Eesti majandus kasvas mullu 3,9%, mis märkis juba üheksandat järjestikust positiivse majanduskasvuga aastat. On paslik mõelda, kuhu oleme tänaseks jõudnud ja mis võimalused on siit edasi minekuks?
Kriisijärgselt on Eesti majandus kasvanud ligikaudu 40%. Sellest enamat on Euroopa Liidus sama aja jooksul suutnud vaid Iirimaa ja Malta. Eesti ettevõtted on muutunud konkurentsivõimelisemaks ja inimeste sissetulekud on kasvanud ligikaudu neli korda kiiremini kui EL-is keskmiselt. Keskpankade leebe rahapoliitika on muutnud laenuvõtmise soodsaks nii majapidamiste kui ettevõtjate jaoks. Seekord on laenamisega oldud aga ettevaatlikum ning kiire palgatõusu taustal on inimeste säästud kasvanud kiiremini kui laenuvõtmine. Seega on pangasüsteemi finantstervis tervikuna ootamatust mainekriisist hoolimata parem kui kunagi varem.
Edasise majandusarengu kontekstis oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus olemasolev sisseseade on ettevõtetes rakendatud maksimaalsel võimalikul tasemel ning nõudlus lisatööjõu järgi on nõnda suur, et iga vähegi kvalifitseeritud inimene leiaks soovi korral omale uue tööandja tundidega. Teisisõnu, olemasolevad tootmissisendid (tööjõud, kapital) on arengu mõttes ammendunud ehk „mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi“. Arengu jätkumiseks on seega kaks võimalust – kas suurendada sisendite hulka või tõsta nende efektiivsust.
Tööjõupuudus vajab kiiret lahendust
Tööjõu hulga suurendamine Eesti majanduses on keeruline ja vastuoluline teema. Sisemised ressursid selleks on praktiliselt ammendunud, sest tööhõives osalemise määr on Eestis juba üks kõrgemaid Euroopas ning eakate ja osalise töövõimega inimeste veelgi aktiivsemast tööturule kaasamisest saadav võit jääb selleks tehtavaid pingutusi arvestades väikeseks. Pikemas perspektiivis aitab kindlasti haridussüsteemi üleviimine eesti keelsele haridusele, mis tõstab võõrkeelse elanikkonna kvalifikatsiooni ja aitab neid tööturul efektiivsemalt rakendada. Samuti on hulk häid Eesti inimesi hetkel töötamas välismaal ning nende koju naasmine annaks samuti tööturule lisasüsti.
Pikem perspektiiv on makropildis kindlasti oluline, kuid areneda tahame ju ka täna, homme ja järgmisel aastal. Selles osas on piiride tagant paistmas ka teine ja oluliselt kiirema loomuga lahendus. Kvalifitseeritud välistööjõu kasutamine majanduse teatud arengufaasis ei ole kindlasti ohuks riigi turvalisusele, kui see on korraldatud ja reguleeritud selgetel alustel. Välistööjõu kasutamine ei tähenda, et riiki lubatakse valimatult tundmata taustaga inimesi, kes hakkavad ära kasutama riigi sotsiaalkaitsesüsteemi ja õõnestama kultuurilisi väärtusi. Läbi mõeldult tegutsedes tähendab see vajaduspõhiselt lisanduvat tööjõudu, kes aitab Eesti majandusel areneda ja panustab läbi maksude riigi eelarvesse. Kui olukord tööturul rahuneb ja jätkusuutliku majanduskasvu hoidmiseks piisab jälle vaid meist endist, siis kõnealune seltskond ka lahkub Eestist. Ei ole olemas ettevõtjat, kes eelistab muudel võrdsetel tingimustel kodumaisele töötajale välismaalast.
Investeerime targalt tootlikkust tõstvatesse meetmetesse
Kapitali (tootmisvahendid, seadmed, põhivara) suurendamine kasvavas majanduses on alati teretulnud. Seadmepargi kasvatamine või tehase laiendamine aitab kaasa ettevõtte käibemahtude suurenemisele ja lühiajalist kasumit maksimeeriva ettevõtja seisukohast on tegemist kindlasti õigustatud investeeringuga. Eesti on aga järjest rohkem liikumas odava tööjõuga allhankija kuvandiga majandusest kõrgemat lisandväärtust pakkuva majanduse suunas ja sellele trendile kaasaaitamiseks tuleb üha rohkem tähelepanu pöörata innovatsiooni kaasamisele ettevõtluses. Protsesside automatiseerimine ja digiteerimine on mõisted, mis liiguvad kaasaegses edumeelses majandusmõttes aina kesksemale kohale.
Üheks indikaatoriks innovaatilise ja kõrgema tootlikkusega majanduse suunas liikumisel on teadus- ja arendustegevuse (R&D) investeeringud. On tõsi, et R&D investeeringute ja innovatsiooni vahele ei saa tõmmata võrdusmärki, küll aga on uuringud näidanud selget seost näiteks R&D investeeringute ja kõrge lisandväärtusega high-tech ekspordi vahel. Eestis on ammune probleem, et keskendume liigselt allhankele ja ei suuda oma ressursse piisavalt väärindada, mistõttu on meie ekspordi lisandväärtus tagasihoidlik. Arvestades, et Eesti R&D investeeringud on suhtena SKP-sse Euroopa keskmisest kõvasti madalamad, siis on see kindlasti võimalik koht kust alustada. Riik saab näidata eeskuju ja tõsta oma kulutusi R&D valdkonnas, mida viimased valitsused ongi lubanud teha. Veelgi olulisem on aga luua motiveeriv ja toetav keskkond ettevõtjatele R&D-sse panustamiseks, sest lõviosa investeeringutest peaks tulema ikka erasektorist.
Ärme unusta kõige tähtsamat ressurssi – Eesti inimesi
Põhivara investeeringute kõrval ei tohi mingil juhul teisejärguliseks jääda investeerimine inimkapitali. Ka automatiseeritud maailmas on kõrgema lisandväärtuse loojaks ikkagi inimene ja innovatsioon ning uudsed mõtted tulevad samuti inimestelt mitte masinatelt. Uue ja efektiivse masina soetamisest ei ole kasu, kui puudub vastava kvalifikatsiooniga töötaja, kes oskaks seda käsitseda. Investeerimine inimeste haridusse ja tervisesse peab selgelt olema riigi prioriteet ning panustada tuleb ühtemoodi nii väikelaste arengusse kui inimeste väärikasse vananemisse. Ettevõtjad saavad elukestva õppe kontseptsiooni toetada positiivse organisatsioonikultuuri kujundamisega, kus töötaja väärtustamine on üldises toote või teenuse arengutsüklis alati esimesel kohal. Nii kinnistub ka inimestele endile lõpuks, et tervis ja haridus on nende kõige kallim vara ja sellest osatakse rohkem lugu pidada.
Kristo Aab, LHV majandusanalüütik
Tweet
