Andres Viisemann: pensionifondid ja ühiskond

Need, kellel on vara, soovivad vähe­malt oma elujärje säilimist. Kuid põhjus-tagajärg-seos toimib tõenäoliselt ka vastupidi. Ühiskonnad, kus mõeldakse tänasest päevast kaugemale, on rikka­mad nendest, kus elatakse peost suhu.

Vanemate toetamine on noorte kohus

Jõukamad ühiskonnad hindavad stabiil­sust kõrgemalt. Samas aitab stabiilsus kaasa jõukuse kasvule. Stabiilsus ei sõltu ainult sellest, kui palju on ühiskonnas rikkust, vaid ka sellest, kuidas see on jaotunud ühiskonna liikmete vahel. Kui vara ühiskonnas on jaotunud väga ebavõrdselt, siis need, kellel ei ole midagi kaotada, hakkavad paati kõigutama. Ja kui neid kõigutajaid on palju, siis võib paat ümber minna.

Pensionisüsteemi ülesanne on eelkõige tasakaalustada sissetulekute jaotust ühis­konnas erinevate vanusegruppide vahel ja hoolitseda selle eest, et sissetulekute lan­gus pärast tööjõuturult lahkumist ei oleks šokeerivalt drastiline. Kõige lihtsam viis selle eesmärgi saavutamiseks on jaotada kodanike sissetulekuid maksude kaudu ümber ehk võtta neilt, kes teenivad, ja ja­gada neile, kes enam ei teeni. On loomu­lik, et noortel, tervetel ja tugevatel lasub kohustus aidata vanemaid ja nõrgemaid.

Ühiskonna vanuseline struktuur, aga ka väärtused on aja jooksul muutunud. Demograafilistest muutustest (ülalpeeta­vate osakaalu pidevast kasvust rikastes ühiskondades, kus inimesed elavad kauem, samas kui laste arv keskmises peres väheneb) on omajagu kirjutatud.

Pensionireform oli samm õiges suunas

Samavõrd oluline on ka väärtuste muutus ühiskonnas. Inimesed on muutunud individualistlikumaks, elatakse rohkem endale ja nõutakse oma õigusi. Vanemad inimesed on poliitiliselt isegi aktiivsemad kui noored, mis tähendab, et sageli on just sellel kasvaval grupil oluline hääl tähtsate ühiskondlike valikute (sealhulgas ka sisse­tulekute ümberjagamise) kujundamisel. Valitsus, kes alandab pensione, ei püsi kaua võimul.

2002. aasta pensionisüsteemireformiga loodi (lisaks olemasolevale esimesele sambale) kohustuslikud teise samba ja vabatahtlikud kolmanda samba pensioni­fondid. Reformi esmane eesmärk oli peh­mendada demograafiliste trendide põh­justatud probleeme, eelkõige kasvavat survet riigieelarvele.

Pensionireformiga vähendati natuke tänaste palgasaajate vastustust tänaste pensionäride ees (töötasust mahaarvatav maks esimesse sambasse alanes 20 prot­sendilt 16 protsendile) ning natuke vastu­tust anti oma pensioni eest inimesele en­dale. 6% inimese palgast läheb tema enda valitud fondi. Lisaks esimesele ja teisele sambale motiveerib riik kodanikke mak­susoodustustega koguma pensioniks ta­gavara ka kolmanda samba pensionifon­didesse või kindlustustoodetesse.

Täna võib kindlalt väita, et pensionire­form oli samm õiges suunas. Vanaviisi, ai­nult solidaarse esimese sambaga jätka­mine oleks meid jätnud kursile, kus oleksime pidanud tulevikus jälle ja jälle kergitama sotsiaalmaksu, et täita võetud kohustusi tulevaste pensionäride ees või siis teatud hetkel antud lubadusi murd­ma (tõenäoliselt korduvalt).

