Andres Viisemann: kõige tähtsam on jälgida, et omanikel on oma nahk piisavalt mängus

LHV

Millistele tingimustele peab ettevõte või projekt vastama, et tal oleks võlakirjadega rahastamise küsimuses mõtet teiega võimalusi arutama tulla? Summa, tagatised, tähtaeg …?

Ettevõttel, mis plaanib võlakirju emiteerida, peaks olema korralik kassavoog ja piisavalt omakapitali, mis veenaks meid, et ettevõtte omanikel on reaalselt ka oma nahk mängus.

Kui palju seda oma nahka peab mängus olema, oleneb tegevusalast. Kui omakapitali on suhteliselt vähe, on võlakiri oma iseloomult pigem aktsiate nägu ja me eeldame ka aktsiatega sarnast tootlust. Kui ettevõte on korralikult kapitaliseeritud või võlakirjaomanike kasuks seatakse korralikud tagatised, on selline võlakiri pigem madala tootlusega pangalaenu nägu.

LHV pensionifondid on sel aastal investeerinud Balti emitentide võlakirjadesse, mille tootlus jääb 0,5 ja 12% vahele. Kõrgema tootlusega võlakirjad on üldiselt allutatud teistele võlausaldajatele ja kannavad seetõttu ka kõrgemat riski.

Pangalaenu puhul ei ole haruldane, et laenu eluea jooksul laenu teenindamise graafikut muudetakse, aga võlakirjade puhul on see sisuliselt välistatud – kui maksegraafikust kinni ei peeta, siis võlakiri restruktureeritakse ja tagatised realiseeritakse. Võlakirjade emiteerimise peale tasub mõelda ainult neil ettevõtetel, kes suudavad oma kassavoogusid pika aja peale täpselt prognoosida.

Mis puudutab tähtaegasid, siis LHV pensionifondidele meeldivad pigem pikemad kui lühemad võlakirjad. Tartu linna võlakiri on näiteks 15aastase tähtajaga. Äriettevõtete võlakirjad võiksid olla siiski kolme- kuni seitsmeaastase tähtajaga. Seejuures me oleme teatud tingimustel valmis kaaluma ka fikseeritud intressimäära.

Investeeritav summa oleneb riskist. Kui Eesti riik emiteeriks võlakirju, oleksime valmis neisse investeerima 10–20% LHV pensionifondide mahust, mis oleks praegu 100–200 miljonit eurot. Kui ettevõtte või projekti risk on kõrge, oleks investeeritav summa palju väiksem. Alla viie miljoni euro suuruse võlakirjaemissiooni korraldamine aga ei ole sageli investorile majanduslikult mõttekas ja me soovitame pigem kaaluda pangalaenu.

Milliste varade ostmiseks peale lennukite on mõeldav veel samasuguseid tehinguid teha nagu Transpordi Varahaldusega?

Võlakirjainvestorina konkureerivad pensionifondid üldiselt pankadega. Pangad alluvad väga keerulisele regulatsioonile ja pangalaenu puhul määrab intressimäära sageli regulatsioon, mitte projekti riskisus.

Näiteks kinnisvara vastu laenamisel ei pea LHV pensionifondid mõistlikuks pankadega konkureerida ja eelistavad olla pigem kinnisvara omaniku rollis, kuna intressimäärad on väga madalad. Ja madalad on need selle pärast, et regulatsiooni tõttu seovad need laenud väga vähe pankade kapitali.

Kuid nendes valdkondades, kus ettevõtte kassavood on tugevad, kuid tagatised regulatsioonist tulenevalt pankadele ei sobi (kuigi tegelikus elus on need piisavad), on pensionifondidel eelised.

Mida teete võlakirjadesse investeerides ja turgu arendades praegu teisiti, kui tehti umbes kümme aastat tagasi, kui investoritel läks halvasti ASi Kolle, TR Majade jt võlakirjadega?

Kõige tähtsam on jälgida, et omanikel on oma nahk piisavalt mängus. Meie juurde pole mõtet tulla projektiga, kus omanikul on võita palju, kuid kaotada pole pea midagi.

LHV pensionifondid ei olnud kümme aastat tagasi kohalikul turul eriti suured tegijad, kuid mõned kogemused siiski on ja me püüame õppida ka teiste vigadest. Tõsiselt tuleb hinnata võlakirjade refinantseerimisriski. Oluline on ka vaadata, kes on teised investorid, ja mõelda, kuidas nad ettevõtte jaoks keerulises situatsioonis võiksid käituda.

Milliseid võimalusi Eesti turule investeerimiseks on peale võlakirjade? Kuidas edenevad näiteks riskikapitali investeeringud vastavate fondide kaudu?

