Viljandi Aken ja Uks – Eesti visiitkaart Skandinaavias

Paavo Lampinen (foto: Tiit Efert)

Ettevõtte ajalugu ulatub nõukogu­de aega, kui Viljandi Kolhooside Ehitus­kontoris (KEK) otsustati luua allüksus uste ja akende tootmiseks.

Viljandi KEK oli võimas organisatsioon, mis kasvas paarikümne aastaga sealse kandi suurimaks ehitusettevõtteks, raja­des nii karjalautu, sigalaid, kuivateid kui ka elamuid. KEK on, muuseas, ehitanud peaaegu kogu Männimäe linnaosa Viljan­dis. Pöördelistel aegadel lagunenud KEK-ist käis läbi üle 6000 inimese.

Viljandis uste ja akende tootmisega alustamine ei olnud oluline sündmus vaid kohalike jaoks. Väidetavalt esitleti plaani ka Nõukogude Liidu liidrile Mih­hail Gorbatšovile, kui see 1987. aasta kül­madel veebruaripäevadel Eestit külastas. Gorbatšovile oli idee meeldinud.

Tegemist võib olla ka legendiga, ent fakt on see, et vabrik sai valmis. Küll aga algasid Nõukogude Liidus muutused ja KEK-id hakkasid lagunema. Nii lagunes ka Viljandi KEK 1990. aastate alguses mitmeks ettevõtteks. Lisaks aktsiaseltsile Viljandi Aken ja Uks tegutsevad siiani Esro, Sovek, Pärlin ja Viljandi Metall.

Heitlik algus

AS Viljandi Aken ja Uks asutati 1990. aastal eesmärgiga hakata tootma ja turustama tööstuslikult valmistatud kõrgekvaliteedilisi aknaid ja uksi. Töötajaid oli siis 35. Ettevõte erastati ja toota suudeti vaid paari-kolme erinevat toodet, millele polnud ka õiget turgu. Pood asus otse vabriku küljes, aga seal ei käinud piisavalt ostjaid. Nii ei läinudki äri korralikult käima ja tehas jäi soiku.

1995. aastal ostis tehase ära tänaseni suuromanikuks olev Imre Michalsky. Me­hel oli usku ja ambitsiooni ning tootmine sai taas hoo sisse. Kuigi tooteid oli endiselt vähe, õnnestus neid müüa nii Balti riiki­desse kui ka Venemaale. Juba tulid ka esi­mesed kliendid Skandinaaviast, näiteks tellis üks Rootsi klient suvilaaknaid. Imre panustas järjest rohkem müüki ja käive kasvas igal aastal kaks korda.

1998. aastal ehitati uus uksetehas ja in­vesteeriti puit-alumiiniumakende tsehhi. Uksetehasesse osteti ka moodne kesk­konnasõbralikke ultraviolettvärve kasu­tav värvimisliin.

Kuid Venemaal algas majanduskriis. Kaks kümnendit tagasi oli Eesti majan­dus idanaabriga rohkem seotud kui täna, seega tõmbas kriis kinni ka siinse majan­duskasvu. Eriti kannatasid ettevõtted, kes müüsid oma toodangut Venemaale. Nen­de sekka kuulus ka Viljandi Aken ja Uks.

Vene turg kinni

Antud olukord nõudis muutusi. Ettevõtte juhid mõistsid, et Venemaa turu asemel tuleb pigem keskenduda palju stabiilse­male Skandinaavia turule. Soomes tutvus Imre Stora Enso ehitusmaterjaliüksuse tegevjuhi Paavo Lampineniga (pildil), kes oli 1980. aastatel olnud ka Swedish Matchi tütarettevõtte juht Soomes.

Imre kutsus Skandinaavia turul ennast kodus tundva Paavo Viljandisse ettevõtte tegevjuhiks. „See oli hea pakkumine,” sõ­nab Paavo.

Kuigi mees polnud Mulgimaal käinud, oli ta kuulnud Viljandist palju lugusid. „Teadsin Viljandit lapsest peale. 1952. aastal abiellus minu onu Ameerika Ühendriikides Viljandist pärit naisega, kes meenutas palju oma kodulinna,” rää­gib Paavo, kes tuligi Viljandisse esimest korda 2000. aastal.

Uus koduturg

Paavo juhtimisel arendati välja kontsept­sioon, et ettevõtte koduturuks on terviku­na Skandinaavia, Soome ja Baltimaad. 2000. aastate alguses oldi Rootsis võõrad ja usaldus tuli välja teenida.

Paavo sõnul on tootesortiment välja arendatud selle järgi, mida kliendid soovi­vad. Ettevõtte konkurentsieeliseks peab ta ka kõrget kvaliteeti ja tarnekindlust. Vii­masena tuleb mängu hind, sest Eesti ma­dalam palgatase võimaldab toota natuke odavamalt kui Skandinaavias kohapeal.

2006. aastal sai Paavost ka ettevõtte osa­nik ning ta peab nõukogu esimehe ametit. Mehe kodu on siiani Soomes ja ta on enda sõnul reisimisega harjunud. Siiski on ta soetanud maja ka Viljandisse, ja kuna abi­kaasa peab tänaseks juba pensionipõlve, siis saavad nad seal koos aega veeta.

Täna toodab ettevõte välis-, sise- ja rõdu­uksi, lenge ning puit- ja puit-alumiinium­aknaid nii standard- kui ka erimõõdus.

800 töötajaga ollakse üks Baltimaade suurimaid ukse- ja aknatootjaid. Ettevõt­tel on Viljandis kolm tootmispinda. Esi­teks aknatehas, kus on tootmispinda 13 000 ruutmeetrit ja tootmisvõime 150 000 ühikut aastas, teiseks standar­duksetehas, kus on tootmispinda 14 000 ruutmeetrit ja tootmisvõime 500 000 ühikut aastas, ning kolmandaks projek­tuksetehas, kus on tootmispinda 6000 ruutmeetrit ja tootmisvõime 50 000 ühi­kut aastas.

Lisaks on ettevõttel Võrumaal Sarus komponenditehas, kus on tootmispinda 3000 ruutmeetrit ja tootmisvõimsus 20 000 kuupmeetrit männipuidukompo­nenti ning ligikaudu 30 000 ühikut sau­na- ja puitpaneeluksi aastas.

Kaasaegne tehnoloogia

Tootmises kasutatakse enamasti Lääne-Euroopast pärit kaasaegset tehnoloogiat ja toodang vastab Euroopa ja Skandinaa­via kvaliteedistandarditele. Suurem osa toodangust (85 protsenti) eksporditakse Skandinaavia maadesse: Rootsisse, Norrasse, Soome ja Taani. Ülejäänud osa realiseeritakse Baltimaades ja väga väike osa ka Jaapanis. Tootegruppide osakaal on järgmine: käibest moodustavad uksed 55 protsenti, aknad veerandi, lengid 16 protsenti ja muud tooted ning teenused neli protsenti. Peamised kliendid on hulgimüüjad, erinevad poeketid, ehituset­tevõtted, maju tootvad tehased ja tööstu­sed.

Aknatehases valmistatavate toodete nomenklatuur on suur, koosnedes umbes 1480 erinevast artiklist. Aknaid valmista­takse nii täispuit- kui ka puit-alumiiniu­makendena. Viimane tähendab, et pui­dust raamide ja lengide väliskülgedele kinnitatakse alumiiniumliistud. Lisaks kasutatakse erinevaid klaaspakette, vär­ve ning standardeid – vastavalt kliendi soovile.

Tiit Efert

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 2/2017

Tweet