Inimesed peaks võtma vastutuse

Kahtlustan, et 2002. aastal mõtlesid reformijad eelkõige sellele, kuidas vähendada pensionikohustustest tulene­vat ja aja jooksul järjest süvenevat probleemi eelarvedefitsiidiga, ning loodeti, et juhul kui inimestele anda rohkem vabadust ja vastutust otsustada oma tuleviku üle, siis kasutatakse seda ka ära. Kuid inimeste käitumine ei muutunud. Ehk polnud reform piisavalt radikaalne, et see oleks kutsunud esile olulist muutust käitumises. Tõenäoliselt ei tajunud suur hulk inimesi sel ajal isegi mingit muud muutust peale selle, et tuli valida kohustuslikus korras fond, ja nad ei saa siiani aru, miks seda vaja oli.

Vaatamata sellele, et pension sõltub nüüd mõningal määral rohkem varase­mast sissetulekust, ei ole pensionisüs­teem tekitanud inimestes omanikutunnet oma pensioni (tuleviku sissetule­kute) suhtes. Ma saan täiesti aru, et kui mingi asi on kohustuslik, siis see on juba pea automaatselt ka vastumeelne.

Oma tuleviku eest vastutuse võtmisest hoidumist näitab ka see, et enamik ini­mesi on jätnud kasutamata riigi poolt pa­kutavad maksusoodustused kolmanda samba pensionifondidesse investeerimi­sel. Inimeste huvi vabatahtlikult (isegi koos maksusoodustusega) oma pensio­niks raha koguda on olnud väga leige. Seega kerkib taas küsimus: mis on põh­jus ja mis on tagajärg!?

Ma siiski loodan, et enamik inimesi ee­listab, vähemalt teoorias, omada pigem rohkem kontrolli oma tulevase sissetule­ku üle, kui jätta kõik riigi otsustada. Ma arvan, et ei ole päris aus osutada ainult viletsatele pensionifondidele, sest mitte kõik pensionifondid pole olnud viletsad ja inimestel on alati olnud vabadus oma fondi vahetada.

Neljateistkümne aastaga, mis on pensionireformist möödunud, on asjad tasa­pisi paremuse poole liikunud. Inimesed on hakanud hääletama oma rahaga. Üks näide pensionireformile järgnenud esi­mesest kümnest aastast: sõltumata sel­lest, et LHV pensionifondide tootlused olid konkurentidest pikalt ees, olime fon­dide mahult viimaste hulgas. Seejuures tekitas tõelist nõutust fakt, et kaks Eesti kõige suuremat pensionifondi olid sel ajal (oma kategoorias) kõige madalamate toot­lustega pensionifondid. Täna on inimesed teadlikumad, kuid pensionifondi valik sõl­tub sageli endiselt välistest teguritest.

Ka pensionifondide tasud on alanenud, kuid mitte fondivalitsejate vahelise konkurentsi tõttu, vaid tänu regulatiivsele survele. Fondide tasusid tuleks vaadelda koos fondide mahuga.

Vaatamata kõrgetele teenustasudele (2%) oli LHV Varahaldus oma tegevuse esimesed 11 aastat miinuses. Et teenusta­susid alandada, oleksime pidanud leidma uusi investoreid, kes omakorda oleks pida­nud meie kasvava kahjumi kinni maks­ma. Ma isegi ei kaalunud seda võimalust, kuna minu arvates peaks kliente eelkõige huvitama teenuse või toote omadused ja kvaliteet (pensionifondi tootlus), mitte ettevõtte kasumi (kahjumi) suurus. Kahtlen, kas kliendid oleks meie fondidesse rohkem investeerinud, kui LHV kahjum oleks olnud esimesel 11 aastal mõne miljo­ni võrra suurem. Kõrge protsent väikeselt summalt on vähem väärt, kui väike prot­sent suurelt summalt. Koos fondide mahu kasvuga on alanenud ka teenustasud. LHV Varahaldus on viimased kolm aastat teeninud kasumit ja meil on olnud võima­lus suurendada oma investeeringuid too­tearendusse. LHV on seadnud alati esi-kohale fondide tootluse. Ka edaspidi teeme me kõik, et meie fondid oleks toot­luses esirinnas.

