Privaatpanganduse ajalugu

Shutterstock

Juba aegade alguses, antiikmaailmas, tegutsesid ühiskondliku tööjaotuse arenedes ja raha kasutuselevõtuga seoses ka need, kes rahaga kauplesid, laene andsid ja tehinguid vahendasid, aga tol ajal oligi kõik väga personaalne. Seega oli pangandus antiikajal olemas vaid väga tinglikult.

Pangandus sellisena, nagu me seda praegu olema harjunud mõistma, sai al­guse alles 1157. aastal Veneetsias, kui kau­banduskoja algatusel asutati riigi tagati­sega pank, et aidata kaasa paavst Urbanus II ristiretke korraldamisele. Re­nessansiajal, eelkõige ülemerekaubandu­se kasvamise harjal, tõusis rikkus toona seninägematuisse kõrgustesse Veneet­sias ja Firenzes. Ka siin oli pangandus al­guses n-ö erapangandus, kliendid aga kaubandusega seotud varakad pered. Va­nim, praegugi veel tegutsev pank on 1472. aastal Itaalias Sienas asutatud Monte dei Paschi di Siena.

Kuninga varade hoidjad

Panganduse hilisemad arengud on seotud panganduse levikuga Itaaliast kogu Püha Rooma riigi aladele, 15. ja 16. sajandil juba ka põhjapoolsematele maadele. Palju uuendusi tehti Hollandi Vabariigi aegadel – 17. sajandil – pangan­duskeskuseks saanud Amsterdamis ning järgmisel sajandil juba maailmamerede vallutamise ja maailmavalitsemise kursile asunud tekkiva Suurbritannia impeeriumi südameks saavas Londonis. Tollased põhimõtted püsisid pea muutu­matuna 20. sajandini, mil kogu rahamaa­ilma olemust muutsid suured sõjad, neist aga veelgi enam telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia arengud, samuti ka 21. sajandi algust iseloomustavad pangan­dus- ja majanduskriisid. Aga eeltoodu käib eelkõige avaliku panganduse turuarengute kohta.

Jaepangandus ja hoiupangad on hilise­ma aja ilmingud, nende esilekerkimine on seotud ajaloos uue nähtuse, keskklassi tekkega. Ajalooliselt on privaatpangan­dus olnud omane just Euroopale ning seotud valitsejaperede ja jõukate ettevõt­jate varade eest hoolitsemisega. Tihti on ihupankurid hoolitsenud varanduste eest paljude põlvkondade vältel, tegeledes ühtlasi ka ärinõustamisega ja pakkudes kõi­ki pangandusteenuseid. Personaalpan­ganduse kasutajaiks on olnud ka mitme kuningasoo varade haldajad, näiteks Bri­ti kuningakoja varasid haldab 1692. aastal asutatud Coutts, Hollandi kuningapere varahaldur on 1720. aastast tegutsev MeesPierson, Liechtensteini vürstikoja raha haldab aga „alles” 1920. aastal asuta­tud LGT Group.

Uued ajad

Ajalooliselt on privaatpangandus tõepoo­lest olnud väga eksklusiivne teenus vähestele rikastele, n-ö väljavalituile. Kõrge netoväärtusega isikuiks (high net worth individual, HNWI) peeti neid, kel likviidseid varasid vähemalt 2 miljoni dollari jagu. Viimasel ajal, kui raha ja rikkus on saanud „demokraatlikumaks”, tegelikult aga olukorras, kus üha rohke­mate inimeste raha pärast käib üha enamate finantsasutuste armutu konku­rents, on võimalik ka „väikese”, 250 tuhande dollarilise netoga erainvestoreil (kohati isegi 50 000 dollariga) avada oma privaatpanganduskonto.

Siiski räägitakse selles vallas eelkõige neist, kel likviidsust üle miljoni dollari. Kuigi Euroopas on privaatpanganduse kliendibaas aeglaselt kasvanud, on Aa­sias tempod teised. Seal on uusi, kõrge väärtusega privaatpanganduse jaoks sobi­vaid isikuid – miljonäre – juba viiendik USA vastavast arvust. Hiinas üksi on miljonäre praeguseks juba ligi 2 miljoni jagu. USA-s, kõigest hoolimata, on miljo­näre aga 16 miljonit ehk 46 protsenti kogu maailma miljonäridest.

