Intervjuu börsijuhiga

Foto: Tiit Efert

Olete pool aastat ametis olnud. Mis on olnud selle aja jooksul kõige üllatavam?

Kõige üllatavam on olnud see, et üllatusi pole olnud. Valdkond ei olnud mulle ju võõras. Sellepärast ilmselt ka üllatusi polnud.

Kui aktiivne investor ise olete?

Ei ole väga aktiivne. Esimesed paigutu­sed tegin juba paarkümmend aastat tagasi ja sain 1990. aastate lõpus – üle-eel­mise kriisi ajal – karmi kogemuse osaliseks. Ma ei osanud õigel ajal väljuda, aga kokkuvõttes tulin nulliga välja.

Olen teinud endale selgeks mõned vald­konnad – kuhu need võiksid liikuda. Need paigutused, mis on jäänud, on sellised, mida ma ei pea tihti jälgima. Samas ei ole need ka „osta ja unusta” paigutused, aga hinnad on olnud võrdlemisi stabiilsed.

Ma ei ole kaupleja, mul on pikaajaline vaade, et sissepandud kapitalist peab ole­ma 20 aasta pärast midagi tekkinud. Üri­tan oma tulevikku ise suunata, et mitte ainult pensionist sõltuda.

Tallinna börsi indeks on kõigi aegade tipus. Mida see näitab?

See näitab, et ettevõtetel, kellest börsi indeks koosneb, läheb hästi. Kui indeks novembris rekordini jõudis, siis saime sellest teada ajakirjaniku käest, kes meile helistas. Ta küsis, et kas šampusepudelid on juba lahti korgitud. Tegelikult ei jälgi me indeksit igapäevaselt.

Me liigume samas suunas maailma akt­siaturgudega, aga selleks, et nendega min­git paralleeli tõmmata, on meil ettevõtteid liiga vähe. Meie börsi ei mõjuta suured trendid, vaid siinsete ettevõtete käekäik.

Pole mingi saladus, et meie peamine väljakutse on suurendada emitentide arvu, sest järeldusi teha saab siis, kui ette­võtteid on rohkem.

Kui palju näitab aktsia hind börsil ettevõtte tegelikku väärtust?

Väga palju mõjutab hindu rahatrükk. Oodatakse, kui suures mahus see jätkub.

Mõelda tuleb sellele, kuidas aktsia hind kujuneb, ja esitada küsimus: kui ma oma ostuotsuseid teen, kas ma suudan ära põhjendada, et ettevõte on seda hinda väärt, või on aktsia hinnas sees ka tule­vikku suunatud optimismi? Mina võtan ettevõtte pulkadeks lahti ja mõtlen, kui­das võiduvõimalusi suurendada ja riski vähendada.

Kui iga päev tuleb uudis, et indeks on rekordkõrgusel, siis pead ise otsustama, mis aktsia hinda üles ajab. Ilmselt on sel­le taga ka globaal-poliitilised sündmused. Ümbritsevat vahtu on palju ja see annab hindadele võimendust.

Indeksi tipp on käes, kas siit saab ainult langeda?

Võtame näiteks LHV aktsia, mida peeti juba IPO ajal läinud kevadel kalliks, ometi on see tulnud veel 35 protsenti üles. Kui investor peab hinda kalliks, siis on raske üles ronida. Aga kui investor näeb, et ettevõte tegutseb hästi ning sel on ambitsioonikat plaanid laieneda ja kasvada, siis teeb ta matemaatika läbi ja otsustab ise, kas aktsia on ülehinnatud.

Kohtumistel välispankadega on meile sisusse süvenemata öeldud, et teil on päris hea turg. Aga kui saadakse teada, kui palju meil käivet taga on, siis tunnis­tatakse, et likviidsus on nõrk.

Aktsiate vabalt kaubeldav osa on väike. Kui seda saaks mitmekordistada, siis võiks hind ka tõusta. Aktsiad on praegu piiratud arvu inimeste käes, ja kui need ei müü, siis hind ei saagi muutuda. Kui oleks rohkem ettevõtteid, siis see meelitaka ka uusi investoreid ja hind peaks tõusma.

Kes investeerivad Tallinna börsile?

Kohalike jaeinvestorite osakaal on kasvanud. Ühelt poolt teeb see rõõmu, et kohalik jaeinvestorkond on teadlikum ja otsib võimalusi, kuhu investeerida. Rahvusvahelist institutsionaalset raha siin palju ei ole. Nõustajad on öelnud, et Tallinna börs ei paku pinget – instru­mente, millesse investeerida, pole.

