Foto: Joel Kukemelk
Olukord, kus naftabarrel maksab 100 dollari asemel 60 dollarit, on esitanud Lähis-Ida riikidele väljakutse, kuidas hakkama saada. Lisaks on igal riigil oma ootused ja lootused.
Lähis-Ida suunalise LHV Pärsia Lahe Fondi fondijuhina olen alates 2010. aastast vähemalt korra aastas reisinud Araabia poolsaare riikidesse, et kohtuda juhtkondadega ettevõtetes, millesse me fondi raha paigutame, ning hoida end kursis kiiresti muutuva regiooni uudiste ja arengutega.
Investeerimisspetsialiste, kes on keskendunud Lähis-Ida regioonile, pole maailmas tegelikult kuigi palju – suurematel konverentsidel on aastast aastasse enam-vähem samade nägude äratundmise rõõm ning vanemad olijad teavad üksteist hästi nii nimepidi kui ka ettevõtte järgi, kus töötatakse.
Vaeslaps pingutab, teised ka
Lendasin märtsi alguses Omaani, kus uurisin ühe ammuse kohaliku tuttava, Omaani riiklikus investeerimisfondis portfellihaldurina töötava Saidi käest, kuidas saab tänases madalate energiahindade keskkonnas hakkama Omaan kui Lähis-Ida koostöönõukogu finantsiliselt üks nõrgemaid riike. Soovisin ka teada, milliste muutustega on tulnud Omaani ja ühenduse teiste riikide elanikel ja ettevõtetel kohaneda.
Selgus, et kulude vähendamiseks on lühikese aja jooksul ära kaotatud elanikele ja ettevõtetele varasemalt kehtinud subsiidiumid kütusele, gaasile, veele, elektrile, majutuskuludele jne. Vähendatud on kõikvõimalike erinevate toetuste mahte, kulutusi sõjaväele ning ühekordse loomuga vähemolulisi investeerimisprojekte. Tulude tõstmiseks on paljud GCC riigid loonud uusi makse või vaikselt suurendanud olemasolevaid, nagu lennujaamadest läbilendamise tasu. Dubai lennujaamades moodustab see piletihinnast alates 2016. aasta juulist üheksa eurot. Lisaks on tõusnud hotellide ööbimistasud, dividendide tulumaks välisinvestoritele, ettevõtete tulumaks jne. Samuti on kokku lepitud, et alates 2018. aastast kehtestatakse esimest korda käibemaks, mis peaks tänase info kohaselt rakenduma kõigis kuues GCC riigis samal ajal ja viieprotsendilise määraga. Ka vaadatakse julgelt riigiettevõtete erastamise suunas ning reservide kasutamise asemel ollakse üha rohkem valmis odava hinnaga rahvusvahelistelt turgudelt kaasama laenuraha, sest üldiselt on nende riikide võlakoormad madalad.
Šokist on üle saadud
Omaani külastuse järel osalesin 5.–8. märtsil Araabia Ühendemiraatides Dubais toimunud Lähis-Ida konverentsil, mis on väidetavalt suurim maailmas. Konverentsil osales 510 investorite esindajat 260 erinevast finantsinstitutsioonist ning võimalus oli kohtuda 147 ettevõtte esindajaga. Nelja päeva jooksul kohtusin ligikaudu veerandsaja meie jaoks huvipakkuva ettevõttega. Sellest konverentsist olen osa võtnud igal aastal, kuid võrreldes varasemate aastatega oli osavõtjate arv seni suurim.
Kui möödunud aastal valitses järsult langenud naftahindade tõttu meeleoludes sisuliselt šokk, siis sel korral oli stabiliseerunud ja veidi tõusnud energiahindade järel tunda olukorraga leppimise ja kohanemise noote. Märtsis 2014 maksis Brenti naftabarrel ligikaudu 110 dollarit, 2015. aastal oli hind langenud 60 dollarini ja 2016. aastal juba 35 dollarini, kuid 2017. aastal tõusis see taas 55 dollarini. Kuna enamik Lähis-Ida jõukatest riikidest ammutab oma rikkuse maapõuest ja eelarvete täitmine sõltub suuresti müüdava nafta hinnast, on energiahindade nii suur kukkumine seadnud regiooni riigijuhid silmitsi viimaste aastakümnete tõsisemate väljakutsetega, mis on päädinud muljetavaldavate ja kiiresti läbiviidud reformidega.
