Shutterstock
Võib öelda, et enam-vähem kümme aastat tagasi algas aeg, mil hakkasime ekraane sõrmega puutuma. Nüüd teavad juba sõimelapsed, et kui ekraanil midagi helendab, peab seda puudutama, et soovitud toimingut teha.
Kuid see pole ainus muutus aastakümne jooksul. Kui mõtleme end aastasse 2008, siis ei tunneks praegust nutimaailma äragi. Areng on olnud meeletu.
Aina täpsem puudutus
Kuigi puutetundlik tehnoloogia leiutati juba 1960. aastatel, leidis see tee massidesse alles eelmise sajandi lõpul. 1993. aastal välja tulnud IBM-i mustvalge ekraaniga kommunikaator Simon reageeris puutepliiatsi puudutusele ja töötas survetundlikult, kuid ekraanile tuli avaldada survet üsna tugevalt, et see reageeriks. Eelmise sajandi lõpul tuli välja juba palju pihuarvuteid, mida sai kasutada oma kalendri, kontaktide ja märkmete hoidmiseks ning vingeimad olid ka netiühenduses. Puuteekraanide murrang tänapäevase kasutusmugavuse juurde tuli aga alles sel aastatuhandel. 2002. aastal esitles Sony nn Smart Skini tehnoloogiat, mis registreeris õrna sõrmevajutust ja oli mitmikpuutetundlik: korraga sai vajutada mitme sõrmega.
Enne iPhone’i
Ulmelisena tundunud puutetundlik tehnoloogia jõudis mobiiltelefonidesse 2006. aastal, kui LG Electronics tutvustas mobiili Prada, mille ekraani ei pidanud enam näpuga suruma, vaid piisas õrnast puudutusest. LG jõudis välja tuua veel mitmeid uute puuteekraanidega tooteid, enne kui Apple 2007. aastal avalikkusele sama tüüpi ekraaniga esimest iPhone’i esitles. Sellest ajast alates on sõrmega puudutatav ekraan saanud tavaliseks.
Endiselt on liikvel ka puutepliiatseid (näiteks Samsungi Galaxy Note’i seeria), kuid moodsad puutepliiatsid on ülimalt tundlikud ja neid ei pea vastu ekraani suruma. Samas oskavad need ära tunda ka survetugevust, nii et pliiatsiga saab digiekraanile joonistada nagu tavalise pliiatsiga, vajutades jämedama joone jaoks tugevamalt ja peenema triibu jaoks õrnemalt.
Nutitelefonid olid enne iPhone’i küll olemas, kuid neid ei ostetud massiliselt. Microsofti mobiilse operatsioonisüsteemiga ja puutetundliku ekraaniga telefonid olid suunatud äriklassile. Ehkki neil olid puutetundlikud ekraanid, tuli neid opereerida puutepliiatsiga, sest tegemist oli n-ö survetundlike ekraanidega. Sõrm vajutas peent Windowsi operatsioonisüsteemi graafikat liiga ebatäpselt, sellele sai pihta vaid stiiluse ehk spetsiaalse plastmassist pulgaga.
Siiski olid juba olemas ka Microsofti platvormile tehtud spetsiaalsed „sõrmesõbralikud” äpid, näiteks Garmin tootis mobiilinavigaatoreid, mida sai sõrmega juhtida tänu suurtele selgetele nuppudele.
Nuputelefonist tehisintellektiks
Niisiis, aasta 2008 oli üsna murranguline. Apple’ilt oli iPhone juba välja tulnud, Eestis oli taas käes aeg, kus rikastuti spordikotiga välismaalt elektroonikat tuues – toodi iPhone’isid, mida siin veel ametlikult osta ei saanud.
Apple võttis kasutusele mahutundliku puuteekraani, mis töötas teisel põhimõttel kui seni levinud puutetundlikud ekraanid. Põhierinevus seisnes selles, et sõrmega puudutades ei pidanud enam kõvasti ekraanile suruma – mahtuvuslik ekraan tundis ära ka üsna õrna puudutuse. Seega sai hakata tegema telefone, millel polnud enam tüütut puutepliiatsit. Apple tõi mobiiliekraanidele suured ikoonid, äpipoe, kust saab osta äppe, ning ülilihtsa kasutajaliidese, tänu millele polnud enam vaja kaevuda seadetesse või küsida spetsialistilt abi mõne vajaliku sätte leidmisel.
Isemõtlev telefon?
Tänavu räägivad kõik tehisintellektist. Jah, ka 2008. aastal ennustati, et tehismõistus tuleb ilmselt juba lähema dekaadi jooksul, kuid praegustes telefonides sisalduv erineb sellest fantaasiast.