Kümme aastat tagasi olid börsil liiderakt­siateks Hansapanga ja Telekomi aktsiad. Praegu liideraktsiaid pole. Börsi käivet vaadates näeme, et langus tekkiski peale seda, kui nimetatud ettevõtted lahkusid.

Öeldakse, et kui börs on tipus, siis hakkavad ka taksojuhid investeerima, mis on ohumärk.

Kas börsile on tulnud ridamisi uusi ettevõtteid? No ei ole. Kas on aktsiahinnad on kõvasti üles liikunud? Kas siin on olnud võimalus rikastuda? Ei ole. 1990. aastale lõpus oli aga börsil võimalik rikastuda.

Kolm tunnet, mis inimeste otsuseid mõjutavad, on lootus, hirm ja ahnus. Kui taksojuht investeerib, siis on tal järelikult lootus, et ta saab oma rahale paremat tootlust kui siis, kui raha niisama panga­kontol seisab, sest rahatrükiga on intres­sid viidud nulli. Jutt buumist tuleb mee­diast, mitte börsilt.

Taksojuhid investeerivad igas riigis. Soovime liikuda selliste riikide poole nagu Rootsi, kus on kõige parem inves­teerimiskultuur. Aga seal on börs olnud juba 150 aastat.

Kõik võtab aega, peavad tulema tõusud ja läbikukkumised, et üks põlvkond saaks rääkida teisele. Mida suurem on teadlik investorkond, seda väiksem peaks olema taksojuhtide osakaal. Nemad lähevad peavoolumeediaga kaasa ega oska riske hin­nata. Mida rohkem on selliseid, seda suu­rem on ühiskonnas nende inimeste osakaal, kes börsilanguse puhul kannatavad.

Teadlikkuse tõstmine, et otsused oleksid kaalutletud, on aeganõudev protsess. Tegeleme sellega nii palju, kui jõudu on. Praegu me räägime Eestis mõnest tuhan­dest inimesest, kes börsil aktsiaid ostavad.

Ettevõtteid on ju ka börsil aja jooksul vähemaks jäänud.

Börsile annavad tooni liideraktsiad. Need on kadunud, aga ettevõtete arv ei ole muutunud – neid on läinud ära, aga uued on tulnud asemele. Läbi on tõesti käinud suuri ettevõtteid, mis on välisomanike poolt üles ostetud, ja see on olnud ka põhjus, miks on lahkutud.

Kuidas Eestis kapitaliturgu suurendada?

Eestis on kapitalituru suhe SKT-sse 9 protsenti. Ida-Euroopa riigid on selles osas ühel pulgal, välja arvatud Tšehhi ja Poola, kes on pikalt ees. Seal on riik kõvasti panustanud. Vanast Euroopast on Poola siiski väga kaugel.

Meil Eestis on ebareaalne, et kapitali­turg oleks 50 protsenti SKT-st, see tähen­daks 10 miljardit eurot. Küll aga võiks praeguse seisu duubeldada ehk jõuda 4 miljardini. Selleks on meil fookuses kolm valdkonda.

Peamine on riik – et ta tooks riigiette­võtteid börsile. Jää on hakanud selles val­las liikuma, aga hoogu oleks juurde vaja. Me küll räägime, et pensionifondid võik­sid investeerida Tallinna börsile, aga meil ei ole neile midagi pakkuda. Vabalt kau­beldavaid aktsiaid on alla miljardi euro väärtuses, aga pensioniraha on kolm mil­jardit. Riigiettevõtetel on mahtu ja ka vä­lismaine fond otsib mahtu. Ta otsib ka tootlust, aga madala riskiga.

Teine valdkond on eraettevõtted. Suu­remaid on paarsada ja nendega me koh­tume. Väiksemad ja keskmise suurusega ettevõtted pole väga aktiivsed.

Meil on alternatiivturg First North, kuid see ei tööta. Sellest ei teata midagi. Isegi nõustajad ei tea, rääkimata ettevõt­jatest. Minu südameasi on olla ise nõusta­ja, rääkida rohkem võimalustest.

Rootsis tuleb aastas First Northi juurde 50 ettevõtet. Keskmiselt kaasavad nad 13 miljonit eurot, peamiselt jaeinvestorite raha. Tööhõive on neis ettevõtetes kasva­nud 30 protsenti aastas. Raha kasutatak­segi kasvuks. Meil on Linda Nektar, kes on näidanud kahekohalist kasvu.

