2 gaselli

Shutterstock

Nagu kõikide gasellide puhul, pole ka nende kahe ettevõtte edu tulnud iseenesest, vaid selle taga on kõva töö. Mingil määral on olnud abiks ka soodsate olude kokkulangemine, see aga on kaasa toonud suure hulga töö kuhjumise, mis on ettevõtete jaoks alati suur väljakutse.

Hydro Grupp

Ettevõtte asutas kümme aastat tagasi Airo Ain, kes enne seda tegutses FIE-na. Esimesed kolm aastat töötas mees Norras, paigaldades laevadele hüdraulikasüsteeme. „Seal saime jalad alla ning julguse töid ette võtta ja töid teha,” kommenteerib Ain.

Eesti firmana Norrasse minna oli keeruline. Õnneks ootas ees tuttav, kes võttis Aini oma tiiva alla ja sai tänu Ainile oma ettevõtte tegevusvaldkonda laiendada. Kolmest aastast kõvast töötegemisest kodust eemal aga Ainile piisas – ta ei tahtnud Eestiga kontakti kaotada. Oma rolli mängis ka see, et Norrasse jõudis majanduskriis ja tööd jäi vähemaks. Ainile oli meele järgi norralaste korrektsus  maksegraafikust kinnipidamisel ja suhtumine, et konkurssidel ei pea tingimata valima kõige odavamat pakkumist.

Norrast tagasipöördumise järel oli Aini elus rahulikum periood, mil tema võtmepartneriks sai Soome tuletõkkesüsteemide tootja Marioff, kelle süsteeme ta käib laevadel paigaldamas ja parandamas. „Oleme väike ja mobiilne firma,” toob Ain välja oma ettevõtte eelise. Tööd on jagunud erajahtidest kuni maailma ühe suurema reisilaevani Queen Mary 2. Marioff on maailmas suur tegija ning Ainile usaldusväärne koostööpartner, kellelt tööd ka tuleb.

Gasellide tabelisse jõudis Hydro Grupp tänu Saksa suure laevakontserni AIDA tellimusele, mis sisaldas kokku seitset laeva. „Poolteist aastat olin merel,” meenutab Ain. Lisaks paigaldati tuletõkkesüsteem Tartu ülikooli kliinikumile ja hüdraulika E-Profiili merekraanadele.

Valdavalt on töö siiski merel. Mees on sõitnud ümber Euroopa Istanbulist kuni Teravmägedeni, tunnistades, et pole maale saanud eriti astuda. „Viis korda olen olnud Mallorcal, aga jalga pole maha saanud,” kirjeldab Ain. Enamasti tuleb tööd teha just ajal, kui laev on sadamas, aga töid tehakse ka siis, kui laev on sõidus. Tähtajad on paigas ja neist üle minna ei tohi.

Ain on käinud töid tegemas nii üksinda kui ka võtnud kaasa kümmekond meest. Kokku on tal töötegijaid, kellega saab arvestada, paarkümmend. Tegemist on meestega, keda ta tunneb läbi ja lõhki ning keda ta saab usaldada. „Igaühega ei lähe pikkadeks nädalateks kinnisesse mootoriruumi,” lisab Ain. Töögraafik ongi meestel selline, et näiteks kuu aega tehakse tööd laeva peal, seejärel aga saavad nad paar nädalat veeta kodus perega.

Pisut rahulikumalt

Pärast meeletut 2015. aastat, kui korraga oli töös kolm suurt projekti, on Ain tööd natuke rahulikumalt võtnud – ise laeva peal tööl olles oli tal kolme projekti hallata päris keeruline. „Olen praegu tagasi tõmmanud. Tahan olla mobiilne, et kvaliteet ei hakkaks kannatama,” sõnab mees. Uute tööde puhul on ta alati ise kohal alguses töö vastuvõtmisel ja lõpus töö üleandmisel. Kuigi laevad võivad olla identsed ja paigaldatavad süsteemid samad, on iga töö siiski eriline.

Süsteemid, mida paigaldatakse, on kõrgsurvega kustutid, mille puhul tuld ei kustuda vesi, vaid udu. „Ükski laev ei ole huvitatud, et sinna kallatakse seitse kuni viisteist tonni vett,” selgitab Ain. Kõrgsurvega kustutist tuleb vaid seitse liitrit vett minutis ja tuli kustub praktiliselt hetkega. Sellisel süsteemil on suur eelis: see tekitab vähem kahju. Sarnaseid süsteeme paigaldatakse ka näiteks serveriruumidesse ja kirikutesse. „Teeb lihtsalt niiskeks,” selgitab Ain. „Aga Eestis pole need veel väga levinud.”

