Shutterstock
Webvan oli ettevõte, mis tegeles internetis toidukaupade müümise ning nende kiire kohaletoimetamisega ja seda ammu enne Amazoni. Kuid kui Webvani esimesed tellimused laekusid 1999. aastal, siis vähem kui kahe aasta pärast kuulutas firma välja pankroti. Tegemist on ühe suurima dot-comi mulli aegse läbikukkumisega, milles põletati üle miljardi dollari investorite raha.
Ettevõtte taga figureeris mees nimega Louis Borders, kes oli 1992. aastal enda eduka Borders Book Shop raamatupoodide keti maha müünud. Ta kasutas müügist saadud raha, et asutada uus ettevõte, mille kaudu raamatupoodide keti jaoks arendatud inventari süsteemiga edasi tegeleda. Borders nägi antud süsteemis suurt potentsiaali ning tutvustas seda seetõttu laiale hulgale investoritele.
Benchmark Capital, Sequoia Capital, Yahoo, Softbank, Goldman Sachs ja paljud teised investeerisid ettevõttesse pea 800 miljonit dollarit. George Shaneen, Andersen Consultingu tegevdirektor, asus tööle ettevõtte tegevjuhina. Koos oma esimese partneriga, Benchmarkiga, otsustati keskenduda toidukaupadele ja 1997. aastal muudeti ettevõte Webvan Groupiks.
Idee oli lihtne – telli enda toidud internetist ja need saadetakse su uksele juba samal päeval. Selle idee lihtsus ja skaleeritavus tõmbasid ligi suure hulga raha ka avalikkuselt. Nimelt pakkus Webvan 1999. aasta novembris 25 miljonit aktsiat hinnaga 15 dollarit aktsia kohta, kaasates kokku 375 miljonit dollarit. Võttes arvesse ka riskikapitali, sai Webvan investoritelt kokku 1,2 miljardit dollarit.
Kui paljud praeguse generatsiooni ettevõtted keskenduvad riskide maandamiseks minimaalselt elujõulise toote (Minimum Viable Product) turule toomisele, siis 1990ndate lõpu motto oli võimalikult kiiresti iga hinna eest suureks kasvamine (Get Big Fast ja Get Large Or Get Lost). Selle tõttu kulutasid paljud ettevõtted suuri summasid turundusele, tegutsedes ise samal ajal kahjumis.
Borders oli kindel, et juhul kui Webvan agressiivselt laieneb, siis suudab see internetis eksisteerivaid konkurente domineerida. Ettevõte planeeris omada 2001. aastaks 26 erinevas linnas Webvani jaotuskeskusi. 1999. aasta suvel anti teada, et igasse linna ehitatakse 35 miljonit dollarit maksvad kõrgtehnoloogilised laohooned, kogumaksumusega peaaegu üks miljard dollarit. Lõppeesmärgiks oli teenindada tervet Põhja-Ameerikat ja laieneda ka Euroopasse, Lõuna-Ameerikasse ning Aasiasse.
Esimene keskus avati 1999. aastal San Fransisco piirkonnas. Tasub mainida, et antud aastal teenis Webvan 13,3 miljonit dollarit käivet ning -144,6 miljonit dollarit kahjumit. 2000. aastal, selle asemel et kärpida ja juhtida kulusid, laienes ettevõte uutesse linnadesse. Lisaks suutis see osta ka ühe teise kahjumis oleva toidukaupade kullerteenuse (HomeGrocer!). Aasta lõpuks oli jaotuskeskusi kokku 10 linnas.
Peamiselt olid investorid need, kes ettevõtet kasvama survestasid. Samas kukkus Webvan pärast San Fransiscost välja jõudmist kokku. Osaliselt oli süüdi selles asjaolu, et Webvan ei teinud mitte ühtegi uuringut, nagu näiteks fookusgrupi intervjuusid, et olla kindel enda teenuse nõudluse piisavuses. Samuti mängis rolli ka see, et toidukaupade äris on üpriski pisikesed kasumimarginaalid ja mitte ühelgi juhtkonna liikmel ei olnud selles valdkonnas eelnevat kogemust.
Kuigi kliendibaas kasvas, ei olnud see kasumlikkuse jaoks piisav. Ettevõte laienes lihtsalt liiga kiiresti liiga paljudesse linnadesse, kulutades liialt palju raha laohoonetele, kaubikutele ning arvutisüsteemidele. Ja seda kõike enne, kui oli tõestanud, et saab San Fransiscos päriselt selle ärimudeliga hakkama.
Webvani kahjum tegi 2000. aastal tohutu languse kukkudes kolinal -525,4 miljoni dollarile, samal ajal kui käive suurenes vaid 178,5 miljoni dollarini. Vaatamata kõrgtehnoogilistele masinatele, tekkisid Webvanil 2001. aastal ka erinevad logistilised probleemid. Näiteks kahjustasid laohoonete külmad temperatuurid, mis olid vajalikud toiduainete säilitamiseks, sealseid konveierilinte. Probleeme esines ka pehme juustu purunemise ja väikeste topside ümber kukkumisega.
Viimase katsena hakati lisaks toidukaupadele ka elektroonikat, lemmikloomatarbeid, lasteriideid, raamatuid ja paljusid muid tootekategooriaid tarnima. See lisas aga veelgi õli tulle, sest uue brändi loomise jaoks vaja minevate suurte lisakulude kõrval ei tundnud inimesed Webvani esialgset missiooni ega brändigi. Kõige tipuks süüdistas ettevõte oma põrumises vähenevaid tellimusi ning raskusi kaasata elus püsimiseks rohkem raha.
Kui esimesel kauplemispäeval 1999. aasta novembris tõusis ettevõtte aktsiahind 34 dollarini, viies firmaväärtuse üle 8 miljardi dollari, siis 2001. aasta juulis oli Webvani aktsia väärt vaid 6 senti. Juulis lasi Webvan oma allesjäänud 2200 töötajat ka lahti ning lõpetas operatsioonid kõikides linnades.
Ühesõnaga, Webvan oli tohutu nurjaminek. Samas on see musternäide sellest, milliseid probleeme toob kaasa ülemäärane mõtlematu kulutamine ja Get Big Fast filosoofia, mis dot-comi mulli ajal populaarne oli. Kirss tordil on aga see, et Jeff Bezos ostis 2012. aastal Webvani robootikast välja kasvanud KIVA Roboticsi ning palkas endised Webvani meeskonnaliikmed nagu Doug Herringtoni, Peter Hami ning Mick Mountzi Amazoni mõtteliidrideks ja tippjuhtideks.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole vaadeldav investeerimisanalüüsina ega mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid. LHV ei vastuta teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Investeerimine on seotud võimaluste ja riskidega, väärtpaberite turuväärtus võib nii kasvada kui ka kahaneda. Välisturgudel võivad tootlust mõjutada valuutakursside kõikumised.
Eelpool kajastatud väärtpaberite ja finantsindeksite eelmiste või tulevaste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluse kohta.
Tweet