Minu eesmärk on, et igas kvartalis tu­leks juurde üks ettevõte ja et ettevõtted võiksid kaasata alates miljonist eurost. Si­senemisbarjäär on madal ja tasud oleme viinud nulli. Selle võimaluse tutvustamine on raske ja pika vinnaga töö. Soovime, et ettevõtjad kaaluksid erinevaid variante. Seni on Eesti kõige pangalaenukesksem riik Euroopas – pangad on head ja asjad lahendatakse laenudega. Siin peaks riik eeskuju näitama, kuid kohalikul turul pole ükski riigiettevõte võlakirja teinud. Seda poliitikat võiks muuta, isegi siis, kui pangalaenu saab mõne komakoha võrra odavamalt. Läheneda võiks ka projektipõ­hiselt, näiteks, et ehitame Tartu maantee valmis või laiendame lennujaama. Panga­laenu puhul lähevad intressid riigist välja, aga võlakirjade puhul jääks need meie oma inimestele. Praegu on lihtsam pan­gast võtta kogu raha, kui hakata 1000-eu­roste võlakirjadega jamama.

Kolmas valdkond on turg. Ilma selle arenguta pole siin kedagi investeerimas. Aga kõik käib käsikäes. Ütleme, et me saame 100 000 inimest investeerima ja igaüks tahab paigutada 1000 eurot. Kuhu nad selle raha panevad?

Meil on vaja börsile suuri ettevõtteid. Jättes raha kaasamise teema kõrvale, börsile tulekuga paraneb ka ettevõtete lä­bipaistvus ja juhtimiskvaliteet, tänu mil­lele lähevad ka tulemused paremaks. Börsile tulek aitaks ära hoida skandaale, ettevõtetes ei tehtaks lolle otsuseid, ette­võtete nõukogud oleks kohustatud oma tegevust kajastama jne.

Miks riik ei ole hea omanik?

Riigiettevõte on vähem motiveeritud kulusid kärpima ja panustama innovat­siooni. Eraettevõtetega võrreldes ei ole neil soovi teha asju kogu aeg paremini. Nagu me teame, jagatakse riigiettevõte­tes töökohti ja raha suunatakse endale sobivatesse projektidesse. Seda kinnita­vad erinevad pikaajalised uuringud.

Väga palju tuuakse börsile toomise vas­tuargumendiks julgeolekurisk. Tõesti, USA presidendi lennuk Air Force One peab olema riigiomandis. Aga meil võe­takse julgeolekukaart välja ka Omniva puhul. Kuidas ettevõtte börsile viimine tekitab julgeolekuriski, kus lehed ei jõua maal kohale? Väidan, et kui räägitakse julgeolekust, siis järelikult ei tööta hoopis regulatsioon. Mis julgeolekurisk see on, kui Tallinna Sadamast neljandik on bör­sil? Praegu on argumendid mustad ja valged. Ma tahan, et oleks rohkem sisu­list arutelu.

Kuidas saab börs majanduse arengule kaasa aidata?

Börs on majanduse peegel ning börs ja majandus liiguvad ühes suunas. Eestis on majanduskasv väike, börsil on sama. Kui ettevõte kaasab raha ja investeerib seda laienemisse, siis palkab ta uusi töötajaid, kasvavad käive ja kasum ning ettevõte maksab rohkem makse. Investorid aga saavad börsilt tulu. Ettevõtete kasv ja majanduse kasv käivad käsikäes.

Selge on, et kõik projektid alati ei õn­nestu. Aga läbi selle õpitakse. Kaotada on ebameeldiv, kuid seeläbi saadakse aru tsüklitest ja õpitakse hindama riske. Ees­kätt on meil aga vaja kasvu.

Kas Tallinnas on vaja eraldi börsi? Mis juhtuks siis, kui meie ettevõtted notee­riks Nasdaq Nordicu börsil?

Sellele ei ole kindlat vastust. Olen ettevõtjatega rääkinud – ühed ütlevad, et väga äge, sest siis nad saaksid ligi Põhjamaade investorite rahale, teised aga kinnitavad, et me kaoksime suurel börsil ära. Teemat on arutatud, ja kui leitakse, et see on finantsiliselt kasulik, siis see pole minu otsus. Kas me võidaksime sellest või kust tekiks sünergia? Siiani pole ühest vastust leitud.

Tiit Efert

 

KAAREL OTS

Töötanud finantssektoris enam kui 15 aastat.
Aastatel 2014–2016 töötas konsultatsiooniettevõttes Deloitte finantsnõustamise osakonna juhina.
Eelnevalt on töötanud 8 aastat erinevatel ametikoh­tadel UniCrediti pangas, sh juhataja asetäitja ja korpo­ratiivpanganduse osakonna juhina.
On olnud Eesti finantssek­tori ettevõtteid esindava klasterorganisatsiooni Fi­nanceEstonia juhatuse liige alates 2012. aastast.
Omandanud magistrikraadi korporatiiv- ja investeeri­mispanganduses SDA Bocconi School of Mana­gementis Itaalias.

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2017

Tweet