Pixabay
Investeerimise ja hasartmängude vahele naljalt võrdusmärki ei seata. Mida saab siis ühist olla raha paigutamisel väärtpaberitesse ja hobustele panustamisel? Investeerimise ja teiste eluvaldkondade vahel saab alati paralleele tuua ja sellest midagi õppida, kuid antud teemade puhul võib ühisosa olla üsna suur.
Esimene ühenduslüli on näiteks maailma edukaim investor, Warren Buffett, kes 16-aastase poisina oli hipodroomidel sagedane külaline. Ta õppis sealt nii mõndagi raha kaotamise kohta, kuid tema lähenemine panustamisel hobustele oli väga sarnane tema investeerimisstrateegiaga. Ka tema parem käsi, Charlie Munger on võrrelnud aktsiaturgu panustamisega hipodroomil, öeldes, et lihtsustatult on tegu sama süsteemiga.
Hobuste võiduajamisel jagatakse panustatud auhinnafond proportsionaalselt võitjate vahel. Lihtsamalt öeldes tähendab see, et kogu raha jagavad omavahel need, kes panustasid õigesti võitjale. Nad saavad tagasi enda tehtud panuse ja valesti panustanute raha.
Oletame, et meil on kolm võimalikku sündmust (hobust), mille toimumisele (võidule) panustada - A, B ja C. Pärast panustamist selgub, et raha jaotati kolme variandi vahel järgmiselt:
A - €100
B - €200
C - €300
Kokku seega panustati kolmele variandile €600. Oletame, et toimus sündmus B ja arvutame, palju sündmusele B panustajad teenisid. Leiame, et iga panustatud euro kohta maksti välja €600/€200 = €3, see tähendab, et igaüks sai tagasi enda panustatud euro ja lisaks €2 kasumit. Šanssides väljendatuna on see 2-1, andes sündmuse toimumise tõenäosuseks panustamise järgi 33%.
Vaadates panustatud summasid võib eeldada, et panustajad arvasid kõige tõenäolisemaks variandiks olevat C. Kui C oleks toimunud, oleks iga euro panustaja saanud väljamakseks €2, millest €1 oli panustatud summa ja €1 kasum (šanssides 1-1, tõenäosus 50%). A variandi toimumisel oleks ühe euro panustaja saanud tagasi oma algpanuse ja veel lisaks 4 eurot (šansid 4-1, tõenäosus 20%). Oluline seaduspärasus, mida siit tuletada on, et mida rohkem mingile variandile panustada, seda väiksemaks muutub selle oodatav kasum.
Steven Crist, kes oli pikka aega hobuste võiduajamise tulemusi kajastanud publikatsiooni Daily Racing Form juhtfiguure, on avaldanud väga huvitava kirjatüki* panustamise erinevatest tahkudest. Ta toob välja, et panustajatel on ligipääs tohutul hulgal andmetele ja nüanssidele, mille abil nad selgitavad kõige tõenäolisema võitja. Ometigi, kihlveokontoris panust tehes kaotavad nad sisuliselt kohe raske tööga kättevõidetud eelise.
Nimelt on Cristi sõnul võitja väljaselgitamine ainult pool tööd. Selleks, et pikaajaliselt edukalt hobuste võiduajamisega raha teenida, tuleb tähelepanu pöörata ka pakutavatele šanssidele ehk hinnale. Ka head ennustajad ei suuda seda tõde ignoreerides positiivset tootlust näidata.
Kõige lihtsam näide on olukord, kus me eeldame, et väljamakse šansid on fikseeritud. Oletame, et võitjale panustades maksab kihlveokontor õige otsuse korral välja kahekordse panuse summa (panustades €1, saate tagasi €2). See tähendab, et pakutavad šansid on 1-1. Mõistlik lähenemine siinkohal on panustada ainult juhul, kui usutakse, et hobusel on suurem kui 50% võimalus võita.
Veendume selles ise. Kui on olemas hobune, kelle tegelik võiduprotsent on 70% ja me panustaksime talle 50 korda järjest €1 euro, oleme kokku investeerinud €50. Me võidame 35 võistlusel ja saame €70 (15 korral kaotame ja ei saa midagi). Kasutades meile pakutud šansse ära, valides hobuse, kelle tegelik võitmise tõenäosus on suurem, oleme me teeninud investeeringult 40% tootlust. Kui me aga panustaksime juhul, kui hobuse võidu tõenäosus on väiksem kui 50%, jääksime miinusesse.
Nagu varasemalt välja toodud, siis reaalsuses pole šansid fikseeritud, vaid sõltuvad sellest, palju mingile variandile panustatakse. Põhimõte jääb aga samaks – tuleb võrrelda pakutavaid šansse (hinda) ning tegelikku võitmise tõenäosust. Kui eksisteerib hobune, kelle tegelik võitmise tõenäosus on 70%, siis vaevalt on võimalik saada nii soodsat hinda nagu 1-1. Kuna tegu on suure favoriidiga, panustatakse talle rohkem kui teistele variantidele. Selle tulemusena võib aga juhtuda, et šansid lähevad ebasoodsaks (hind liiga kõrgeks) ehk panustamine kõige tõenäolisemale võitjale muutub negatiivse tulemusega tegevuseks.
Tõmbame paralleeli investeerimisega. Paljude investorite eesmärk on leida ettevõtteid, mis on võitjad - olgu see siis seoses mõne muutusega majanduskeskkonnas (näiteks võitjad madalatest naftahindadest, kõrgematest intressidest tulevikus jne) või tärkavatest sektoritest. Kuid ainuüksi võitjatele panustamine ei taga veel head tootlust. Tuleb vaadata, mis hinda (šansse) turg meile pakub ning kas see on kooskõlas ettevõtte potentsiaaliga. Kui ignoreerida hinda võib kogu eelnev töö mõttetuks muutuda.
Aktsiahinnad sarnanevad paljuski šansside kujunemisega hobuste võiduajamistel. Mida edukamaks peavad investorid ettevõtte võimalusi, seda rohkem soovitakse ettevõttele panustada, tõstes aktsia hinda. Üha kõrgem hind aga muudab, sarnaselt hipodroomil toimuvale, oodatava tootluse madalamaks. Kui pakutav hind muutub ebasoodsaks ja investor seda ignoreerib, rakendab ta pikaajaliselt kahjumlikku strateegiat, olenemata sellest, kui hästi ta suudab tõenäolisemaid võitjaid teistest eristada.
Crist selgitab, et panustajad on harjunud mõtlema võitajate leidmisest ja neile panustamisest. See on ka loomulik, sest raha jagatakse vaid õigesti panustajate vahel. Tegelikult aga ei ole küsimus selles, milline hobune on kõige tõenäolisem võitja, vaid millise hobuse puhul pakutakse kõige paremaid šansse suhtena tema tegelikku võiduvõimalusse. Sama kehtib ka aktsiaturul. Edukas strateegia ei keskendu sektorite või tööstusharude kõige tõenäolisemale võitjale panustamisega, vaid otsib olukordi, kus turg kõige enam alahindab ettevõtte tegelikku väärtust.
*Crist on Value (Artikkel on kirjutatud nii hästi, et asendades igal pool sõna horse sõnaga stock ei ole aru saadagi, et autor räägib tegelikult hobuste võiduajamisest)
Tweet