Jättes vahele kogu evolutsiooni, mis kümne aasta jooksul on toimunud, hüppame kohe aastasse 2018, sest see on taas revolutsiooniline aasta. Kui vahepealsetel aastatel kippus mobiilimaailm stagneeruma ja tegeleti vaid kiiremate protsessorite, rohkema mälu ja õhema korpuse disainimisega, siis aasta 2018 toob suuri muutusi – juba esimestel kuudel ongi need jõudnud müügilettidele.
Meil pole (veel) isemõtlevaid masinaid, kuid on iseõppivad. See on samm isemõtlemise poole, aga läheb veel mitu suurt sammu, enne kui masinad hakkavad iseseisvalt mõtlema. Iseõppivad seadmed oskavad aja jooksul targemaks saada ja ülesandeid kiiremini ning täpsemalt lahendada. Mobiilis tähendab tehisintellekti tugi praegu spetsiaalset kiipi, mis teeb neurovõrkude arvutusi riisvaraliselt väga kiiresti ning kasutajate eelistusi ja käitumist arvestades hoiab näiteks mobiili akut või keerab pildiseadeid õigeks. Samuti aitab iseõppiv masin teha paremini näotuvastust ja vastata kasutaja häälkäsklustele.
Kolme megapiksli asemel kolm sensorit
2008. aastal tuli välja võimas Samsungi klapiga telefon FlipShot SCH-U900, mida sai pöörata nagu videokaamerat filmima ekraaniga külje peal. Sensor – 3 megapikslit – oli üsna kõva sõna. 2,2-tolline ekraan oli pisike, kuna tegemist oli ikkagi klapiga telefoniga, kuid see-eest olid klahvid, mida osati eelmisel kümnendil väga hinnata. Vanemad inimesed otsivad numbriklahve siiamaani taga, sest kehvema nägemise ja kohmakamate näppudega polegi puuteekraanil nii lihtne toimetada.
Kaameral oli juba autofookus, reguleeriti ISO, pildistada sai ka panoraami, st telefon pani mitmest pildist kokku ühe laiformaadis pildi. Salvestada sai ka 10 minutit VGA kvaliteedis videot – ajal, mil arvutimonitor oli veel vanamoodne VGA, sellest piisaski.
Üsna uus, messidel küll juba mitu aastat tutvustatud täiendus oli aga kaamera tehtav OCR ehk visiitkaartide pildistamine, mis võimaldas kanda andmed pildilt otse telefonikontaktidesse. Täpitähtedega oli muidugi probleeme.
Aastal 2018 hakkab aga mobiilide kvaliteet järele jõudma mitte ainult digikompaktkaameratele, vaid ka peegelkaameratele. Kui peegelkaameratele saab luua aina keerulisemaid läätsesüsteeme, mida objektiividena kerele külge keeratakse, siis mobiilides läätsede jaoks ruumi eriti pole. Mobiili õhukesse kesta ei mahu ka muudetav ava, mis annab pildikvaliteedile palju juurde. Fikseeritud ava puhul on keeruline mängida teravussügavusega, samuti tekib hämaras suure avaga pildistamisel palju müra. Müra vähendatakse erinevate algoritmidega ja sensori tundlikkuse suurendamisega, nüüd tegeleb digitaalse müraeemaldamisega ka tehisintellekt.
Huawei P20 Pro, mis just välja tuli, pakub juba kolme tagakaamerat ja tehisintellekti, mis miksib kolme sensori pildi kokku parimal viisil – valgust suudetakse nii koguda kolm korda rohkem ja pildikvaliteet läheneb peegelkaamera omale.
Ekraanid – äärest ääreni
2008. aastal oli üks väga suur tehnoloogiline saavutus HTC uus telefon Touch HD. Selle ekraan oli 65 tuhande värviga, 3,8-tolline diagonaal andis ekraani ja korpuse suhteks napilt 57 protsenti, piksleid oli 480 × 800. Värve ja punktitihedust oli oma aja kohta külluses, kuid nüüd, kümme aastat hiljem, on maailm täielikult muutunud.
Värve mõõdetakse miljonites ning hiljuti välja tulnud Huawei P20 Pro 6,1-tollise diagonaaliga ekraani suhe korpuse pinda on esiküljel juba 81,9 protsenti. Selle aasta trend ongi äärte kadumine telefonidelt, sest painduvaid ekraane saab korpusele paigutada nii, et mingit füüsilist äärt pole enam vajagi. 1080 × 2244 piksline ekraan on hõivanud ka telefoni ülemise ääre, kus varem asusid lähedussensor, kuular ja esikaamera. Kuhu need küll said?