Mina vaatan võlakirja kui vahendit, mille kaudu ma investeeringu teen, mitte kui investeeringut ennast. Investeering ise on ikkagi projekti või ettevõttesse. Nagu eespool nimetasin, siis võlakirja iseloom tuleb välja ettevõtte olemusest ja kapitalistruktuurist. Ka kinnisvara- või metsainvesteeringu riski on võimalik võtta võlakirja vormis. Samuti struktureerivad riskikapitalifondid sageli oma investeeringud idufirmasse konverteeritava võlakirja vormis.

Tänu Euroopa Investeerimisfondi abile ja panusele on Eestis tekkimas professionaalne ja institutsionaliseerunud erakapitali (private equity) ja riskikapitali (venture capital) turg. LHV pensionifondid on andnud neljale Eesti erakapitalifondile lubaduse investeerida järgmise paari aasta jooksul kuni 42 miljonit eurot. Sellest summast 18 miljonit oleme juba investeerinud ja nendest neljast fondist kahe puhul oleme aidanud teha kaasinvesteeringuid.

Mis puudutab riskikapitali fonde, mis investeerivad nn iduettevõtetesse, siis oleme andnud ühe lubaduse, kuid kaalumisel on veel mõned investeeringud.

Euroopa Investeerimisfond on otsustanud investeerida Balti riikide erakapitalifondidesse 130 miljonit eurot ja Eesti riskikapitalifondidesse koos Kredexiga 60 miljonit eurot tingimusel, et erainvestoritelt, sh pensionifondidelt kaasatakse vähemalt teist sama palju. See on väga oluline summa meie majanduse jaoks. Kuid veelgi tähtsam on see, et Euroopa Investeerimisfondi initsiatiiv aitab kaasa Eesti investeerimise ja fondijuhtimise tööstusharu arengule ning annab alust loota, et Eesti investorid on tulevikus ise suutelised kõrge potentsiaaliga projekte ja ettevõtteid finantseerima. Eestlased peaksid ikka ise suutma oma riigis kapitali efektiivselt jaotada ja juhtida ning ei peaks delegeerima seda olulist rolli Stockholmi või Londoni fondijuhtidele.

Kui palju kallim on Eesti turule investeerimine võrreldes rahvusvahelistele turgudele investeerimisega? Mida annab teha, et see oleks odavam (ilma et analüüs ja kvaliteet ei kannataks)?

Me oleme LHV Varahalduses hinnanud, et ühe börsil noteerimata investeeringu (aktsiate või võlakirjade vormis) dokumentatsiooni ettevalmistamine läheb meile kui investorile maksma 50 000 kuni 100 000 eurot. See on siis täiendav kulu lisaks analüüsile. Neil juhtudel, kus me oleme investeerinud koos erakapitalifondidega, oleme mõningate sisseostetud teenuste (nagu aktsionäride lepingu koostamine ja täiendavate audiitorite palkamine) kulusid jaganud, kuid oma analüüsi peab igaüks ikka ise tegema. Börsil noteeritud väärtpaberitesse investeerimisel on kulud madalamad, kuna tehingud toimuvad börsisüsteemis ning erilepinguid ja kinnitusi pole vaja sõlmida.

Üks minu kolleeg luges kokku, et tema postkastis on 550 e-kirja, mis on seotud lennukite (Transpordi Varahalduse) tehinguga.

Lisaks suurematele otsestele kuludele on kodumaiste investeeringutega seotud ka kõrgem vastutus ning ajakirjanduse ja avalikkuse kõrgendatud tähelepanu. Investeering, mis toodab lõpuks kõrget tulu, ei pruugi selle tegemise hetkel paljudele meeldida ning võib tuua põhjendamatuid süüdistusi ja kriitikat. Sisuliselt iga kodumaise investeeringu puhul peab olema valmis, et fondihaldurit süüdistatakse võimalikus huvide konfliktis. See on pensionifonde juhtivale varahaldusettevõttele oluline äririsk, kuna kliendid võivad lahkuda vaatamata sellele, et investeering on kõrge potentsiaaliga ja tehtud osakuomanike huvides.

LHV pensionifondide portfellihaldur Romet Enok kirjutas paari kuu eest, et pensionifondide maht tõotab viie aasta plaanis jõuda ligi seitsme miljardi euroni ja sellest mahust saab kasumlikult koduturu arengusse suunata kuni kaks miljardit eurot. Kuidas globaalsete turgude käitumine selle prognoosi täitumist võib mõjutada? Millise väliskeskkonna puhul on Eestisse investeerimise huvi suurem, millistel väiksem?