Üks aspekt, milles fondihaldurid on seadusandja ootusi ja lootusi suurelt petnud, on pensionifondide investeeringud koha­likku majandusse. Selle asemel, et kohali­kud kapitaliturud elavneksid, kasvas pen­sionifondide loomisega hoopis kapitali väljavool riigist. See ei pea aga tähendama, et asjad nii jäävadki. Tagantjärele analüü­sides võime jõuda järeldusele, et ootused olid mõnevõrra ajast ja keskkonnast ees. Kõigepealt olid pensionifondid liiga väike­sed, et investeerida börsil noteeritud akt­siatest mujale. Samuti asetas seadusand­lus fondide teele ohtralt takistusi.

Kohalik majandus vajab raha

Tänaseks on pensionifondide mahud kasvanud ja ka regulaatorid on püüdnud investeerimiskeskkonda parandada. Seejuures ei näe ma, et börsil varem emiteeritud aktsiaid teiste turuosaliste käest ostes saaks luua tohutult uut väärtust. Uue kapitali kaasamise tehin­guid pole aga börsil viimastel aastatel peaaegu et olnudki. Viimasel ajal on hakanud midagi siiski muutuma.

Pensionifondide investee­ringutel oleks Eesti majan­dusele positiivne mõju, kui raha paigutataks uutesse projektidesse ja arengutes­se. Mõju oleks märksa po­sitiivsem, kui see on ole­masolevate varade kokkuostmisel, mis, tõsi küll, vabastab ettevõtjate raha uute projektide jaoks, kuid ei garanteeri, et uusi projekte siiski ette võetak­se. Taolised erainvesteerin­gud on töö-ja ajamahukad, aga ma usun, et mõne aas­ta pärast ei ole enam harul­dane see, kui pensionifon­did on olulised osanikud mõnes tublis eraettevõttes või kinnisvaraarenduses.

Mida saaks aga teha veel, et meie riigi areng oleks stabiilne, inimesed rikkamad ja tunneks end oma saatuse peremehena? On räägitud vajadusest parandada kodanike investoriharidust. Sellest oleks kindlasti natuke kasu. Kuid ma kahtlus­tan, et need teadmised jäävad teoreetili­seks seni, kuni inimesed ei pane reaalselt oma sissetulekutest kõrvale vara, mida investeerida.

Alates asutamisest on LHV missioon aidata kaasa Eesti kapitali (nii finants-kui ka inimkapitali) kasvule. Kindlasti tahame seda suunda jätkata.

 

PS!

Raha tuleb kõrvale panna

Enamik inimesi ei teadvusta riski, et esimene ja teine pensionisammas ei taga neile tõenäoliselt rohkem kui 40 protsenti nende tä­nasest sissetulekust. Või siis võtavad nad seda para­tamatusena, mille vastu pole midagi teha. Riigi poolt seatud eesmärk on 40% keskmise netovanadus­pensioni (I ja II sammas) ja netopalga suhe. Et sissetu­lekud ei langeks pensionile jäämise korral rohkem kui 20%, peaksid inimesed ise täiendavalt koguma neli korda suurema summa kui see, mis koguneb nende teise samba fondidesse. Vahet pole, kas ise kogutud vara on paigutatud panga­kontole, aktsiatesse, võla­kirjadesse, kinnisvarasse või metsamaasse, tähtis on see, et elu ei käiks peost suhu ja igast sissetulekust pandaks midagi kõrvale.

Teise samba pensionifond on tõenäoliselt suure osa eestlaste jaoks nende kõi­ge suurem investeering. Kui 10 aastat tagasi oli inves­teering tõesti nii tibatilluke, et ei väärinudki tähelepanu, siis nüüd juba tasub sellele silma peale heita ja seda hoida. Vastupidiselt paljude netikommentaatorite arvamusele ja isegi mõne majandusteadlase seisukohale (kes keelduvad uskumast rahandusminis­teeriumi andmeid) pole pensionifondid klientide raha põletanud.

Andres Viisemann
LHV asutaja ja pensionifondide juht

 

Fondide eelmiste perioodi­de tootlus ei tähenda luba­dust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta.

LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Tutvu LHV pensionifondide pros­pektiga www.lhv.ee/pension ja pea nõu asjatundjaga.

Tweet