Dubail, mille eelarve täitumine ei sõltu energiahindadest, sest nafta asub nende naaberemiraadi Abu Dhabi maadel, läheb hästi. Eelarve oli möödunud aastal tasakaalus ja kulutused peaksid sel aastal kasvama kolme protsendi võrra. Juba aastaid pole ma Dubais ja selle lähiümbruses näinud nii palju ehitusega seotud kraanasid kui seekord. Lähenev EXPO 2020 võõrustamine hoogustab sealset ehitussektorit lähemal paaril aastal veelgi.
Latt on madalal
Lähis-Ida regiooni ettevõtete juhid ise on täna pigem ettevaatlikud ning investorid on ootuste lati seadnud väga madalale, mis loob hea pinnase positiivseteks üllatusteks. Kõigi konverentsil osalenute seas viidi läbi ka küsitlus, mis peegeldas just neidsamu madalaid ootusi. 69 protsenti vastanutest ootas, et selle aasta lõpuks Brenti naftahind üle 60 dollari ei tõuse, ning 39 protsenti vastanutest nägi jätkuvalt ette vähemalt ühe GCC riigi valuuta devalveerimist ehk dollari suhtes fikseeritusest loobumist enne 2020. aastat. Minu nägemuse järgi tõuseb Brenti hind aasta lõpuks siiski üle 60 dollari ning GCC valuutakurssides muutusi ei tule.
Lähemate kuude põnevamaid uudiseid ootan Saudi Araabialt, OPEC-ilt ja globaalselt indeksite koostajalt MSCI-lt. Nimelt läks Saudi Araabia börs 23. aprillil T+0 arveldustsüklilt üle rahvusvahelisele T+2 tsüklile, mis tõstis oluliselt riigi väljavaateid pääseda mai lõpuks MSCI arenevate turgude indeksi jälgimise nimekirja.
Kui Saudi Araabia peaks pääsema MSCI arenevate turgude indeksisse, moodustaks ta sellest indeksist iseseisvalt 2,5 protsenti. Ilmselt tuleb vahepeal börsile ka Saudi Aramco, millest saaks suure tõenäosusega maailma suurim börsiettevõte. Saudi Araabia osalus ulatuks indeksis aga suisa 5 protsendini ning kogu GCC regioon tõuseks sellega globaalselt arenevatele turgudele investeerivate investorite radarile nii, et seda ei saa enam ignoreerida.
Mai lõpus toimuvalt OPEC-i kohtumiselt ootan kehtestatud tootmismahtude kärbete pikendamist, et jätkata globaalsete tavapärasest kõrgemate naftavarude vähendamist ja energiahindade tõstmist. Viimasel kuul on sellelaadseid sõnumeid liikmesriikidelt ja Venemaalt ka tulnud. Usun, et naftahind, mis energiarikkaid GCC riike pärast läbiviidud reforme täna rahuldaks, on vähemalt 60 dollarit barreli eest.
LISAKS: Koostöönõukogu ehk GCC
Lähis-Ida riikide koostöönõukogu ühendab kuut liikmesriiki: Araabia Ühendemiraate, Katarit, Saudi Araabiat, Kuveiti, Omaani ja Bahreini. Organisatsioon asutati 1981. aastal. 2011. aasta mais arutati Pärsia lahest eemal asuva Jordaania liitumistaotlust ja ühinemiskutse esitati Aafrika loodeosas paiknevale Marokole.
Joel Kukemelk
LHV Varahalduse juhatuse liige, LHV Pärsia Lahe Fondi fondijuht
* Artikkel ilmus LHV ajakirjas 2/2017
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid. Tutvu prospekti, investori põhiteabe ja riskidega lhv.ee/lahefond ning vajadusel pea nõu asjatundjaga. Fondile pakub investeeringute juhtimise teenust AS LHV Varahaldus.
Tweet