Tootlikkuse kasv sööb USA töökohti

Shutterstock

Trumpi sõnul on USA sõlminud hulgaliselt halbu tehinguid, andes palju teistele riikidele, kuid saades ise vähe vastu. Ehedaks tõestuseks siinkohal on väidetavalt töötleva tööstuse tööhõive olukord – töökohtade arv on rekordmadalal tasemel, sest USA ettevõtted on tootmise kolinud välismaale. Trump soovib need töökohad tagasi tuua ja selle saavutamiseks on ta ähvardanud Mehhikosse tehaseid plaanivaid ettevõtteid täiendavate maksudega ning tõmmanud joone peale Vaikse ookeani ülesele kaubandusleppele.

USA töötleva tööstuse tööhõivest vastu vaatav pilt on tõepoolest kurjakuulutav. Kui vahetult enne II Maailmasõda moodustasid töötleva tööstuse töökohad tervelt 39% kõikidest töökohtadest (põllumajandussektor välja arvatud), siis nüüdseks on antud töökohtade osakaal kahanenud alla 9%.

Allikas: Federal Reserve

Ühendriikide 45. presidendi kinnisidee tuua tagasi tootmisega seotud töökohad on ajendanud sõna võtma mitmeid majandusteadlasi ja investoreid. Howard Marks, kes on kuulus oma memode poolest, ütles maikuus avaldatud kirjas „Economic Reality“, et seekord ajendaski teda kõige rohkem mõtteid paberile koondama töötleva tööstuse töökohtade teema.

Marks märgib, et absoluutnumbrites on töötlevas tööstuses tööl 12,3 miljonit inimest, mida on 37% vähem kui 1979. aastal saavutatud tipus. Toona oli tehasetöölisi 19,5 miljonit. Seega, kui palju on USA tööstustoodangu maht samal ajal vähenenud? Vastus, mis ilmselt lugejatele tuleb üllatusena on, et USA tööstustoodang on hetkel oma tippude juures. Õigupoolest on see kaks korda kõrgem kui 1979. aastal. Kaks korda suurem maht vähema kui 2/3 töötajate arvuga tähendab, et tootlikkus on enam kui kolmekordistunud. Kui tootlikkus poleks vahepeal muutunud, oleks töötlevas tööstuses tööl ligi 25 miljonit inimest.

Allikas: Federal Reserve

Economic Policy Institute andmetel kaotas USA perioodil 2001-2013 hiinlastele 3,2 miljonit töökohta, nendest 2,4 miljonit töötlevas tööstuses. See tähendab, et Ühendriikide suurim töökohtade varas polegi mitte mõni välisriik, vaid tootlikkuse suurenemine, mille tõttu on kadunud kordades rohkem töökohti. Marksi soovitus: kui valitsus soovib tootmissektori töökohti säilitada, tuleks seadusega keelata tootlikkuse kasv. Samas möönab ta, et see tuletab talle meelde tekstiilitöötajate mässu 19. sajandi alguses, kes töökohtade kadumise tõttu ühinesid ja hakkasid nende töö üle võtnud masinaid lõhkuma. Ajalugu näitab, et majanduslikku progressi on raske jõuga tagasi hoida.

Majandusajaloolase ning California ülikooli professori James Brad DeLongi sõnul on tootmistöökohtade vähenemine sama paratamatu nagu küttide/marjakorjajate töökohtade kaotamine loomapidamisele/põllumajandusele, raskete asjade vedajate ametipostide kadumine hobusele jne. Töökohtade kaotus ei tähenda, et seda funktsiooni pole enam vaja või et see oleks vähe tähtis. Näiteks põllumajandus ja tootmine on endiselt inimestele hädavajalikud, kuid tehnoloogiline areng võimaldab neid asju teha vähema inimeste arvuga. DeLong toob võrdluse Saksamaaga, mis teatavasti on väga suurelt panustamas oma töötleva tööstuse sektorisse ning on sektori ettevõtete jaoks muutnud tingimused nii soodsaks kui võimalik, aga siiski on tehasetööliste osakaal vähenemas.

Allikas: Economagic.com

DeLong toob välja, et kindlasti on meeldivam olla sellise protsessi kasusaaja rollis ehk inimese saabastes, kes ei kaota oma töökohta ja saab tänu tehnoloogilisele arengule kaupa/teenust odavamalt. Küll aga ei ole tore olla põllumees, kes kaotab oma töö sellepärast, et toitu toodetakse efektiivsemalt. Asi pole mitte ainult selles, et tuleb leida uus töökoht, vaid uus töökoht teises valdkonnas. Selle jaoks ei pruugi aga olla piisavat ettevalmistust.

