Shutterstock
Finantskriisist alates on üritatud rahapoliitikaga majandusele uuesti hoog sisse saada, kuid keskpankade paisunud bilansside ning erinevate varaklasside hinnatõusu kõrval jääb globaalse majanduse kasv endiselt konarlikuks ning kiduraks. Pärast seda, kui Jaapani keskpank loobus aktiivsemast rahapoliitikast ning suurema koorma võttis õlgadele valitsus, on loodetud, et fiskaalpoliitika võtab teatepulga üle ka mujal maailmas.
Võimalik, et just seepärast leidsid investorid ennast läinud nädalal riski eest põgenemise asemel hoopis tunnustamas Donald Trumpi plaani turgutada majandust läbi maksukärbete ning infrastruktuuri investeeringute. Kuna tulevast aastast kontrollib nii Valget Maja kui ka Kongressi üks partei, on presidendikampaania raames reklaamitud ideede pööramine seadusteks tõenäolisem, kuid endiselt jääb õhku küsimusi, millises ulatuses neid läbi viiakse ja kui suureks kujuneb kokkuvõttes nende majanduslik mõju.
Ühest küljest on Trump võtnud eesmärgiks suunata järgneva kümne aasta jooksul USA infrastruktuuriprojektidesse kuni üks triljon dollarit ehk 100 miljardit dollarit aastas (ca 0,5% SKPst) ning vähendada üksikisiku ja ettevõtete tulumaksu, mis võrdub Goldman Sachsi arvates fiskaalpoliitika lõdvendamisega suurusjärgus 0,75% SKPst. Kuid teisalt on tulevane vabariiklasest riigipea soovinud muuta olemasolevaid kaubandusleppeid ning teinud ettepaneku kehtestada osade riikide impordile tollimaks, mille mõju majandusele hinnatakse pikaajalises vaates negatiivseks. Millises ulatuses ettepanekuid tegelikult rakendatakse, näitab tulevik, kuid hetkel ei kiirusta Goldman USA 2017.a SKP 2% reaalkasvu prognoosi muutmisega.
Morgan Stanley arvates ei maksa loota, et fiskaalne stiimul ka globaalsel tasapinnal väga märkimisväärseks osutuks. Lähtudes G20 riikide siiani avaldatud valitsuste 2017.a eelarvetest, peaks fiskaalpoliitika küll soosima rohkem majanduskasvu, kuid kindlasti pole efekt sama jõuline nagu 2008-2009.a. Kui toona oli G20 riikides fiskaalse stiimuli maht kokku ligikaudu 2 triljonit dollarit ehk pea 3% SKPst), keskpangad pakkusid agressiivset rahapoliitilist tuge ja appi võeti veel täiendavaid stabiliseerivaid meetmeid, siis 2017.a prognoosib Morgan Stanley fiskaalse stiimuli suuruseks 0,3pp SKPst.
Samuti argumenteerib Morgan Stanley, et fiskaalpoliitka pole enam nõnda efektiivne nagu kriisi alguses, sest võlakoormad on nii avalikus kui ka erasektoris kõrgemad ning erinevalt 2008-2009.a on finantssüsteemis praegu ka piisavalt likviidsust. Arvestades seika, et paralleelselt jääb rahapoliitika arenenud riikides jätkuvalt lõdvaks, on selle kombinatsioon väikese fiskaalse lisastiimuliga majanduse jaoks siiski toetav.
Tweet
