeks uurida, kuidas tegelikult mõjutavad rasked otsused meie elu (link uuringule). Selleks lõi ta lehekülje FreakonomicsExperiments.com ning kutsus inimesi vastama erinevatele küsimustele, millega reaalses elus maadeldakse, sh võis ka ise dilemmasid välja tuua.
Et otsuseid oleks võimalik põhjuslikult tõlgendada, mõjutas ta inimeste elulisi valikuid läbi juhusliku mündiviske. Näiteks, kui keegi kaalus lapse saamist, tähendas kull seda, et plaan tuli ellu viia ja kiri mõtte tagasilükkamist.
Interneti ja sotsiaalmeedia ajastul elamine võimaldab meie tekstidel, piltidel ja videotel jõuda sadade, tuhandete ja isegi miljonite silmapaarideni. Info professor Levitti eksperimendist levis kiiresti ning kutsus lõpuks kokku üle 20 000 inimese ennast kirja panema ning saatust mündiviskele usaldama.
Hüpe tundmatusse väärib küünlaid
Ligikaudu 63% osalejatest kinnitas, et nad langetasid otsuse nõnda nagu münt neile seda näitas ja seega oli olemas valim, kelle käitumist ja õnnetunnet edasi uurida. Katsealuseid kaks ja kuus kuud hiljem uuesti küsitledes näitas statistika, et inimesed, kes võtsid oma elus ette suurema muutuse, hindasid end kahe kuu lõikes mõnevõrra õnnelikumaks ning kuue kuu järel juba palju õnnelikumaks võrreldes nendega, kellele loos käskis elu vanaviisi jätkata.
Kui palju õnnelikumad nad täpsemalt olid? Kümne punkti skaalal kasvas suure dilemma ees seisnud inimeste õnnetunne tervelt 2 punkti võrra neil, kes võtsid muutuse vastu. Konkreetsematest otsustest omasid kõige tugevamat positiivset efekti töölt lahkumine, oma ettevõtte loomine ning kolimine.
Hirm läbikukkumise ees
Mõistagi kerkib säärase katse raames üles kõikvõimalikke tegureid, mis võivad muuta küsitavaks tulemuste tõlgendamise. Näiteks võisid osavõtjad valetada, et loobusid töökohast, kuigi mündi kohaselt oleks pidanud seda tegema või ülehinnatakse oma õnnelikkust võrreldes tegelikkusega, varjamaks kahetsust või valetatakse iseendale psühholoogilistel põhjustel.
Nende riskide minimeerimiseks anti inimestele võimalus liita uuringuga kolmas osapool (näiteks sõber või perekonnaliige), kelle näol tekkis sõltumatu allikas tehtud otsuse ning selle mõjude kinnitamiseks. Ligikaudu 30% vastajatest lubas kontaktisiku kaudu olukorda üle kontrollida. Kui kahe kuu perspektiivis võis vastustes täheldada teatud ulatuses erinevust, siis kuue kuu osas oli vähe tõendust, et vastajad oleksid ebaausad olnud.
Elu kipub tihti jääma autopiloodile, sest kõrvaltänavaid kasutades kardame riskida ebameeldivate üllatustega ja kaotada turvatunnet. Paraku väheneb seeläbi tõenäosus avastada uusi võimalusi ning liikuda potentsiaalselt õnnelikuma tuleviku suunas. Kui mainitud uuringust võiks midagi kõrva taha panna, siis ennekõike seda, et suurtele teelahkmetele jõudes peaks meil olema rohkem julgust valida rada, mida mööda varem pole käinud.
Tweet
