Eesseisvate Riigikogu valimiste ootuses on igal valijal kindlasti asjakohane küsida, mida peaks uus valitsus tegema, et Eesti majandus võimalikult heas korras püsiks? Erakondade majandusprogrammid on täis loosungeid: lubatakse kõrgemat palka, madalamaid makse, suuremaid toetuseid. Mis on aga need juurküsimused, mille ees uus valitsus end kevadel leiab ja mille lahendamisest Eesti majanduse käekäik järgnevatel aastatel tegelikult sõltub?
Tundlik ja valulik teema, võõrtööjõu sissetoomine, vajab selgemat reguleerimist
Kindlasti peaks uue valitsuse üks olulisemaid ülesandeid olema leevenduse otsimine aina kuumenevale olukorrale tööjõuturul. Kiiresti kasvavad palgad on vähendanud ettevõtete kasumlikkust ja hakanud ohustama Eesti konkurentsivõimet välisturgudel. Hõive määr on jõudnud ajaloolisele kõrgtasemele, mis tähendab, et töökäte juurde leidmine riigi seest on peaaegu võimatu. Mõningast leevendust pakub veel töövõime reform, kuid selle mõju ei ole järgmistel aastatel enam väga suur. Vajadus võõrtöölisi teistest riikidest sisse tuua on muutunud üha aktuaalsemaks.
Välistööjõu kasutamise ja sellekohase sisserände määrustiku korrastamine, lihtsustamine ja parendamine peakski olema üks uue valitsuse esimene prioriteet. On selge, et hetkel kehtivad sisserände kvoodid on majanduse parima arengu seisukohast liiga väikesed. Tuhandete võõramaalaste töötamine Eestis illegaalselt või mingite segaste skeemide alusel ei ole pikemas vaates kasulik ei riigile, ettevõtetele ega ka võõrtöölistele endile. Eesti ettevõtted on viimastel aastatel eelistanud kasvada hõive suurendamise toel selle asemel, et investeerida tootlikkusse ja efektiivsuse kasvu. Kuigi sellise käitumise jätkusuutlikkus on küsitav peab riik seda teadvustama ja leidma lahendused, mis hõlbustaksid ettevõtetel toimida.
Teisalt peab riik kirjeldatud olukorras ka omaenda investeeringutega ettevaatlik olema. Kui ettevõtjaid pitsitav tööjõunappus ning kiire palgakasv hoiavad niigi ettevõtete kasumid surve all ja vähendavad investeerimisvõimekust, võivad riigi lisatellimused (mis langevad enamuses ühte tegevusalasse – ehitusse) olla katalüsaatoriks juba niigi piiri peal mulksuvas reaktsioonis. Riigi ülesanne peaks sellisel juhul olema majandust tasakaalustav.
Uus Euroopa Liidu eelarveperiood asetab riigieelarvele lisakoorma
Käesolev Euroopa Liidu eelarveperiood lõpeb 2020. aastal ehk uue valitsuse teisel tööaastal. Praeguse perioodi struktuurivahenditest toetatud projektid tuleb lõpetada hiljemalt 2022. aastaks. Uuel eelarveperioodil Eestile eraldatavad toetused on aga prognooside kohaselt oluliselt väiksemad, sest Eesti on vahepeal saanud suhteliselt rikkamaks ega lange enam Euroopas kõige väetimate ja abivajavamate riikide nimekirja. Viimase kümne aasta jooksul on ligikaudu kümnendik Eesti riigieelarve kuludest olnud aga finantseeritud välistoetuste abil ning koguni pool valitsussektori investeeringutest on tulnud samadest vahenditest.
Kevadel tööd alustav valitsus peab tõsiselt analüüsima, kust leitakse vahendid investeeringute tegemiseks uuel eelarveperioodil. Ministeeriumide hinnangul on kuni 90% seni Euroopa Liidu toetustest rahastatavatest tegevustest vajalikud ka pärast 2020. aastat. Seega on nende tegevuste täies mahus peatamine tõenäoliselt välistatud. Lisaks jääb valimislubadusi lugedes paratamatult mulje, et riigipoolseid investeeringuid plaanitakse tulevatel aastatel pigem suurendada kui kokku tõmmata. Kokkuvõttes käib jutt miljarditesse eurodesse ulatuvatest summadest, millele katte leidmiseks ei piisa ka mõne protsendi ulatuses maksumääradega mängimisest, vaid vaja on läbimõeldud tegevuskava toetuste vähenemisega toimetulemiseks. Kõigest sellest on poliitikutele märku andnud ka Riigikontroll juba 2017. aasta lõpus koostatud auditis.
Riik peab looma stabiilse ja usaldusväärse majanduskeskkonna
Kui üldiselt on Eesti valitsusliidud olnud läbi ajaloo oma käitumises üsna konservatiivsed, siis hetkel ametis olev valitsus on avanud tee suhteliselt äkilisele ja ettearvamatule tegutsemisele, mis ei tule stabiilsele majanduskeskkonnale kindlasti kasuks. Ühetaolise tulumaksusüsteemi muutmine astmelise(ma)ks, jõulised aktsiisitõusud ning mängimine juba Eesti brändielemendiks saanud tasakaalus riigieelarvega on vaid mõned näited. Õnneks on Eestis suudetud väga radikaalsetest lahendustest seni hoiduda ning üldjuhul varem või hiljem ka oma vigu tunnistada (olgu siis kasvõi kellegi teise vigade pähe) ja neid parandada. Nii jättis ju ka ametis olev valitsus osa planeeritud aktsiisitõusudest ära ja eelarvega jõuti lõpuks suures pildis tasakaalu. Tulumaksusüsteemi muudatuste reaalsus jõuab nii inimeste kui ka valitsuseni veebruaris-märtsis kui tuludeklaratsioonide täitmisel selgub, kui paljudel tuleb maksu lisaks maksta ja kui paljudel õnnestub midagi tagasi saada.
Stabiilse ja investorisõbraliku majanduskeskkonna seisukohast on oluline, et ettevaates sarnased raputused ei jätkuks. Olenemata sellest, millised poliitilised jõud saavad kevadel võimule, on majandusele suures pildis kasulikum, kui kõike tehtut ei hakataks koheselt tagasi pöörama või, hullem veel, sama aktiivselt edasi kütma.
Arvamuslugu ilmus 25. jaanuaril Postimehes.
Kristo Aab
LHV makroanalüütik
Tweet
