Konkurentsiamet tegi hiljuti ettepaneku, et pensionifondi saaks vahetada sagedamini, kui 3 korda aastas. Iseenesest tuleb nõustuda, et selline piirang peab olema põhjendatud ning kui see pole, siis tuleks leevendada.
Börsidele investeerivatest fondidest saabki igapäevaselt lahkuda (avatud fondid). Samas on fonde, mis teevad ebalikviidseid investeeringuid (nt kinnisvara, börsil noteerimata väärtpaberid) ning sellistest fondidest igapäevaselt lahkumise võimaldamine lõppeb pahasti. Sellepärast luuakse sellised fondid suletud fondidena kindla lõppemise tähtajaga. Meie pensionifondid on nende kahe hübriid – peaksid olema piisavalt likviidsed, samas investeerima Eestisse, mis tähendab valdavalt ebalikviidsed investeeringud.
Eesti pensionifondide turg on rikastumas. Swedbank ja LHV on teatanud uute pensionifondide turule toomisest. Näiteks LHV on turule toomas passiivselt juhitud pensionifondi, mis teeb investeeringuid ainult vabalt kaubeldavatesse instrumentidesse. Pole mingit põhjust mitte lubada sellest fondist igapäevaselt raha välja võtta. Isegi selle fondi väljumistasu saab olema 0%. Pikk etteteatamine väljumiseks kõlab sellise strateegiaga fondi puhul isegi ohtlikult. Passiivsest strateegiast tulenevalt ei ole fondil fondijuhti, kes saaks sõltuvalt turu olukorrast riski vähendada. Kui USA aktsiaturg on 7 aastat tõusnud, on hea mõelda, et „osta ja hoia“ strateegia on tore. Kuid järgmine kord, mil näeme 60%-list hinnalangust, ning kliendil pole võimalik kiiresti väljuda, ega fondijuhil riske vähendada, on olukord kliendi jaoks kurb.
Kuid sellist igapäevase väljumise võimalust ei saa pakkuda pensionifond, mis ise investeeringuid kiirelt vähendada ei saa. Kui meie pensionifondide turg rikastub, peab ka nendest „väljumise tingimused“ muutuma fondi strateegiast sõltuvaks. Ükski fondivalitseja ei saa lubada kliendile likviidsust, mida keerulisel ajal tegelikult tagada ei saa või saab täita ainult alles jäävate klientide huve kahjustades.
Pensionifondide turg peab arenema, sest seisev vesi pole hea. Aga muudatused tuleb teha läbimõeldult. Ohtlik on kummardada ühte ideed. Pigem peaks turg rikastuma, see aga tähendab paindlikumaid tingimusi, mitte lihtsalt ühe tingimuse ühes või teises suunas muutmist. Seega fonde, millelt ootame erineva investeerimispoliitika täitmist, ei saa sama vitsaga reguleerida. Seda ei likviidsuse ega ka tasude mõttes.
Turul konkurentsi tagamiseks on elementaarne, et teenusepakkuja saaks oma teenust tutvustada ja müüa. Ilma selleta pole mõtet konkurentsi toimimist oodata. Lõpuks jääb otsus kliendile – milline strateegia, millised tasud ja mis tingimustel saab lahkuda. Lisaks saab konkurentsi elavdamiseks vähendada turule sisenemise barjääre. Uue investeerimisfondide seaduse järgi seda nõutava kapitali osas ka tehakse. Kolmandaks peame võimaldama luua erinevaid pensioniks kogumise lahendusi, sest klientide vajadused pole samad - uuringud näitavad, et üle poole Eesti elanikest on valmis riigi kaasabil pensioni rohkem panustama. Ka siin on seadusemuudatused paindlikkust lisamas, kuid kindlasti see protsess üleöö otsa ei saa.
Tweet