Samas ei tasu ka mõelda, et pärast töökoha kaotamist jääb inimene pidevalt töötuks. Uuringud on näidanud, et kui tehasetöötaja kaotab töö, siis tema sissetulek järgmise 20 aasta jooksul jääb ca 10% madalamaks kui sarnasel tööpostil töötanud inimesel, keda ei koondatud. Tavaliselt ei liiguta $35/tunnis palgaga töökohalt McDonaldsisse, kus makstakse $9/tunnis. Seega inimesed tõepoolest leiavad endale uue töö ja mitte oluliselt kehvemate tingimustega. Ühtlasi kipuvad ka nemad saama kasu odavatest kaupadest/teenustest nagu odavam toit, televiisorid jne.

Seetõttu tundubki DeLongi jaoks veider, et USA poliitikud (kaasa arvatud Hillary Clinton valimiskampaania ajal) ei keskendu lahenduste otsimisele, kuidas mitu generatsiooni vältavat majanduse struktuurset muutust valutumaks teha, vaid räägivad kaubanduslepete keelustamisest nagu võluvitsast, mis selle protsessi peataks. Vaikse ookeani ülese kaubandusleppele (TPP) vee pealetõmbamise valguses arvutas DeLong, palju töökohti kaotas USA NAFTA ja Hiina WTO liikmeks saamise tõttu ja leidis, et vastavad näitajad on ca 200 000 ja 300 000 ehk ca 0,36% USA tööjõust. Seetõttu ei usu ta, et TPP keelustamine erilist efekti omaks.

Marks toob oma kirjas välja ka mitu probleemkohta seoses sellega, et USA peaks taas tootma asju, mida teised suudavad efektiivsemalt valmistada. Oletame, et Hiinas valmistatud mobiiltelefon maksaks jaemüüjale $100 ning USAs valmistatud sama mudel $150. Marksi hinnangul on Trumpil kolm varianti: (1) keelata mobiilide import ning nõuda nende valmistamist USAs, mis maksab $150; (2) leida ameeriklased, kes on nõus tegema tööd Hiina palkade eest, et vähendada telefoni hinda $100-ni; (3) kehtestada tariif Hiina mobiiltelefonidele, mis muudaks nende hinna võrdseks USA tootja $150-ga.

Marksi hinnangul pole esimene variant tänapäeval mõeldav. Sarnaselt vähe tõenäoline on ka teine variant, kuna algatuseks peaks valitsus selleks langetama miinimumpalka, et mitte seadusega vastuollu minna. Kõige tõenäolisem on seega kolmas variant ehk tariifide tõstmine, mida Trump on lubanud ka teha.

Aga ka siin on palju takistusi. Marks, kelle üks põhilisi soovitusi investoritele on mõelda kaugemale esimese ringi efektidest, toob antud vaimus välja järgnevad asjaolud: antud tariifid rikuksid ilmselt paljusid praegu kehtivaid kaubandusleppeid, millest tuleks loobuda; tuleb mõelda, millised vastutariifid kehtestatakse USA kaupadele (vaevalt teised riigid jäävad siin staatilisele positsioonile); mis siis kui USA suurim laenuandja Hiina ei soovi enam nii agaralt võlakirjaoksjonitel osaleda; kasvav protektsionism kasvatab tõenäoliselt konfliktide ohtu riikide vahel. Kuid kõige lihtsam küsimus oleks, milline ameeriklane oleks nõus maksma 50% rohkem telefoni eest võrreldes praeguse hinnaga.

Kas valijad, kes hääletavad idee poolt tuua töökohad USAsse tagasi, on mõelnud, mis mõju omavad USA palkadega toodetud kaubad (või tariifid, mille eesmärk on Hiina toote hinnad viia samale tasemele) nende isiklikule elukallidusele? Ning kuidas õigustada nende 3,2 miljoni ameeriklase, kelle töökoht on kolinud Hiinasse, huvide eelistamist sadade miljonite teiste ameeriklaste ees, kes peavad hakkama kaupade eest oluliselt rohkem maksma? Seega peaksid ameeriklased valima, kas nad soovivad kõrgepalgalisi (võrreldes ülejäänud maailmaga) tootmise töökohti või madalama hinnaga kaupasid. Mõlemat korraga ei saa.

Täiendavat lugemist:

NAFTA and other trade deals have not gutted American manufacturing — period (DeLong)

Economic Reality (Marks, PDF)

Tweet