Koos pankade januga uute väärtklienti­de järele on tehnoloogia areng muutnud ka privaatteenuste pakkumise odava­maks, see ei nõua enam varasemaid pan­gakontorite ulatuslikke võrgustikke. Tei­selt poolt on kriisiaegsete ja -järgsete regulatsioonide karmistamisega muutu­nud kogu teenustesektor läbipaistva­maks, muutunud on ka teenuste eest ta­sumise viisid.

Uusi teenuseid

Tänu kasvavatele investeerimisturgudele pakutakse üha laiemalt varade haldus­teenust, hoiuste-, pärimis- ja investeeri­misabi, samuti ka maksude optimeerimi­se teenuseid. Erilise tähelepanu all on lisaks tavaliste finantslahenduste pakkumistele, mis tagavad kliendi eluviisile vajaliku varalise likviidsuse, ka pensioniaja planeerimine ja varade säilitamine järgmise põlvkonna tarvis. Üha enam tegutsetakse finantsteenuste vallas alternatiivsete rahapaigutustega, näiteks riskifondidesse ja kinnisvarasse.

Privaatpangandus on ka väga privaat­ne ja konfidentsiaalne. Privaatteenindus on tavaliselt ülikõrgel tasemel, igale kliendile pakutakse nn rätsepateenusena valminud finantslahendusi, aga vajadusel ka lihtsamat ja kiiremat teed suurte summade liigutamiseks. Teenustasud põhinevad uutes oludes kas tehingute ar­vul või portfelli aastatootlusel, kuid loo­dud on ka näiteks flat fee’d ehk teenusta­sud, mis arvutatakse aastase investeerimismahu protsendina. Ja paradoksaal­selt saavad kõrge netoga isikud teenuste kasutamisel ka märkimisväärseid soo­dustusi, kuna nende hoiustatud ja hool­datud varad on hiiglasuured ning seega on ka kasumlikkus pangale märkimis­väärsem kui tavaklientide puhul. Hüve­sid võib saada ka näiteks riskifondidesse investeerimisel turu keskmisest kõrge­maid kasumimarginaale pakkudes.

Privaatpangandus on kindlasti usaldus­likum suhe raha omaniku ja selle hoidja vahel, kui seda on n-ö avalik pangandus. See on abiks ka eelpool mainitud maksu­de optimeerimisel, nagu informeeritud ringkondades räägitakse. Off-shore ja Šveitsi hoiuseid on küll maksude vältimi­se meetoditena palju kritiseeritud, samas aga toimub selline tegevus tihtipeale hallis alas – erinevalt maksupettuste karmimast žanrist. Šveits on olnud Viini kongressist, aastast 1815, neutraalne, seetõttu on sinna oma varasid varjule viinud paljud: pärast Esimest ilmasõda näiteks Austria-Ungari keisririigi ülikud, Teise maailmasõja ajal Saksamaal ründe alla sattunud juudi pe­red ja institutsioonid, pärast sõda aga juba Ida-Euroopa varakad, kes päästsid oma vara kommunistide eest. Praegu on Šveits üks suuremaid off-shore’i riike, siin hoius­tatakse üle veerandi kogu selles vallas lii­kuvast enam kui 8 triljonist dollarist.

Viimased arengud

Viimaste aegade arengud privaatpanganduses on seotud tehnoloogiate täius­tumisega. Interneti- ja mo­biilipanganduse areng sun­nib panku ümber hindama kasumiprognoose ja otsima uusi turge. Pangad ja ka privaatpangandus on mõju­tatud finantskriisi järel keh­testatud karmimatest ees­kirjadest. Talendiotsing on tõusva ja laieneva turu tee­nindamisel saanud panka­dele tõsiseks peavaluks. Lisaks läbipaistvus- ja vas­tutusnõuete suurendamise­le on privaatpanganduse haldureilt asutud karmimalt nõudma kutseoskusi ja nõudlikumat litsentseeri­mist, et tagada klientidele nõustamise piisav profes­sionaalsus.

Jaan Pill
LHV ajakiri Investeeri

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2017

Tunned huvi LHV privaatpanganduse vastu? Täpsemat infot LHV privaatpanganduse teenuse kohta saad lugeda meie kodulehelt.

Tweet