Kaks miljardit seitsmest on 28,6%. LHV pensionifondide portfellides on umbes 17% Läti ja Leedu riigi ja riigiettevõte võlakirju. See summa on sedavõrd suur just tänu sellele, et Eesti riik ei ole Eesti pensionifondidega sarnaseid investeerimisvõimalusi pakkunud. Ma olen vaadanud Lätit ja Leedut kui natuke kõrgema riskiga alternatiivi Eestile.

Õnneks on asjad hakanud muutuma ja eks me oleme ka ise aktiveerunud pärast pensionifondide investeeringuid reguleeriva seaduse muutmist paar aastat tagasi. Näiteks Riigi Kinnisvara ASi korraldatud võlakirjaemissiooni võitsime, konkureerides pankadega väljastpoolt Eestit. Siiani ongi Eestis suuremaid riiklikke investeeringuid finantseeritud eelkõige välispankadest võetud laenude abil.

Ma usun, et Euroopast tulevate abirahade vähenemise tõttu on Eesti riik sunnitud järgmise viie aasta jooksul siiski ka võlakirjaturule minema ja sellisel juhul on tõenäoline, et Eesti pensionifondide investeeringud kohalikule turule kasvavad märgatavalt.

Muide, minu hinnangul on praegu vähemalt 10% Eesti pensionifondide varadest (samuti ka mujal Euroopas) investeeritud negatiivse tootlusega võlakirjadesse. Selle summa võiks mõne aja jooksul meie oma majanduse jaoks tööle panna.

Praegu kasvab pea kõikjal maailmas võlakoormus kiiremini kui majandus. Kuna varade hinnad on kasvanud veel kiiremini, siis nendel, kellel on vara, on näpud püsti. Kuid laenukoormus ei saa lõputult kasvada kiiremini kui tulud. Seejuures ei ole tõenäoline, et intressimäärad ja finantseerimiskulud enam oluliselt alaneksid. Sellises globaalses kontekstis paistab Eesti majanduskeskkond silma just madala laenukoormuse poolest. Just madalast laenukoormusest tulenevalt hindan ma Eesti investeeringute riski võrreldes rahvusvaheliste investeeringutega suhteliselt madalaks.

Võrdlen alati kohalike investeeringute riski ja tootlust rahvusvaheliste investeerimisvõimalustega. Kui globaalne majandus ja investeerimiskeskkond peaksid muutuma atraktiivsemaks, siis minu huvi kohalike investeeringute vastu mõnevõrra kahaneb, kuna alternatiive tuleb juurde.

Kas vähemusaktsionäride õiguste kaitsega seotud probleemid on teguriks, mis pidurdavad pensionifondide investeeringuid Eestisse? Kuivõrd pensionifondide roll ja võimalused oma huve kaitsta n-ö tavaliste vähemusaktsionäride võimalustest erinevad?

LHV pensionifondid ei tee ühtegi investeeringut ilma kindla veendumuseta, millal, kuidas ja mis tingimustel investeeringust väljutakse. Aktsiainvesteeringute puhul on oluline aktsionäridevaheline leping, mis kõiki neid tingimusi reguleerib.

Reaalsest elust on üks näide, kus investeeringusse sisenedes saime osapooleks aktsionäride lepingus, mis kaitses nii meid kui ka üht rahvusvahelist erakapitalifondi. LHV pensionifondide osalus ettevõttes oli 10% ja selle erakapitalifondi osalus umbes 40%. Kui see fond ettevõtte aktsionäride ringist lahkus, tuli ka aktsionäride leping uuesti läbi rääkida. Kuna me oma 10%se osalusega ei suutnud saavutada samu õigusi, nagu meil oli enne kahe peale kokku 50%se osalusega, otsustasime samuti ettevõtte omanikeringist lahkuda. Kuna me aga endiselt uskusime ettevõtte edusse, korraldasime oma aktsiainvesteeringu ümber võlakirjainvesteeringuks.

Võlakirjade puhul on alati paigas võlakirjade lunastamise kuupäev, millal investoril on õigus oma investeering tagasi saada. Kui ettevõttel läheb hästi, siis võlakirjainvestori tootlus jääb küll madalamaks kui aktsiate puhul, kuid ka risk on madalam.

Allikas: Finantsuudised.ee

Fondide osakute väärtused võivad nii kasvada kui kahaneda ja fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Fondi investeeritud rahasumma väärtuse säilimine ei ole garanteeritud. LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabega lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga. LHV pensionifondide tingimuste kohaselt ei pea fondijuht fondide vara Eestisse investeerima. Eestisse tehtud investeeringute osakaalu suurenemise tagajärjel võib fondide tootlust oluliselt mõjutada Eesti majanduse käekäik või mõni muu sündmus või asjaolu, mis mõjutab Eestiga seotud emitentide käekäiku. Tulevikus võib Eesti investeeringute osakaal nii tõusta kui langeda.

Tweet