Tema sõnul on kustutussüsteemid pidevalt ka töös ja neid on vaja läinud üpris tihti. Suuri õnnetusi pole õnneks olnud, sest süsteem ei lase tulel paisuda. „Ma tean, et töötab. Kindel süsteem,” kinnitab Ain.

Hüdraulika

Ettevõtte teine tegevusvaldkond on hüdraulikasüsteemide paigaldus, kus klientideks on samuti laevad, aga ka puidutööstused. „Vahepeal teeme mingid aastad tuleohutustööd, siis tuleb jälle hüdraulikaga tegeleda,” räägib Ain oma tööpõllust.

Ta on õppinud Olustveres agronoomiks, ja kõik omandatud oskused on tulnud läbi kogemuse. Samuti on ta kõik oma töötajad ise välja koolitanud.

Suurt hüpet ettevõtte käibes pole lähitulevikus oodata, aga tööpuudust ka ei paista. „Kuidagi on nii läinud, et kui üks töö lõpeb, tuleb teine kohe peale,” sõnab Ain. Oma projekte teab ta ette selle aasta lõpuni. „Kuuldavasti pidi järgmisel aastal ka üks laev tulema. Siis on suuremale pundile kaheks aastaks töö olemas,” lisab Ain.

2015. aastat jääb aga meenutama pidev kodust eemal viibimine. „Lõin kokku, et tol aastal oli mul 70 lennureisi. Enamik maailma lennujaamu on tuttavad,” sõnab Ain. Suurem osa ajast kulus siiski merel. „Vahel ei näe nädal aega päikest. Kui astud maa peale, on ikka teine tunne,” tõdeb mees.

OmaKoduMaja

Tegemist on Alexela gruppi kuuluva ettevõttega, mis on kohalikul kinnisvara­turul tegutsenud alates 2002. aastast. Tänaseks on firmast kujunenud edukas ja arvestatav kinnisvaraarendaja Tallin­nas ja Harjumaal. Käesoleval hetkel on ettevõte keskendunud peamiselt uute arendusprojektide elluviimisele nii äri- kui ka elamispindade osas.

Oma tegevuse algusaastatel panustati enamasti elamuarendusprojektidele, hil­jem on lisandunud ka tööstuslikke aren­dusi. Alexela Group on aastaid hoolitse­nud Paldiski linna tasakaalustatud arengu eest. „See on põhjus, miks soovisi­me lisaks elamufondile luua ka uusi või­malusi töökohtade tekkeks,” sõnab ette­võtte juhataja Mehis Rump (pildil).

Tema sõnul on kinnisvarasektori seis Eestis regiooniti väga erinev, kuid kasvab siiski mõõdukalt. Nõudlus on koondunud keskustesse, eriti Tallinna tõmbekeskus­tesse. Nendest eemal võib täheldada nii nõudluse kui ka hindade märgatavat langust.

Kinnisvaraarendused on reeglina aega­nõudvad protsessid. OmaKoduMaja tõu­sis gasellitabelisse ilmselt seetõttu, et mitmed pikemalt töös olnud projektid jõudsid korraga realiseerimisse. Olulise­mad neist olid Tallinna piirimail Jõeläht­me vallas asuva Nehatu Logistikapargi I etapp ja Kiili vallas Lageda elamurajoon. „Kindlasti ei olnud tegu lühiajalise hüp­pega, vaid aastatepikkuse töö tulemuse­ga. Loomulikult on hea meel, kui meie te­gevus on pälvinud tunnustuse. Minu enda siiras tänu kuulub siinkohal eelkõi­ge meie väikesele, aga sihikindlale kol­lektiivile,” räägib Rump.

Edasine kasv sõltub mitmetest asjaolu­dest. „Oleme Paldiskis lootusrikkalt aren­damas Pakri energiakommuuni, mis taastaks energiamahuka tootmise võima­luse Eestis. Teadupärast oleme hetkel loovutanud selles osas konkurentsieelise oma naabritele. Plaanime alustada Neha­tu Logistikapargi II etapiga ning kommu­nikatsioonide rajamisega Kiili vallas Nurga elamurajoonis,” lisab Rump. Ette­võttes töötab kaheksa inimest.

Tiit Efert

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2017

Tweet