Veebruaris valitsesid väärtpaberiturgudel positiivsed meeleolud. Aktsiaturud tõusid peaaegu kõikjal maailmas, toetudes eelkõige kõrgetele ootustele USA fiskaalpoliitika suhtes. Investorid on ostnud aktsiaid lootuses, et USA arhailist maksusüsteemi lihtsustatakse ja selle käigus alanevad ka maksud ning et aastaid järjest karmimaks muutunud regulatsioone hakatakse ajapikku lõdvendama.
Mõlemad muutused oleksid majandusele kahtlemata soodsa mõjuga, kuid nende elluviimine võib osutuda palju raskemaks ja aeganõudvamaks, kui võib investorite esialgse reaktsiooni põhjal eeldada. USA ühiskond on pärast presidendivalimisi küllaltki lõhestunud ja tundub, et sisepoliitikas domineerib printsiip “kellel jõud ja võim, sellel ka õigus” isegi rohkem kui välispoliitikas.
Panused rahvusvahelistes kihlveokontorites Paddy Power ja Ladbokes näitavad, et arvestatava tõenäosusega ei pea Donald Trump nelja-aastase valitsemisperioodi lõpuni vastu. Huvitav, kui see peaks nii minema, kas turud siis jällegi tõusevad? Praegu on küll tunne, et pole vahet, mis maailmas toimub, turud tõusevad kõigele vaatamata – nullilähedaste intressimäärade keskkonnas pole ükski hind liiga kõrge, olgu tegu tuntud või täiesti tundmatu ettevõtte aktsiatega.
Intressimäärad ei jää nullilähedaseks (rääkimata sellest, et need liiguksid alla nulli) lõpmatult pikaks ajaks. Kui keskpankurid ei peakski endale tunnistama, et pikemat aega kestev nullintressimäärade poliitika soodustab kapitali kaasamist majanduslikult ebaotstarbekatesse ja isegi juba läbikukkunud projektidesse ning takistab progressi ja innovatsiooni, siis aeglaselt, kuid kindlalt kasvav ebaefektiivsus üksnes kumuleerub ning väljendub hiljem, kuid siis juba tõsisemate tagajärgedega.
Minu kriitika on olnud, et keskpankadest täiendavalt ringlusse paisatav raha on läinud peamiselt olemasolevate varadega spekuleerimisse, st ettevõtete, aktsiate ja kinnisvara ostmiseks. Osta ja müüa on palju lihtsam ning sageli kahjuks ka tulusam, kui luua midagi uut. Tänane rahapoliitika on pigem veelgi kasvatanud ebavõrdsust ühiskonnas, kuna madalatest intressimääradest on proportsionaalselt rohkem võitnud need, kellel juba on vara.
Pean tunnistama, et minugi tähelepanu köitsid varem eelkõige börsil kaubeldavate varade väärtused ja hinnad, mitte uued projektid ja arendused. Nüüd näen ma rohkem võimalusi just uute projektidega seoses. Kui ei ole leida aktsiaid või võlakirju, mille väärtus õigustaks nende hinda, tuleb need aktsiad või võlakirjad ise luua.
Usun, et pensionifondide roll ühiskonnas ja majanduses võiks olla kaalukam, kui lihtsalt eestimaalastelt raha kokku koguda ja need summad välismaale investeerida põhjendusega, et kohalik väärtpaberiturg on liiga väike.
LHV-s olemegi viimase kuue kuu jooksul pühendanud tunduvalt rohkem aega ja energiat sellele, et analüüsida ettevõtteid, projekte ja varasid, mille väärtpaberid ei ole veel börsil. Ma usun, et see tegevus toob tagasi nii suuremas pikaajalises tootluses kui ka suuremas kasus Eesti ühiskonnale. Otsime endiselt turvalisi ja kasumlikke investeerimisvõimalusi üle maailma, kuid koduturu eelis on see, et siin saame ise uusi võimalusi luua.
Andres Viisemann, LHV pensionifondide juht
LHV pensionifondide tingimuste kohaselt ei pea fondijuht fondide vara Eestisse investeerima. Tulevikus võib Eesti investeeringute osakaal nii tõusta kui langeda.
LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Tutvu LHV pensionifondide prospektiga lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga.
Tweet
