Shutterstock
Keskpankade viimase aastate agressiivsed võtted on pannud analüütikud uurima uute meetodite mõju majandusele. Üheks kindlamalt kõlavaks seisukohas on, et madalad intressimäärad ja võlakirjade ostuprogrammid on tinginud varahindade tõusu. See on igati loogiline tagajärg, sest madalama nõutava tulumäära korral on vara poolt genereeritavad rahavood praegusel hetkel rohkem väärt. Sellest tulenevalt on rohkem tähelepanu saanud aktsiaturgude reaktsioon Fedi otsustele.
„Alates 2008. aastast kuni tänaseni on rohkem kui poole S&P 500 tootlusest andnud päevad, mil toimus USA keskpanga intressimäärade seadmise istung.“ Niimoodi kirjutas Wall Street Journali arvamusartiklis endine Fedi nõukogu liige Kevin Warsh, kirjeldamaks kui häirivalt palju võimu on ühel asutusel aktsiaturgude üle.
FOMC istungeid toimub aastas 8 tükki ning kui arvestada ainult intressiotsuste avaldamise päevade tootlusega, on aktsiaturg nendel päevadel alates 2008. aastast kerkinud 38%. Kokku on antud perioodil S&P aktsiaindeks tõusnud 78%. Kuna Fedi koosolekute päevade tootlus moodustab tõepoolest suure osa üldisest aktsiaturu kasvust, siis investorid peaksid Yellenile nii mõnegi tänukirja saatma.
Või kas ikka peaks? Üks kahtlusenoot pärineb Ben Carlsonilt, kelle sõnul on 2008. aasta üsna juhuslik alguspunkt. Ta arvutas samad näitajad ka mõnede teiste algusaastate korral ning tulemustest on näha, et ülejäänud perioodidel on Fed justkui oma mõjujõu kaotanud. Tundub, et kasutatud on vana head nippi – leia sobiv periood, mis toetaks sinu seisukohta.
Allikas: Ben Carlson
FOMC päevade fenomeni on uuritud ka pikaajalisemalt. Käesoleva aasta märtsis avaldas GMO sellekohase uuringu, kus vaadeldi Fedi kohtumiste mõju aktsiaturgudele alates 1964. aastast. Sarnaselt 2013. aastal ilmavalgust näinud USA keskpanga analüütikute uuringuga jõuti järeldusele – viimase 30 aasta jooksul on Fedi koosolekud hakanud turgudele arvestatavat mõju omama. Allolev graafik näitab milline oli tootlus FOMC istungite päevadel võrreldes keskmise päevaga aktsiaturul.
Allikas: GMO
Lisaks võimaldab antud statistika koostada huvitavaid „mis oleks, kui...“ jooniseid. Järgnev stiilinäide kujutab aktsiaturgude liikumist kui Fedi koosolekuid poleks toimunud. Samuti on võimalik arvutada statistikuid nagu monetaarpoliitikaga korrigeeritud CAPE jne.
Allikas: GMO
Kõige üllatavam avastus GMO poolt on aga see, et pole vahet, mis koosolekul otsustati. Hoolimata sellest, kas Fed tõstis, langetas või jättis intressimäärad muutmata, oli antud päevade tootlus keskmisest kõrgem. See aga muudab teooria Fedi ulatatud abikäest turgudele absurdseks ning esimeses lõigus toodud loogiline seos intressimäärade ja varahindade vahel kaob. Võib justkui järeldada, et kui Fed tahaks aktsiaturgude tootlust tõsta piisaks ainult sellest, kui koosolekuid toimuks rohkem. Sellised, tervele mõistusele vastu käivad järeldused õõnestavad kogu eeloleva teooria vundamenti.
Mis siis ikkagi toimub? Ühelt poolt oleks tegu nagu pikaajaliselt tõestatud efektiga, kuid teisalt sõltub palju valitud perioodist ning vahepeal on seos vastuolus loogikaga. Vastus on tegelikult üsna lihtne – pirukat on rohkem kui taldrikule mahub.
Jordan Ellenberg on Wisconsin-Madisoni ülikooli matemaatikaprofessor ja raamatu „How Not to Be Wrong: The Power of Mathematical Thinking“ autor. Ta juhib tähelepanu, et sellist viga nagu ülaltoodud artiklid ja uuringud on teinud, esineb tegelikult üsna sageli, väga tihti aga tööturgu puudutavates artiklites. Ellenbergi soovitus kõlab nii: „Ärge arvutage osakaalu numbritest, kui need numbrid võivad olla negatiivsed.“ Sellistes olukordades on protsendi tähendus hoopis midagi muud kui tavaliselt harjunud ollakse.