Xiaomi esimese uut tüüpi mobiili Mi Mixi 6,4-tollise ekraani ääred on nii õhukesed, et telefoni korpus on sama suur kui tavalistel 5,7-tollistel äärtega telefonidel. Kaotatud on ääred nii külgedelt kui ka ülalt, kinni saab hoida kitsast ribast korpuse allservas. Esikülje selfie-kaamera on viidud mobiili allserva ja enam pole ruumi ka kuularile ekraani kohal. Heli tekitatakse nüüd piesoelektrilise keraamilise plaadi abil ja lähedussensor, mille ülesandeks on ekraan välja lülitada, kui mobiil kõrva vastu pannakse, töötab infrapuna-anduri asemel ultrahelisensoriga, mis oskab vaadata serva taha. Sellise anduri saab panna telefoni küljele, mitte esipaneelile, kus laiutab nüüd äärest ääreni ekraan.
Ulmest on saanud argipäev
Kui 20 aastat tagasi tulid välja esimesed arvutite lisaseadmed, mis oskasid lugeda sõrmejälge, oli tegemist tõelise ulmega. Kohmakad ja aeglased seadmed tegid aga palju vigu. Nüüd on sõrmejäljelugejad tavalised ka odavates mobiilides. Uuemad kallima klassi mobiilid teevad ka näotuvastust – ükskõik, kas päikese käes või hämaras, habemesse kasvanud näoga või prillidega, omanik tuntakse ikka ära.
Sõrmejälge aga oskab mõnel telefonil juba lugeda ekraan ise, näiteks on India mobiilitootja Vivo teinud sõrmejäljetundlikuks pool ekraani – paned sõrme vastu ükskõik mis kohta ekraani alumisel poolel ja sõrmejälg loetakse ära, ilma et oleks vaja eraldi sensorit.
Näotuvastus oli küll olemas pea viis-kuus aastat tagasi, kuid seda palju ei kasutatud, sest vigade arv oli suur. Viimastel aastatel on aga tehnoloogia täiustunud, nii näiteks oskavad Apple’i, Samsungi ja Huawei telefonid kasutaja eksimatult ära tunda igasugustes oludes.
Mobiilidokk – dekaadide ühendaja
Tegelikult on idee ühendada ekraan, klaviatuur ja hiir mobiiliga, et siis sellega tööd teha, juba aastakümneid vana unistus. Eks on ka katseid tehtud, mäletame näiteks Microsofti katseid Lumia telefonidega, kuid varem jäi nutitelefon suurel ekraanil toimetamiseks liiga lahjaks.
Nüüd aga on protsessori ja graafikakaardi võimsus lõpuks piisav, et telefonist saaks arvuti asendaja. Nii uuendas Samsung telefoni Galaxy S9 väljatulekuga oma dokkimissüsteemi ja uus DeX Pad lubab tavaarvuti kogemust, kui ühendad mobiili vastava alusega ning paned juurde hiire, klaviatuuri ja suure ekraani. DeX Padil lamav telefon võib ise olla ka suure ekraani puuteplaat või lisaklaviatuur.
Puuteekraanid igal pool
Praegust aega võib õigusega nimetada puuteekraanide ajastuks, sest need paneelid on läinud nii odavaks, et neid lisatakse juba igale poole. Isegi mõne-eurosed Hiina pulsikellad on varustatud ülilihtsa puuteekraaniga – mehaanilise nupu asemel, mis ajaks ju ka asja ära, saab menüü vajutamiseks puudutada ekraani või lehekülje vahetamiseks viibelda sõrmega.
Seega ei maksa nutiekraanid enam midagi, et neid panna pesumasinate, auto armatuurlaudade või isegi väiksemate koduseadmete külge. Seda vaatamata asjaolule, et puuteekraanide tootmiseks on vaja mõnesid haruldasi metalle. Praegu paistab neid vähemalt Hiinas jätkuvat. Lähiajal saavad teadlased ilmselt hakkama ka esimeste väärismetallivabade puuteekraanidega: katsetatud on süsiniknanotorukestega puuteekraane ja muid odavamate materjalidega, kuid oluliselt raskemini teostatavaid tehnoloogiaid.
Külmkapp käib ise poes
Samsung tuli kaks aastat tagasi välja Family Hub Smart Fridge külmiku mudeliga, mis on varustatud paljude kaamerate ja suure puutetundliku ekraaniga. Ekraanist olulisem on aga see, et seade on ühendatud ka võrku ning poes olles saad oma nutiseadmest külmkapi sisu üle vaadata. Peale ukse sulgemist jäädvustab kapis sees olev kaamera iga kord kapi sisust pildi.
Külmkapi ekraani abil võib tänapäeval juba sooritada ka poest oste, mille kuller sulle koju toob. Loomulikult saab külmkapi ekraanil ka ise kapi sisu üle arvet pidada ja nädala toidumenüüsid koostada. Kui mõelda, milline areng võiks aset leida järgmise kümne aasta jooksul, siis ilmselt külmkapp tellib juba ise toidu poest koju ja genereerib menüüsid. Süüa ta aga ilmselt veel valmistama ei hakka, sest robotitel puudub selle juures käige vajalikum. Maitsemeel.
Kaido Einama
* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri nr 2/2018
Tweet
