Olen Eesti pensionifondide lastehaigustest juba kunagi kirjutanud [1]. Praegu valla pääsenud hirmud II samba võimaliku likvideerimise osas suunavad uuesti sellele tähelepanu pöörama.
Olgu kohe alguses ära öeldud, et Isamaa ideedest pensionisäästude kogumise võimalus investeerimiskontole on minu arvates kaalumist väärt [2]. Terane lugeja kindlasti märkab siinkohal huvide kõrvu. Lähtuvalt meie pakutavast privaatportfellide haldamise teenusest võiks suuremad pensionisäästjad olla meie jaoks huvitavad kunded. Aga ka laiemalt vaadates tundub mulle sellise võimaluse loomine järjest vähesema arvu osalistega pensioni II samba teenusepakkujate kõrvale pensioniks säästude kogujale vajalik. Soovid pensioniks koguda indeksfondides? Nende ostmine oma investeerimiskontole oleks lihtne ja vabaned indeksitesse investeerivate II samba fondide aastas ca 0,3% õigusliku raamistiku katusemaksust. Kritiseerid madalat tootlust ja arvad ise ennast paremini investeerivat? Aga palun, tee proovi ja vastutad ise tagajärgede eest!
Lisaks II samba investeerimiskonto võimalusele on mõistlik kaaluda võimaluse loomist mõningase investeerimisriskiga jätkamiseks pensionipõlves.
USA ülikoolide endowment model on üks võimalik arengusuund, kuidas võiks pikaajalisi pensionisääste kõrgema tootluse saavutamiseks investeerida. Mudeli eeskujuks tuuakse Yale ülikooli lähenemist, kus aja jooksul on traditsiooniliste instrumentide kõrval suures osas investeeritud absoluuttootluse eesmärgiga instrumentidesse, kinnisvarasse ja erakapitaliinvesteeringutesse. Eestis on sammu selles suunas astunud näiteks LHV. Sellist tüüpi portfell eeldab pikka horisonti ja paigas mängureegleid, sest sellised investeeringud on ebalikviidsemad, kui traditsioonilised instrumendid.
Mitmed senised muutused Eesti regulatsioonis on selle suuna rakendamise kontekstis pigem negatiivsed. Sagedam võimalus fondide vahetamiseks sunnib portfellihaldurit sellega arvestamiseks hoidma portfelli likviidsemana. Haldustasude regulatiivne alandamine kahandab võimalust sellise mitmekülgse analüüsivõimekuse hoidmiseks haldurites ja suurendab tõenäosust, et investeerimiskompetentsi asemel tuleb vargsi mängu closet indexing. 2017 aastal leiti Rootsi Finantsinspektsiooni analüüsis [3], et mitmete varahaldurite puhul sellised ilmingud avaldusid (mh Swedbank Robur, SEB, Handelsbanken, Skandia ja Danske Invest). Kui leiaksime Eestis ennast olukorras, kus enamiku II samba pensionisäästude puhul ongi valdavalt tegemist sellise praktikaga, siis oleks näiteks selliste fondide muutmine riigi poolt hallatavateks ja märksa odavamateks indeksfondideks pensioniks säästude koguja vaatepunktist ratsionaalne.
Hiljutised seadusemuudatused, mis võimaldaks parema tootluse korral ka kõrgemat haldustasu ja edukustasu võtta, annavad investeerimiskompetentsi hoidmiseks rohkem võimalusi.
Kui haldur peab tõsiselt arvestama võimalusega, et II sammas muutub siinmail kunagi vabatahtlikuks, siis muutub sellise mudeli rakendamine keeruliseks eelkõige olukorras, kus raha on võimalik II sambast ka välja võtta. Kui raha peab endiselt jääma II sambasse, siis praegugi võib erinevate fondide vahel jalgadega hääletada. Väike hulk raha lahkuks fondidest vaid siis investeerimiskontodele, kui fondide hulgas sobivat alternatiivi pole. Tõenäoliselt oleks sellistele kontodele ostetavate Baltikumi noteeritud väärtpaberite osakaal pigem kõrgem, kui pensionifondides, nii et mõju kohalikule turule võiks olla isegi positiivne.
Tweet