Oletame, et meil on väike kohvik, kuid kahjuks inimesed kohvi ei osta ja kahjum kohvimüügist ühes kuus oli $500. Õnneks müüme samas kohas ka saiakesi ja vanu CD plaate ning kumbki tegevus andis $750 kasumit ehk kokku kahe peale $1500. Kohvik teenis kokku $1000 kasumit ja seega 75% sellest andis saiakeste müük. Saiakesed olid seega peamised kasumi genereerijad. Aga sama korrektne on ka öelda, et 75% kasumist tuli CD plaatide müügist. Kui kohvimüük oleks veel täiendavalt olnud $1000 miinuses, oleks kohviku kasum null ja lõpmatu suur protsent kasumist oleks tulnud saiakeste müügist.
75% kõlab nagu „peaaegu kogu kasum“, aga olukorras, kus numbrid võivad olla positiivsed ja negatiivsed, ei saa enam niimoodi ennast väljendada. Tegu pole sugugi hüpoteetilise näitega, sest vahepeal võib ka reaalses elus kohata analüüse, kus arvutatakse ettevõtte segmentide ärikasumite osakaale, kuigi mõni segment on kahjumis.
Valedele järeldustele võib jõuda ka juhul, kui muidu negatiivsed olla võivad numbrid juhtuvad olema mingil perioodil positiivsed. 2012. aasta presidendivalimistel oli Mitt Romney toetajaskond naiste hulgas kesine, mistõttu avaldati järgnev infokild: „Obama valitsemine on toonud Ameerika naistele raske ajajärgu. Naistel on raskem tööd leida kui ühelgi teisel perioodil ajaloos ning naised moodustavad 92,3% kaotatud töökohtadest Obama võimu ajal.“
Iseenesest on tegu tehniliselt korrektse väitega. Perioodil 2009. jaanuar – 2012. märts vähenes töökohtade arv majanduses 740 000 võrra. Naiste hulgas vähenes tööhõive samal ajal 683 000. Teine number jagatud esimesega annab tulemuseks 92,3%. Obama käskis ilmselgelt ettevõtetel kõik naised vallandada.
Tegelikult on tegu neto töökohtade arvu muutusega. Meil pole infot palju töökohti loodi ja palju kadus, lihtsalt nende kahe muutuja vahe on 740 000. Netomuutus võib olla nii positiivne kui ka negatiivne, mistõttu on ohtlik sellest osakaalusid arvutada. Mõelda, mis oleks juhtunud kui Romney oleks alustanud arvutust üks kuu hiljem ehk 2009. aasta veebruaris. Kuna tegu oli tööturu jaoks üsna jõhkra kuuga, siis võrdluses 2012. aasta märtsiga oli töökohtade arvu vähenemiseks 16 000 ning naised olid kaotanud 484 000 töökohta. Seega moodustasid naised tervelt 3000% kaotatud töökohtadest Obama valitsusajal. Milline möödalastud võimalus Romney poolt Obamat veel halvemas valguses näidata.
Tegelikult oleks aga 3000% väljakäimine ilmselt enamikes valijates tekitanud kahtlusi, et protsent pole päris õige mõõdik. Tehniliselt on protsentarvutus tehtud korrektselt, kuid sisulist mõtet sellel pole.
Tulles tagasi aktsiaturgude ja Fedi näite juurde, siis ilmselgelt võib aktsiaturgude muutus mingil perioodil olla negatiivne või positiivne. Ben Carlson toobki välja, et põhjus, miks 2008. aasta alguseks võttes, annab tulemuse, et pool kasumitest on tulnud tänu Fedi otsustele, on tõsiasi, et aktsiaturud lõpetasid aasta 37% miinuses. Mõelda, kui aktsiaturud oleksid alates 2008. aastast tõusnud 38%, kas see tähendab, et kogu tõus oli tänu Fedile? Või kui aktsiaturud oleksid kerkinud kõigest 19%, oleks Fed andnud 200% tõusust?
Pole kahtlust, et Fedi poolt seataval rahapoliitikal on majandusele mõju, mis jõuab kõikide majandusagentideni ja seetõttu on seotud ka aktsiaturuga. Samas on seda mõju oluliselt keerukam hinnata kui lihtsalt võrrelda Fedi päevade ja kogu aktsiaturu tootlust. Tegu on küll tehniliselt korrektse, kuid sisutühja arvutusega.
Tweet
